Silt Salaspilsi koonduslaagri sissepääsul (1944. aastal). Maha visatud Nõukogude armee saabumisel.

Laste koonduslaagrite olemasolust vaikitakse seniajani

212
(Uuendatud 11:21 11.04.2017)
11. aprillil tähistatakse Rahvusvahelist fašistlike koonduslaagrite vangide vabastamise päeva

TALLINN, 11. aprill — Sputnik. Ajaloolaste andmetel hukati koonduslaagrite 18 miljonist vangist 11 miljonit. Täna eitavad mõned poliitikud konjunktuursetel kaalutlustel, et nende riikide territooriumil oleks üldse koonduslaagrid tegutsenud. Sealhulgas laste koonduslaagrid. Ainuüksi see fakt, et mõnede riikide territooriumil tapeti ja piinati okastraadi taga lapsi, kutsub euroopaliku mõttelaadiga poliitikutes esile kahtlusi.

Sputnik suhtles kirjaniku, publitsisti ja Venemaa sõja-ajaloo seltsi Kesknõukogu liikme Armen Gasparjaniga ja sai teada, miks nõukogude propaganda vaikis natsismi lapsesealistest vangidest. Ja miks neist eelistatakse vaikida praegu.

— Armen Sumbatovitš, millal laste surmalaagrid loodi?

— Pärast 22. juunit 1941, samaaegselt sõjavangilaagritega, hakati NSV Liidu okupeeritud territooriumil looma surmalaagreid. Alguses täiskasvanud elanikkonnale, hiljem, sedamööda, kuidas Saksa armee hakkas kandma kaotusi, ilmusid ka laste surmalaagrid.

— Aga milleks? Sakslased on ju ometi praktiline rahvas. Milleks oli vaja lapsi?

— Lastega tehti katseid, peamiselt meditsiinilisi. Lendurite vajadusteks, Waffen-SS ja Wehrmachti jaoks Idarindel. Lastest pumbati verd, neile tehti narkoosita operatsioone, mõõdeti vastavat valuläve. Tehti massiliselt katseid.

Бирки для детей, отнятых у родителей. На них носились имя, фамилия, возраст ребенка. Дети, играя бирками, часто путали их.
© Фото: личный архив А.Гаспаряна
Vanematelt ära võetud laste rinnasildid. Neile kanti lapse nimi, perekonnanimi ja vanus. Lapsed ajasid neid mängides sageli segamini.

Teavet selle kohta levis osaliselt Nürnbergi sõjatribunalis. Kõik need meditsiinilised katsed on dokumentaalselt fikseeritud, sest sakslased, olles selline täiesti bürokratiseerunud rahvas, fikseerisid kõike piinliku täpsusega ja saatsid vastavaid aruandeid Berliini.

See on väga raske, väga masendav teema. Ka Saksamaal püütakse sellest mitte rääkida.

— Kus oli kõige rohkem laste koonduslaagreid?

— Kõige rohkem oli selliseid laagreid Valgevenes. Mõned laagrid olid Läti territooriumil. Kõige tuntum nendest on muidugi Salaspils.

Табличка в зоне концлагеря Саласпилс.
© Фото: личный архив А.Гаспаряна
Silt Salaspilsi koonduslaagri alal.

— Kuidas te suhtute sellesse, et praegused Läti poliitikud kahtlevad Salaspilsi surmalaagri staatuses?

— Praegune Läti poliitiline eliit eitab igati surmalaagri olemasolu, nimetades seda vaata et inimeste kogunemispunktiks nende saatmiseks sunnitööle. See on täielik jama. Nii Salaspils kui ka teised vähemtuntud kohad olid hävituslaagrid.

Nendest teadsid vähesed. Vaid kohalikel elanikel oli ettekujutus sellest, mis nendes surmalaagrites toimub, sest nad kõik olid varustatud krematooriumiahjudega.

Nõukogude Liidu elanikkond ja maailma üldsus hakkas surmalaagrite olemasolust teada saama sedamööda, kuidas territooriume saksa röövvallutajatest vabastati. Siis loodi ka spetsiaalne okupantide ja nende käsilaste toimepandud kuritegude uurimiskomisjon, mis fikseeris püüdlikult ja koostas akte vahetult kõikide koonduslaagrite asukohapunktide kohta. Sealhulgas ekshumeeriti matmispaiku, kui neid oli. See kõik pandi metoodiliselt kirja.

Мать и ребенок. Массовое захоронение, гарнизонное кладбище Саласпилс. Эксгумация (осень 1944 года).
© Фото: личный архив А.Гаспаряна
Ema ja laps. Ühishaud, Salaspilsi garnisoni kalmistu. Ekshumeerimine (sügis 1944).

— Kuidas oli võimalik, et NSV Liidu elanikud ei teadnud sellest samast Salaspilsist midagi?

— Need on väga õudsed dokumendid, neid ei ole üldse soovitav lugeda. Nõrga närvikavaga inimestele võivad need mõjuda väga rängalt. Just sel põhjusel püüti NSV Liidus selleteemalist kirjandust mitte avaldada. Oli loomulikult töid, mis oli pühendatud natside hävituspoliitikale okupeeritud territooriumidel. Kuid eraldi koonduslaagrid uuringutes ei figureerinud.

Ja alles kusagil 2000-te aastate keskel hakati Venemaal enam-vähem tõsiselt uurima seda äärmiselt ebameeldivat, äärmiselt rasket teemat.

Huvitav on tähele panna, et kõige kõmulisemad kohtuprotsessid natsikurjategijate üle ei käsitlenud laste surmalaagreid. See tähendab sellised tuntud kohtuprotsessid Dachau Auschwitz-Birkenau tegelaste üle. Kuid tegelikult olid laste koonduslaagreid seal teisejärgulised.

Уцелевший барак в сожженном лагере Саласпилс. Осень 1944 года.
© Фото: личный архив А.Гаспаряна
Säilinud barakk Salaspilsi mahapõletatud laagris. 1944. aasta sügis.

— Miks siis nõukogude võim natsismi metsikused maha vaikis? Ometi oleks seda informatsiooni saanud kindlasti ära kasutada propagandaeesmärkidel.

— Nõukogude Liit oli suur, paljurahvuseline riik. Loosungiks oli "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!" Ja koonduslaagrite kaitsemeeskonnad — pataljonid, mis tegelesid muuhulgas laste püüdmise ja koonduslaagritesse saatmisega, olid komplekteeritud kohalikest inimestest. Läti, Leedu ja Ukraina elanikest. Seepärast püüti NSV Liidus nendest faktidest distantseeruda.

Me elasime raudse eesriide taga ja meil oli oma ajalugu, mis osaliselt ei haakunud nende uurimustega mida tehti Läänes. Toonane vaikimine tähendas äärmist ebameeldivust tulevikus. Seepärast, kui sellest samast Salaspilsist hakati rääkima, et see oli vaata et "kogunemispunkt", ei olnud meil tõsiseltvõetavat argumentatsiooni.

— Kuid on ju tõendid, arvud?

— Ohvrite arv laagrite kaupa võib erineda kordades. Näiteks Salaspilsi kohta saame tugineda riikliku erikomisjoni kokkuvõttele. Seal figureerib hukatute arvuna üle 50 tuhande. Kuid keegi opereerib teiste dokumentaalsete andmetega — sealsed arvud võivad olla hoopis erinevad. Seepärast tekivad küsimused, mida vastutustundetud ajaloolased tänapäeval ära kasutavad.

Карта деятельности Айзатцгруппы А. Некоторые территории помечены Свободны от евреев.
© Фото: личный архив А.Гаспаряна
Einsatzgruppe A tegeutsemise kaart. Mõned alad on märgisega „Juudivaba“.

Kuigi suures plaanis ei ole siin millegi üle vaielda. On dokumentaalseid tõendeid, näiteks Saksamaa Liitvabariigi Freiburgi sõjaarhiivis. Seal on tohutu hulk fotosid. 60-70-ndatel aastatel avaldati seal fotoalbumeid, mis olid pühendatud koonduslaagritele. Ja praegugi avaldatakse selliseid töid.

Ma leian, et meil on õigus neid näidata, sest see on osa Nõukogude Liidu rahvaid ja ennekõike venemaa rahvast tabanud uskumatust tragöödiast. Sellepärast, et nendel valvemeeskondadel oli oma sisemine eesmärk. Nad rääkisid ise, et nende ülesandeks oli hävitada võimalikult palju venelasi. Ja laps on ju relvastamata, tema vastu tulistada ei saa. Paljusid meelitati niimoodi: "Teile antakse seal süüa, antakse mänguasju." Ja lapsed läksidki koonduslaagrisse, katsetele.

Росписи членов Вентспилской уездной полиции, которые получили водку и папиросы за поимку бандитов (так называли нелояльных местных жителей).
© Фото: личный архив А.Гаспаряна
Ventspilsi maakonnapolitsei liikmete märkmed, kes said bandiitide (nii nimetati mittelojaalseid kohalikke elanikke) püüdmise eest viina ja suitsu.

— Ja mälestusmärke paljudes ohvrite matmispaikades ei püstitatud ja ei püstitagi?

— Valgevene territooriumil on endised surmalaagrid memoriaalid. Seal on spetsiaalne riiklik programm, et need on, minu mäletamist mööda, muuseumid lahtise taeva all ja peavad olema igavesteks mälestusmärkideks ja igaveseks meeldetuletuseks kõigile meile, elavatele, selle kohta, milliseid jubedusi tookord nendel aladel toime pandi…

Kuid paljudele poliitikutele naaberriikides on Teise maailmasõja ajalugu vaid poliitiline instrument, mida kasutatakse hetke-eesmärkide saavutamiseks.

 

 

212