Leedu lipp

Leedu kuulutas vabariigi välja

59
(Uuendatud 13:06 16.02.2018)
Leedu Vabariik kuulutati välja 16. veebruaril 1918. a.

Esimest korda mainiti Leedut 1009 Quedlinburgi kroonikas, mille järgi püha Brunoni ja 18 munga elu sai õnnetu lõpu 19. märtsil 1009, kui nad Venemaa ja Leedu piiril paganate poolt taevariiki saadeti.

Leedu hõimud ühendas riigiks Mindaugas 1230. aastatel. 6. juulil 1253 krooniti ta Leedu kuningaks. Leedu oli viimane paganlik riik Euroopas ning seetõttu oli ta sagedane Saksa ja Liivi ordu korraldatud ristisõdade sihtmärk. Sellest hoolimata laienes Leedu kiiresti, hõivates ida ja lõuna pool asunud, kuid poliitiliselt nõrgenenud slaavlaste maid.

1385 võttis Leedu suurvürst Jogaila vastu Poola palve hakata Poola kuningaks. Sellega algas järkjärguline Leedu ristiusustamine.

1410 purustas Leedu, Poola ja Venemaa ühendatud sõjavägi Grünwaldi lahingus Saksa ordu peaväed ja sellega lõppes sajanditeks sakslaste oht Leedule.

1447-1492 ja 1501-1569 olid Leedu ja Poola personaalunioonis. Lublini uniooniga liitusid Leedu ja Poola 1569 üheks riigiks Rzeczpospolitaks. Leedu säilitas oma haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ja riigikassa. Võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile. III Leedu statuut 1588 vormistas šlahta seisusena. Pärast Bresti uniooni (1596) edenes katoliiklus.

Leedu raudteekompanii tegi riigile kingituse.

Vene-Poola sõja ajal 1654-1667 hõivasid Venemaa väed suure osa Valgevenest, kuid Andrussovo vaherahuga 1667 jäi maa Rzeczpospolitale. 1705-1709 toimus Leedus mitu Põhjasõja lahingut. Sõjad Venemaa ja Rootsiga 16. sajandi keskpaigast 18. sajandi alguseni kurnasid Leedut. Teravnesid rahvuslikud ja klassivastuolud. Leedu šlahta poolastus 17. ja 18. sajandil tunduvalt. Sõdades kannatanud majandus elavnes 18. sajandi II poolel, hakkasid tekkima varakapitalistlikud suhted. Leedut haaras ka Poolas Tadeusz Kościuszko juhtimisel 24. märtsil 1794 puhkenud ülestõus.

Rzeczpospolita jagamisega 1772-1795 läksid endise Leedu suurvürstiriigi alad Venemaa keisririigile, välja arvatud Sūduva ja osa Podlaasiast (need liideti Venemaaga vastavalt 1815 ja 1807). 1796. aastal moodustati Leedu kubermang, mis 1802 jaotati Vilniuse (Vilno) ja Kaunase kubermanguks.

1820. aastail, eriti pärast 1830.-1831. aasta Poola Novembriülestõusu lämmatamist tugevnes tsarismi surve: likvideeriti üliõpilaste salaseltsid "Filomaadid" ja "Filaretid", 1832 suleti Vilniuse Ülikool. 1863 Poolas puhkenud tsarismivastane Jaanuariülestõus (seda juhtisid Zygmunt Sierakowski, Antanas Mackevičius ja Kastuś Kalinoŭski) haaras ka Leedu alasid. Pärast ülestõusnute lüüasaamist Biržai juures 7.-9. mail 1864 lämmatati ülestõus Vilniuse kindralkuberneri Mihhail Muravjovi juhtimisel. 1864-1904 oli keelatud leedukeelsete raamatute trükkimine ladina tähestikus, leedu keel oli koolides ja ametiasutustes keelatud. Preisi valitsus sakslastas Klaipėda ala, kus 1872 keelati koolides leedu keele kasutamine.

1860. aastail algas streigiliikumine. 1900 tekkis uus partei Poola Kuningriigi ja Leedumaa Sotsiaaldemokraatia. 1905-1906 toimus Leedus palju streike, relvastatud kokkupõrkeid politseiga ja talupoegade väljaastumisi. I maailmasõja ajal hoogustus Saksa vägede poolt 1915 okupeeritud Leedus revolutsiooniliikumine.

Leedu parempoolsed poliitikud moodustasid 1917. aasta septembris Saksa okupatsioonivõimude toetusel oma võimuorgani, Leedu Nõukogu, mis võttis 16. veebruaril 1918 vastu Leedu riigi moodustamist käsitleva deklaratsiooni.

Allikas: Vikipeedia

59
Tagid:
iseseisvus, Leedu