Rindel oli Konstantin Andrejev sideroodu ülem.

Sideroodu ülem Konstantin Andrejev

47
(Uuendatud 06:05 07.05.2016)
Eesti Sputnik jätkab eriprojekti „Sõja portreed” raames mälestuste avaldamist inimestest, kes võtsid osa Teisest maailmasõjast või olid selle tunnistajad.

TALLINN, 7. mai — Sputnik. Mälestusloo oma isast Konstantin Andrejevist saatis uudisteportaalile Sputnik meie lugeja Jelena Konstantinova.

Ema mälestuste järgi tutvus ta kunagi suusatamas käies ilusa tõmmunahalise, lokkis juustega intelligentse ja tagasihoidliku noormehega, kelle nimi oli Kostja. Kateedris, kus nad õppisid, sõjalist ettevalmistust polnud ja seepärast tuli tal selle läbimiseks pärast S. Kirovi nimelise metsatehnika akadeemia lõpetamist ilmuda sõjakomissariaati.

Константин Павлович Андреев.
© Фото: из личного архива семьи
Konstantin Andrejev.

Tema sõjaväepiletis oleva märke kohaselt kutsus ta sõjaväeteenistusse Volhovi rajooni sõjaväekomissariaat 15.02.1940. Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlblikuks ja määrati 942 üksikusse sidepataljoni.

Enne seda said tulevased vanemad koos olla mõne päeva. Ema meenutas: "See oli 30. detsembril 1939. aastal kui ta ütles, et läheb 1,5 aastaks sõjaväkke. Ta ütles veel, et tuleb varsti tagasi ja küsis ega ma talle kirjutama ei hakka".

See küsimus pani ta raskesse olukorda. Ta ei teadnud, mida vastata. "Kui vastata eitavalt, siis hakkab inimene tööl mõtlema (uue tselluloosi ja paberikombinaadi ehituse ülem). Ja see hakkab talle, noorele spetsialistile, töötegemist segama.

Parem on jaatavalt vastata, siis võib ehk pooleteise aastaga midagi muutuda (uute tutvuste mõttes). Aga ta ise ei uskunud hetkekski, et see võiks tõsi olla," rääkis ta.

Me saime täiskasvanuks

Uut 1940. aastat võeti vastu neljakesi. "Meid oli kaks paarikest. Tuli välja, et Kostja ei pruukinud kunagi ei viina ega veini. Pärast kirjutas ta oma vanematele Okulovkasse (Novgorodi oblastis), kus ma praktikal olin, et mind õpetataks suusatama ja et mulle antaks soojad vildid ja käpikud. Pärast tema õed näitasid mulle neid tema kirju," rääkis ema.

Ükskord kutsusid Kostja vanemad ema lõunale. "Ma ütlesin tüdrukutele, et ei lähe, et mul on ebamugav ja häbi. Lõpuks rääkisid nad mulle augu pähe, et ma läheksin vähemalt sööma! Toiduga olid tol ajal lood kehvad. Meie, tudengid, tõime toiduaineid (peamiselt tangu) toomas Leningradist ja tegime ise süüa, kuidas oskasime. Pärast tüdrukud naersid ja mina koos nendega, et me oleme täiskasvanuks saanud," meenutas Augusta.

1940. aasta uusaastast kuni sõja lõpuni Kostja ja Augusta rohkem ei kohtunudki, kuid olid teineteisega kuus aastat kirjavahetuses. Jumal aitas, ta demobiliseeriti 25.09.1945. aastal ja tuli sõjast tagasi elusalt ja tervelt. 8.11.1945 astus Konstantin Andrejev abiellu Augusta Zolotovaga. Pärast demobiliseerimist töötasid nad Eesti NSV-s. Vanemad elasid koos 45 aastat.

Ei rääkinud kunagi sõjast

Isa oli erakordselt tagasihoidlik inimene, ta ise ei rääkinud endast ega sõjast mitte kunagi. Kuid lapsepõlves ma ikka pärisin talt, kus ta oli, kui sõda algas, mida ta sõjaväes tegi ja milleks oli rindel akordioni vaja.

Isa jutu järgi paiknes sõjaväeosa, kus ta teenis Grodno linna lähedal, päris Valgevene-Poola piiri ääres. Vahetult enne sõja puhkemist saadeti isa Grodnosse staapi vajalikke sõjaväekaarte tooma. Ööl vastu 22. juunit ärkas ta sõjaväekasarmus mürina ja mürsuplahvatuste peale. Väeosa, kuhu isa oli lähetatud, taganes kiirkorras. Pärast sai ta teada, et sellest väeosast ei jäänud keegi ellu.

Rindel oli isa sideroodu ülem. Ta seletas mulle, et toimiv side eri allüksuste vahel on sõjategevuse tingimustes äärmiselt oluline. Ükskord pidi ta lahingutegevuse ajal katkenud sidet taastama. Isa oli parajasti telefoniposti otsas, kui kõrval lõhkes mürsk. Lööklaine tõttu kaotas ta posti otsas tasakaalu ja ta jäi pea alaspidi "kassideks" kutsustud posti otsa ronimise abivahendite külge rippuma. Kogu oma füüsilist jõudu kokku võttes vedas ise end püstiasendisse tagasi ja jätkas side taastamist.

Laul tõstis tuju

Константин Павлович Андреев.
© Фото: из личного архива семьи
Konstantin Andrejev.

Sõjaaegsel fotol on isa saksa trofeeakordioniga HOHNER. Sellest ei lahkunud ta oma elupäevade lõpuni.

Isa rääkis mulle, et sõjaajal oli akordion isegi väga kasulik. Puhkeajal parandas tuntud laul võitlejate meeleolu ja tõstis nende võitlusvaimu. Isal oli suurepärane muusikaline kuulmine ja meeldiv tenori. Laulude meloodiat tabas ta kuulmise pealt, akordionimängu polnud ta kunagi õppinud. Ta laulis vanu vene rahvalaule: "Kaupmehe laulu", "Semjonovnat" "Lai on mere veteväli", "Kõndis kaldal Katjakene kaunis".

Константин Павлович Андреев.
© Фото: из личного архива семьи
Konstantin Andrejev.

Isa oli tark ja mitmekülgselt andekas inimene. Tal oli peen kunstimaitse ja ta joonistas hästi. Ta pidas väga lugu raamatutest ja tal oli suur ettetellitavate raamatute kollektsioon. Tema raamatukogus oli ka entsüklopeediaid ja tehnilist kirjandust. Juba pensionil olles meeldis talle keerulisi matemaatikaülesandeid lahendada, raamatuid lugeda, akordionit ja bajaani mängida, lastelastega aega veeta.

Oma lemmikraamatu "Matemaatika konkursiülesannet kogumiku" kinkis isa oma noorimale lapselapsele instituuti astumiseks valmistumiseks. Matemaatikat õpetas ta talle meeleldi. Kõikidel lastelastel, kui nad alles koolis käisid, aitas ta koduseid ülesandid teha. Talle meeldis suusatada. Ta võttis meid õega kaasa matkale mööda Sahhalini sopkasid. Mu vanem õde mäletab, kuidas ükskord suusatamise ajal külmusid tal käed ära ja siis isa soojendas neid oma hingeõhuga. Talle meeldis seeni korjata ja ta õpetas meidki seeni tundma.

Isal oli veel üks imeline anne: ta oskas kõikidele kodustele hea tuju tekitada ja isegi kõiki naerma ajada. Isa pani pähe naljaka kõvakübara, võttis kätte pika vihmavarju ja hakkas Charlie Chaplinile iseloomuliku kõnnakuga mööda tuba käima. Või siis tegi, nagu püüaks kõigest hingest rõngast ümber puudsade keerutada, kuid see ei tule tal kuidagi välja. Ja me kõik naersime selle peale.

Kui olime alles päris väikesed, palusime õega: "Isa tee meile kraed". Ja isa, pani meid kordamööda ümber oma kaela nagu krae ja käis nii mööda tuba ringi. Olime vaimustuses. Ema naeris oma helisevat naeru, mis meenutas kellukese helinat.

Suurema osa oma jõust ja asjast pühendas ta tootmistööle. Ta suhtus töösse väga kohusetundlikult, oli tööl hilisõhtuni. "Tõsine töömees," nii rääkisid tema kohta töökaaslased.

Konstantin Andrejev suri 24.12.1990. aastal 77 aasta vanusena.
Järeltulevad põlved võiavad oma esiisa Konstantin Andrejevi, Suure Isamaasõja tõelise kangelase, kohusetundliku töömehe, tubli perekonnapea, tõelise vene inimese üle tõeliselt uhkust tunda!

Константин Павлович Андреев.
© Фото: из личного архива семьи
Konstantin Andrejev.

Suure Isamaasõja rinnetel

02.1940-06.1941 Reamees ja jaokomandör, nooremseersant 942. üksikus sidepataljonis. Linnad: Polotsk, Vitebsk, Grodno.

07.1941- 02.1942 Jaokomandör, nooremseersant 8. üksikus sideroodus. Läänerinne 22.06.41.

03.1942 — 11.1942 Rühmakomandöri abi, seersant 80. üksikus sideroodus. Lääne ja Kalinini rinne.

12.1942 — 09.1943 Liinirühma komandör, vanemseersant 80. üksikus sideroodus.

Rinded: Kalinini rinne 04.01.1943, Volhovi rinne 05.01.1943 — 02.03.1943,
Stepirinne 11.05.1943 — 31.05.1943, Läänerinne10.07.1943 — 15.10.1943, Brjanski rinne 10.07.1943 — 15.10.1943, Esimene Balti rinne 16.10.1943 — 11.06.1944.

10.1943 — 08.1945 Staabirühma komandör, vanem 80 üksikus sideroodus. 1944. aasta augustis toetasid Minski diviisi 322. (võimalik, et 215.) hävituslennukite polku.
Rinded: Esimene Balti rinne, Kolmas Valgevene rinne (12.06.1944 — 26.09. 1944), Esimene Ukraina rinne (27.09.1944 — 08.05.1945).

08.1945 — 11.1945 Staabirühma komandör, vanem 418. üksikus sidepataljonis. Tšehhoslovakkia ja Ungari.

Autasustatud ordenite ja paljude medalitega.

 

 

47
Teema:
Sõja portreed (23)