Odessa Ametiühingutemaja veretöö  kolmandal aastapäeval

Hübriidvale - hübriidsõjas ammu tuntud relv

54
(Uuendatud 14:05 04.05.2017)
Praegustel Lääne propagandistidel on head õpetajad

Anatoli Vasserman, RIA Novosti

Odessa Ametiühingutemaja veretöö (2. mail Odessa kesklinnas toimunud rahvuslaste ja venemeelsete tänavakokkupõrkes ja sellele järgnenud Ametiühingute maja tulekahjus hukkus ligi 50 inimest) kolmandal aastapäeval tulevad paljukannatanud Emalt (Odessat peetakse vene kõnepruugis mõnikord emaks ja Doni-äärset Rostovi isaks) teated üha uutest süüdistustest nende vastu, kellel vastupidiselt separatistide plaanile õnnestus tol ajal ime läbi eluga pääseda. Ukrainlus on separatismi klassikaline näide: osa rahvast, antud juhul püütakse venelasi ehk 5/6 Ukraina elanikkonnast rahu ajal eraldada selle samast rahva ülejäänud osast.

Kusjuures kindlalt (muuhulgas nende endi poolt üles võetud ja internetti üles pandud videosalvestistega) tuvastatud kuritegeliku relvastatud grupeeringu liikmed mitte ainult et viibivad endiselt vabaduses, vaid osalevad aktiivselt ka uute kuritegude toimepanemises, kaasa arvatud eelpoolmainitud valesüüdistused.

Samal ajal süüdistab Kiievi separatistide terroristlikku tegevust juhtinud Pjotr Aleksejevitš Porošenko (juba pärast riigipööret hakkasid kõik temaga seotud ametiisikud püüdlikult ja põhimõtteliselt rikkuma paljusid Ukraina seadusi, nii et kõikide ennast võimuks nimetavate inimeste tegevus on juriidiliselt õigustühine: muuhulgas nad ei saa end nimetada presidendiks, ministriteks, saadikuteks, kubernerideks jne) pidevalt Venemaad kõikvõimalikes Ukraina vastastes surmapattudes, kusjuures omamata selleks mitte ainult võimalust, vaid paistab, et ka soovi esitada oma sõnade tõestuseks midagigi tõendile sarnanevat.

Kiievi terroristidel on, kellest eeskuju võta. Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu ametlikud lõustad (keel ei paindu neid isikuteks nimetamast) süüdistasid Venemaa Föderatsiooni veel enne Kiievi riigipöörde ettevalmistamsele asumist ägedalt Ukraina siseasjadesse ebaseaduslikus sekkumises just sellepärast, et nad ise rikkusid avalikult mitte ainult Ukraina, vaid ka omaenda seadusi. Ja juba pärast riigipööret võimendasid nad mitmekordset oma valet, varjates tõendite täieliku puudumise oma hüsteerilise lärmiga.

Seejuures on praegustel Lääne propagandistidel ka head õpetajad. Näiteks Eric Arthur Richard Walmsley'vitš Blair töötas Teise maailmasõja ajal (ja veel paar aastat pärast seda) Briti luure libauudiste tootmisele spetsialiseerunud üksuses. 1948. aastal üllitas ta (Georges Orwelli pseudonüümi all) oma töökogemuse kunstipärase üldistuse raamatuna "1984", kus ta prognoosis oma kolleegide pikaajalise ja piiramatu tegevuse tagajärgi. Praeguseks on selge, et tema kodumaal (ja riikides, mis temast eeskuju võtavad — Saksamaast kuni Ameerika Ühendriikideni) on prognoos, kuigi kolm aastakümnese hilinemisega, üldiselt täitunud.

Möödas on kolm aastat 2014. aasta 2. mai traagilistest sündmustest Odessas
© Sputnik / Александр Полищук

Muidugi Blairi värbajad kinnitasid (ja küllap uskusid isegi), et nad annavad vaid vastulöögi, sest terminile "propaganda" tänapäevase tähenduse andnud filosoofiadoktor Paul Joseph Friedrich'ovitš Goebbels sai muuhulgas kuulsaks võimega tõestada, et Saksamaa kallaletungi ohvriks langenud riigid ja rahvad on oma saatuses ise süüdi (tema versiooni meie riiki puutuvalt reklaamib juba kolm aastakümmet järjest NSV Liidu kaitseministeeriumi Kindralstaabi luurepeavalitsuse Šveitsi residentuuri endine ametnik Vladimir Bogdanovitš Rezun). Tema tõele Briti propaganda "midagi muud peale tõe" vastu panna ei suutnud ja teinud sellega endale ülesande lihtsamaks, hakkas valetama.

Kuid ka Goebbels ise võttis eeskuju nendest samadest briti propagandistidest. Juba Esimeses maailmasõjas ei piirdunud nad Saksmaa relvajõudude poolsete sõjapidamistavade rikkumiste ümberjutustamisega, vaid luuletasid kokku nii palju õudusjutte, et selle tulemusena uskusid vähesed isegi Saksa metsikuste kohta avaldatud täpseid andmeid, seda enam, et brittide metsikuste foonil Teises buuri sõjas (1899-1902) ei avaldanud sakslaste teod brittidele vajalikku muljet.

Seda ajalooliste valede ahelat, mida õigustati varasemate valedega, võib kerida ajaloos vähemalt kirjaoskuse alguseni. Kuid hoopis mõistlikum on arvestada meie Isamaa kogemust, kuidas sellest välja rabelda. Juba mitu sajandit järjepanu vastame me vaenlaste valedele vaid tõega. Vaid Esimese maailmasõja ajal patustas meie propaganda Briti — liitlaste ju! —fantaasiate ümbertrükkimisega. Kuid juba Teise maailmasõja algusest avaldati ainult kindlalt kontrollitud andmeid.

Suure Isamaasõja ajal ei patustanud valega kordagi (kuigi kahjuks polnud alati võimalik vahetult lahingutegevuse käigus saadud andmeid operatiivselt kontrollida: nii osutus 28 panfilovlase lugu ajakirjandusliku segaduse krestomaatiliseks näiteks, mis viis katseteni maha salata kogu kangelastegu selle algses kirjelduses tehtud vigade pärast).

Praeguse Ukraina vene enamuse suhtes toime pandava terrori valgustamisel korrutavad meie vaenlased siiamaani — juba peaaegu kolm aastat! — ainsat Venemaa meedia ekslikku väidet (Pervõi kanal lasi kontrollimatult eetrisse Kiievi karistussalklaste poolt okupeeritud Donbassi linnast põgenenud naiskodaniku avalduse, et nood lõid risti poisslapse; juba järgmises uudisteväljaandes seda avaldust enam polnud) lihtsalt sellepärast, et kõik ülejäänud Venemaa uudistesaated Ukraina sündmustest on tõepärased ja ümberlükkamatud.

Arvan, et pikaajalises perspektiivis on kodumaine toetus tõele palju kindlam kuitahes keerulisest valest isegi selliste meistrite nagu Goebbels, Blair ja teised Obamad.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

54
Tagid:
riigipööre, Ametiühingute maja, separatist, Porošenko, Odessa
Teema:
Meedialahingud (93)