Lagle Parek Mordoovias.

Lagle Parek: kedagi ega midagi ei maksa idealiseerida

132
(Uuendatud 13:25 17.08.2016)
Veerand sajandit tagasi taastas Eesti oma riikliku iseseisvuse. Sputniku vestluskaaslane – tuntud dissident, endine poliitvang, endine poliitik, esimese taasiseseisvunud riigi valitsuse siseminister Lagle Parek ei tegele juba ammu poliitikaga ja elab katoliku kloostris. Ta jagas Sputnikuga meelsasti oma mõtteid neist aegadest ja tänasest päevast.

— Veerand sajandit on linnutiivul möödunud Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest. Öelge, mis on teile eriti tugevalt mällu sööbinud elust NSV Liidus — argielust, üldisest õhkkonnast?

— Meie peres hinnati kultuuriga seonduvat rohkem kui elu materiaalset poolt. Ema ei olnud meil eriti praktiline inimene, ja kasvatas meidki samas vaimus.

Kui aga kõrvutada seda vaesust, milles me elasime, eriti korteriolusid, praeguse ajaga… Meid küüditati 1949. aastal Siberisse, ma olin siis seitsmeaastane. Viimasel ajal, kui seda kõike meenutan, mõtlen sellele, kuidas inimesed olid neil rasketel aegadel palju paremad kui praegu.

Eestist väljasaadetuid oli 22 000. Nad pöördusid tagasi koju tühjade pihkudega, ilma mingite võimalusteta: ei korterit, ei tuba, mitte midagi. Aga mitte keegi ei jäänud tänavale! Tähendab, kõigil leidus sugulasi või sõpru, kes andsid neile nurgakese, kus elada. Ja see on tõepoolest tähtis.

Mul oli sõbratar, kes tuli tagasi koos vanaemaga, ema ja isa jäid Siberisse, sest isa ei vabastatud, ja nii nad elasid pikka aega oma tuttava juures köögis, kardina taga. Seal oli üks voodi, kus nad magasid.

Seega, pean ennast kordama, rasketel aegadel on inimesed paremad.

Nüüd küsin endalt mõnikord: kui mina peaksin pakkuma kolmeliikmelisele perekonnale võimalust elada minu toas, kas ma teeksin seda? Tunnistan ausalt: see oleks mulle raske. Praegu me enam ei suuda tõusta vaimus kõrgemale. Tuleb väga ausalt tunnistada: me oleme juba parema eluga harjunud. Kuid ise oleme midagi kaotanud.

Muidugi, ka siis muutus elu tasapisi materiaalselt paremaks, aga ikkagi oli raske poest võid saada ja mingil ajal oli valge sai defitsiit. Ma pigem ei räägigi jalanõudest, kingadest, kõigest oli puudu. Elasime materiaalses mõttes siiski väga rasket elu, kui tänase päevaga võrrelda.

Mis aga mind kogu aeg kõige enam hämmastab: moraalses mõttes oli siis parem elada. Kõik oli selge: me oleme okupeeritud maa, nõukogude võim — see on sinu vaenlane.

Nüüd aga, mil me oleme vaba riik, vabad inimesed, me elame võrreldamatult paremini, ja vaenlasega on keeruliseks läinud (naerab)! Nüüd tuleb endalt küsida: „Aga mida teen mina selleks, et oleks paremini?" Sest see on meie riik, ta on loodud meie kätega, mitte vastu meie tahet.

— Millega on teile meelde jäänud augustiputši päevad?

— Sel ajal olin ma nii hõivatud, et minu jaoks ei ole nende sündmuste suhtes tekkinud vähimaidki isiklikke tundeid. Minult küsitakse sageli: „Mida sa 1991. aasta 20. augusti öösel tundsid?" Mitte midagi ma ei tundnud, absoluutselt! Polnud aega.

Sellele on Marju Lauristin väga huvitavalt vastanud, kui temalt küsiti, kas ta oli sel ajal Lauluväljakul. Marju vastas: „Ei, mitte kordagi, mul ei olnud aega".

Sest sellisel ajal peab keegi tegema midagi konkreetset. Laulda, kätega vehkida, tänavatel tiirelda — see on sinu tunnete väljendus, kuid tühi vaev, sellest ei sünni midagi. Tarvis on kogu aeg midagi korraldada, pidevalt rullivad peale jooksvad küsimused: keegi vajalik isik on kadunud, kedagi tuleb millekski leida, midagi tuleb otsekohe otsustada, nii et emotsionaalses plaanis ei ole mul selle aja suhtes mitte mingisuguseid „tundeid".

— Kuidas te venelastesse suhtute?

— Hiljaaegu leidsin mingis ajalehes oma intervjuu. See oli Pronkssõduri teemal. Mälestussambasse olen ma olen suhtunud rahulikult. Flegmaatiliselt. Oli üks päev aastas, võidupäev. Venelased käisid seal, sõid, jõid, asetasid lilli. Ja ma mõtlesin, et väga hea, et neil on selline koht, kus inimene võib oma tunnetes kõrgemale tõusta, üleneda.

Ma mõistsin, et kõik ei ole sugugi nii lihtne, kui venelased hakkasid sinna viima oma lapsi. Sest Eesti Vabariigis sündinud lapsi ei peaks siiski kasvatama sellise kurjuse vaimus… Siis ma mõistsin, et sellega tuleb tegelda. Muutma monumenti ennast.

Rääkisime kunagi Ilmar Raagiga ja sündis idee: paigutada kõrvuti hulk skulptuure, mis kujutavad kõiki neid, kes kunagi on püüdnud Eestimaad vallutada. Me olime ju tõesti kord 20 aastat vabad ja oleme nüüd juba 25 aastat teist korda! Ja nendest kujudest ümbritsetuna seisab väike eesti poiss ja ütleb:" Aga meie jääme niikuinii!" Vaat niisugune skulptuurigrupp mulle meeldiks.

Venelastesse aga suhtun ma suure soojusega — ka Siberis ja lapsepõlves kogetu najal, kuna nad olid vaesed, poolnäljas, pärast sõda oli igal pool raske. Nad said väga hästi aru, kui raske meil on, kuivõrd meiega ei olnud koos täiskasvanuid, mul oli õde, mina ja vanaenma.

— Mis oli selle koha nimi Siberis, kus te olite?

— Asumisel olime Novosibirski oblastis Tšerepanovski rajoonis töölisasulas nimega Suzun.

Kui aga sukeldusin dissidendiellu, siis suhtlesime ikkagi väga paljude venelastega. Olime siis ju alailma koos. Nii et minu jaoks ei ole suhtumine mis tahes rahvusesse mingi küsimus — halb või hea… Iga inimene on inimene.

— Kuidas aga kujutasite ennast ette tulevases Eestis? Ja kas unistused on tegelikkusega ühte langenud?

— Ma olen selle üle palju kordi mõeldnud. Peamine eesmärk oli vabadus. Aga selle vabaduse vormistamine ei olnud ausalt öeldes siiski minu poolt välja mõeldud, sest see on nende inimeste rida, kes oskavad mõelda finantsilistes kategooriates, väga materiaalselt. Minu jaoks on olnud kõige olulisem: me oleme iseseisev riik, see on moraalselt väga tähtis. Muidugi, keegi ei osanud ette kujutada, kuivõrd keeruline see kõik on. Demokraatia — see on väga keeruline.

Lugesin hiljuti Ilmar Raamoti mälestusi. Tema vanemad panustasid väga palju esimese vabariigi vabaduse saavutamisse ja ülesehitamisse. Ilmar ise aga oli 20-30-ndate aastate aktiivne inimene. Ja tema kirjeldused tolleaegsest poliitilisest elust langevad suuresti kokku tänase päevaga, mis on pisut kurb ja natuke naljakas. Järeldus: ei maksa mitte kedagi ega mitte midagi idealiseerida. Nii poliitika kui demokraatia on keeruline, ja peabki olema keeruline.

Minu meelest selleks, et mõista meist igaühe rolli, tuleb elada veidike kauem vabal maal. Tuleb olla julge ja aus ja öelda välja oma suhtumine toimuvasse.

Aga nii valitsus kui ka poliitikud üldse peavad rääkima tõtt probleemidest, mis on seni veel lahendamata, sest me oleme lihtsalt veel väga vaesed. Tuleb avameelselt rääkida, näiteks, miks pensionid on väikesed. Tarvis on rohkem avatust, siis mõistaksid inimesed olukorda paremini. Probleemide kinnimätsimine seevastu ainult suurendab ja süvendab neid.

Üldse aga on tarvis väga kaua ja järjekindlalt õppida, mitu põlvkonda peavad jõudma elada vabaduse tingimustes ja õppima demokraatiat — rahva võimu.

— Millega te praegu tegelete?

— Ma elan Pirital katoliku kloostris ja tegelen oma eluunistusega — rajan palverännuteed Piritalt Vastseliinani. See on suurepärane tegevus ja õppetund. Kuid ma ei ole nunn. Omal ajal ma aitasin kirikut ehitada, leida selleks koht, kuid viimased kolm aastat tegelen selle teega. Ja see meeldib mulle väga!

 

132
Teema:
Veerand sajandit ilma NSV Liiduta (21)
Мeediaagentuuri Rossija Segodnja tegevdirektor Kirill Võšinski

Võšinski käivitas kampaania Sputnik Eesti toetuseks

(Uuendatud 20:30 25.12.2019)
Avaldamaks toetust Sputnik Eesti töötajatele, keda kohalikud võimud ajakirjanikutöö eest vanglaga ähvardavad, algatas meediaagentuuri Rossija Segodnja tegevdirektor Kirill Võšinski flashmobi #SputnikSila

ТАLLINN, 25. detsember — Sputnik. Avaldamaks toetust portaali Sputnik Eesti töötajatele, keda kohalikud ametivõimud oma kutsealaste kohustuste täitmise eest kriminaalvastutusega ähvardavad, algatas meediaagentuuri Rossija Segodnja tegevdirektor Kirill Võšinski netipõhise kodanikuliikumise #SputnikSila – Sputnikus on jõud.

Liberaalse avalikkuse hingematva vaikimise taustal, kes muudel juhtudel võimude poolt ahistatud meedia toetuseks kõrvulukustavat kära armastab teha (a’la "Je suis Charlie") on algatatud flashmobi #SputnikSila portaali Sputnik Eesti töötajate toetuseks, keda Eesti võimud sidemete eest meediaagentuuriga Rossija Segodnja vastutusele võtta ähvardavad.

Aktsiooni algatajaks sai meediaagentuuri Rossija Segodnja tegevdirektor Kirill Võšinski, kes RIA Novosti Ukraina peatoimetaja kohustusi täites omal nahal Kiievi-poolse õigusliku omavoli kogu "ilu" tunda sai. 

Võšinski, kes viibis oma ametialaste kohustuste täitmise tõttu ühtekokku 15 kuud Ukraina vanglates, mõistab pareminini kui keegi teine sellise toetuse vajalikkust ajakirjanikele, kes on ka Eestis väljaspool seadust olevaiks kuulutatud.

Гиря Sputnik
© Sputnik
Sputniku sangpomm

Flashmobi #SputnikSila tunnusmärgiks sai ettevõtte kollase logo toonidesse värvitud sangpomm, kus on kirjas "Got You Covered!" ("Võid meie peale loota!").

Võšinski sõnul polegi siis, kui ajakirjanik satub võimude surve alla, oluline, millisel kujul see nimelt väljendub, olgu siis tegu vahistamisähvarduse või tegeliku vangistusega.

"Aga just nimelt see surve võimaldab mõtteid koguda, keskenduda ja mõista, mida ja milleks sa teed."

"Meie Eesti kolleegid ja kõik teised mõistavad suurepäraselt, miks neile survet avaldatakse, ja seetõttu on eriti tähtis neile toetust avaldada," sõnas ta.

Võšinski rõhutas, et ta ei taha, et kõike toimuvat liialt traagiliselt võetaks, mistõttu täidab kogu toetusavaldust teatav huumor ja satiir.

"Kolleegid, me survestame teie nimel kõike, mis meie võimuses," teatas ta Sputnik Eesti töötajatele.

Toetuskampaanias on juba kaasa löönud sellised meediaagentuuris Rossija Segodnja tuntud inimesed nagu Andrei Blagodõrenko, Pjotr Lidov-Petrovski, Armen Gasparjan, Tural Kerimov ning agentuuri hispaania-, hiina- ja ingliskeelsed korrespondendid.

Lugege lisaks:

Tagid:
flashmob, Kirill Võšinski, tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Starliner

Kosmosesõda lükkub edasi: ameeriklased olid sunnitud Starlineri kosmosest tagasi tooma

(Uuendatud 15:42 25.12.2019)
NASA teatas, et toob Maale tagasi oma uusima kosmoselaeva Starliner, mis ei suutnud põkkuda rahvusvahelise kosmosejaamaga.

TALLINN, 25. detsember — Sputnik. USA katse luua Venemaast sõltumatu viis oma astronautide toimetamiseks rahvusvahelisse kosmosejaama lõppes edutult: tema uusim kosmoselaev Starliner tuleb Maa peale tagasi "tühjade kätega".

USA riikliku aeronautika- ja kosmosevalitsuse (NASA) peadirektoro Jim Bridenstine'i otsust Starliner koju tuua vahendas RIA Novosti.

Starliner on terve ja naaseb pühapäeval New Mexicosse," teatas ta.

Директор НАСА Джим Брайденстайн
© Sputnik / Сергей Мамонтов
NASA peadirektor Jim Bridenstine

Starliner maandus langevarjusüsteemi abil pühapäeval kell 15.00 Eesti aja järgi White Sandsi polügoonile.

Pärast Starlineri maandumist loodavad tema konstrueerijad välja selgitada äparduse põhjused.

NASA ei suuda end Venemaast "lahti rebida"

Starlineri on konstrueerinud ettevõte Boeing NASA tellimusel spetsiaalselt mehitatud missioonideks rahvusvahelisse kosmosejaama, Kuule ja kaugemale kosmosesse.

On pidulikult kuulutatud, et see projekt teeb lõpu "Ameerika sõltuvusele Venemaast", kelle kosmoselaevad Sojuz on toimetanud USA astronaute rahvusvahelisse kosmosejaama pärast kosmosesüstikute (Space Shuttle) programmi lõpetamist.

Starliner startis reedel, 20. detsembril, kanderaketiga Atlas V Florida osariigis Canaverali neemel asuvalt kosmodroomilt oma esimesele, mehitamata katselennule. Ta pidi põkkuma rahvusvahelise kosmosejaamaga laupäeval, 21. detsembril, ja jääma nädalaks ajaks jaama "külge" enne plaanipärast tagasitulekut Maale.

15 minutit pärast plaanipäraselt kulgenud starti vabastas Starliner kanderaketi viimase astme ja läks üle iseseisva lennu režiimile. Kuid kavandatud aja pärast tema enda mootorid ei käivitunudki. Selle tagajärjel sattus laev valele orbiidile ega suutnud kosmosejaama juurde lennata.

Starlineriga on midagi viltu

Endine USA astronaut Gregory J. Harbaugh, kes on Ameerika süstikutega neli korda kosmoses käinud, kommenteeris oma kogemuste põhjal firma Boeing laeva "Starliner" valmisolekut mehitatud lennuks.

"Peaagu miski ei töötanud eeldatud viisil. Laev on mehitatud lennuks valmis," kirjutas astronaut irooniliselt Twitteris. 

Kogenud astronaut luges üles Starlineri stardil tekkinud ootamatud olukorrad, nimetades muuhulgas manöövrite mittetoimumist etteantud ajal orbiidile jõudmiseks, laeva vale orientatsiooni, rahvusvahelise kosmosejaamaga põkkumise ärajäämist, mis tema sõnul on riist- ja tarkvara demo, samuti side puudumist kriitilisel ajal.

Lugege lisaks:

Tagid:
avarii, kosmosejaam, kosmoselaev, kosmos, NASA, USA
Samal teemal
Venemaa relvajõudude peastaabi ülem: NATO tegevus valmistab ette ulatuslikku konflikti
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega