9. mail eelõhtul sängitati Maardus maamulda 126 Eesti eest peetud lahingutes langenud punaarmeelase säilmed.

Maardus sängitati mulda enam kui saja punaarmeelase säilmed

55
Eesti eest peetud lahingutes hukkunud punaarmeelaste maised jäänused maeti pühapäeval ümber Maardu kalmistule. 9. mail eelõhtul maeti punaarmeelased kõigi auavalduste saatel kristlike kommete kohaselt.

TALLINN, 11. mai — Sputnik. Sõjameeste säilmed avastati möödunud aastal sõjaajaloo ühenduse Vironia otsingurühma poolt koostöös nende kolleegidega sõjaajaloo klubist Front Line ja Eesti sõjaajaloo klubist.

Juba üle 10 aasta tegelevad nad vastava litsentsi alusel Teises maailmasõjas hukkunute — nii sakslaste kui Punaarmee poolel langenute säilmete otsingute ja väljakaevamistega. Kui tegemist on saksa sõduriga, antakse tema säilmed kokkuleppe kohaselt üle Saksa sõjahaudade hooldamise rahvaliidu esindajatele. Leitud punaarmeelaste säilmed sängitatakse aga vennashauda, mille tarvis Maardu linn on eraldanud matmispaiga linna kalmistul. 2005. aastast peale toimub siin igal aastal pidulik leinatseremoonia Punaarmee võitlejate leitud säilmete muldasängitamisega.

Seekord leidsid viimase rahupaiga vennashauas 126 punaarmeelast. Langenute mälestust kogunesid austama sõjaveteranide ja ühiskondlike organsatsioonide esindajad Tallinnast, sõjaajaloo klubide liikmed, Venemaa ja Valgevene saatkonna esindajad, samuti Maardu linna elanikud. Õigeusu kommete kohase mälestusteenistuse pidas munkprester Sergei Telih.

Need 126 Punaarmee võitlejat puhkavad nüüd Maardu kalmistu memoriaaliosas kõrvuti oma seltsimeestega. Tänaseks päevaks on siia mulda sängitatud 952 punaarmeelast, kes langesid Eesti pinnal Teise maailmasõja päevil. Maardu linnapea Vladimir Arhipov avaldas säilmete otsijatele tänu tehtud töö eest.

„Öeldakse, et kuni viimane sõdur ei ole maetud, senikaua ei ole sõda lõppenud. Nende sõjameeste jaoks lõppes sõda alles kaks päeva tagasi," märkis ta.

Tuvastada pole õnnestunud veel kedagi

Nagu rääkis Sputnikule sõjaajalooga tegeleva ühenduse Vironia juht Aleksei Kozlov, leiti enamik 126 nüüd ümber maetud säilmetest Auvere platsdarmilt. Selles piirkonnas kulges 72 aastat tagasi niinimetatud „Tannenbergi" liin — sakslaste rajatud kaitseliin Soome lahe ja Peipsi järve vahel. Saksa ülemjuhatus omistas sellele piiriliinile olulise tähtsuse, kuna siin olid kanna kinnitanud märkimisväärsed natside jõud.

1944. aasta veebruaris õnnestus Punaarmeel kindlustada positsioon Auvere platsdarmil ja kogu kevade jooksul toimusid siin ägedad lahingud iga ruutmeetri pärast. Platsdarm etendas olulist osa Narva pealetungioperatsioonis, mille tulemusena sakslaste Narva väegrupeering piirati ümber ja purustati.

Kozlovi sõnul toimusid „Tannanbergi" liinil 1944. aasta 26. juulist 18. septembrini lakkamatud rünnakud, mistõttu väga palju lahingutes hukkunute säilmeid leidub sakslaste tolleaegse positsiooni vahetus läheduses. Sõdureid ei maetud, kuna väed järgnesid taganevatele saksa üksustele — peatumiseks polnud aega, seetõttu jäeti kõik nii, nagu jäi.

„Nii, nagu nad seal tapetutena lebama jäid, nii me nad ka leiame," jutustas Aleksei Kozlov.

Tuvastada ei ole kahjuks senimaani kedagi õnnestunud. Reeglina saab seda teha sõjaväelase medalite ja ordenite järgi. Kuid Auvere platsdarmil sõdis peamiselt 2. löögiarmee, mida varem kamandas Vlassov ja seetõttu kedagi võitlejatest eriti ei autasustatud. Nagu Kozlov selgitas, siis isegi kui mingeid autasusid leitakse, on selleks tavaliselt medal „Leningradi kaitsmise eest", kuid need medalid ei olnud nummerdatud ja seega ei õnnestu nende põhjal inimesi tuvastada.

Iga aastaga on üha raskem otsida

Rindemeeste perekonnanimed ja initsiaalid õnnestus siiski kindlaks teha. Mure on aga selles, et selles rindelõigus oli samanimelisi inimesi kolm, seetõttu ei suuda Vironia otsingurühma aktivistid tänaseni täpselt määratleda, kellele neist leitud säilmed kuuluvad. Kozlovi sõnul annavad rühma liikmed praegu endast parima, et hukkunute isikud kindlaks teha.

Need kaks sõdurit on aga kübeke osa neist, kelle nimed jäävad ajaloo jaoks teadmata. Suurem osa aktivistide leitud säilmetest sängitatakse nimetutena vennashauda. Veel enam võitlejaid on seni veel leidmata. Ja iga aastaga muutub nende leidmine üha raskemaks — ajahammas ja soine pinnas selles Eesti paigas ei halasta millelegi. Vironia rühma juht siiski käsi rüppe ei lase. Tema sõnul jätkavad nad otsinguid senikaua, kuni selleks jätkub jõudu ja võimalusi.

Koos professionaalse huviga tõukavad teda tagant ka isiklikud motiivid: tema isale Viktor Kozlovile omistati lahingutes osalemise eest Nõukogude Liidu kangelase aunimetus. Tema lihane vend aga jäi 1941. aastal teadmata kadunuks ja oma onu ei ole Aleksei Kozlovil seni õnnestunud üles leida. Seejuures rõhutab ta, et sõda ei puudutanud ju üksnes tema perekonda, vaid ka miljoneid teisi.
„Meil on kõigil keegi kuskil sõdinud, ja igas perekonnas on selles sõjas langenuid," toonitas Kozlov.

Sõjaajaloo ühendus Vironia asutati 30 aastat tagasi Tallinnas. Algul tegelesid selle rühma aktivistid Suure Isamaasõja ajalooga seotud veealuste otsimistöödega, viimastel aastatel aga tehakse oma otsimistööd peamiselt maismaal. 2005. aastast peale on rühm leidnud ja kombekohaselt matnud 952 punaarmeelase säilmed.

 

55
Samal teemal
Eestis tähistati võidupäeva