Valentin Štikkel.

Eestist pärit likvidaator: minu aja kangelane

82
(Uuendatud 12:21 25.04.2016)
Sputnik Eesti jätkab Tšernobõli aatomielektrijaama (AEJ) tagajärgede likvideerijate mälestuste tutvustamist. Nende hulka sattus ka Ilona Kaldre isa Valentin Štikkel.

TALLINN, 25. aprill — Sputnik. Valentin Štikkel viibis ohtlikus tsoonis 1986. aasta maist kuni oktoobrini. Ta on üks neist, kes halamata ja kurtmata eluraskusi talub. "Minu aja kangelane", ütleb tütar oma isa kohta.

Валентин Штиккель.
© Фото : из личного архива семьи
Kanne Valentin Štikkeli sõjaväepiletis osalemise kohta Tšernobõli AEJ avarii tagajärgede likvideerimises osalemise kohta.

Minu isa on tagasihoidlik inimene ja temalt seda lugu välja pinnida ei olnud lihtne.

4. mail läks mu isa, tema sõnul, nagu tavaliselt, tööle. Selleks ajaks oli ta juba 40 aastat kõrgema kategooria treialina Aseri keraamikatehases töötanud. Midagi ei ennustanud halba. Lõuna ajal suundusid kõik, nagu ikka, tehase sööklasse. Seal astus isa juurde sõjaväevormis mees. Tal oli käes inimeste nimekiri. Sõjaväelane palus isal end tutvustada ja vaadanud nimekirja, ütles: "Sööge rahulikult ja pärast seda tulge õue. Teid ootab väljas autobuss."

Ilma asjade ja rahata teadmatusse

Bussi kogunes 10 inimest, kõik 35 kuni 45 aasta vanused tehase töötajad, kes ei olnud jõudnud isegi tööriideid seljast võtta. Buss sõitis Aseri külanõukogu hoone juurde, kus tuli peale veel kaks meest ja edasi sõideti Jõhvi sõjaväeosasse. Kõik käis kiiruga, ülepeakaela, keegi ei saanud millestki aru, perekonnaga ühendust võtta oli võimatu. Neist kellelgi polnud kaasas ei asju ega raha.

Валентин Штиккель.
© Фото : из личного архива семьи
Valentin Štikkeli tšernobõllase rinnamärk, medal ja tunnistus

Sõjaväeosas anti kõigile selga vormid ja teatati, et nad koguti kokku kordusõppusteks. Minu isa oli varem neli aastat Tapal, tankiväeosas teeninud. Öeldi, et talle tehakse ümberõpe lahingutehnikale, täpsemalt BAT-ile (buldooser suurtükiveduki veermikul).

Kuus päeva hiljem laaditi formeeritud tuhandemeheline polk koos tehnika ja varustusega raudteevagunitesse ja toimetati Ovrutšisse Ukrainas. Siis saidki nad aru, kuhu nad toodi. Avariist tuumajaamas oli möödunud vaid nädal, kuid kuulujutud sõjaväelaste hulgas juba levisid, ka Aseris.

Tehnika asemel kasutati inimesi

Elama pandi nad telklaagrisse 10 kilomeetri kaugusele Pripjati linnast. Igas telgis oli 10 meest, lavatsid ehitasid nad endale ise. Tasub märkida, et ema sai sellest, kus isa viibib, teada ühelt sõjaväelaselt, kes rääkis talle sellest oma vastutusel.

Juba esimesel päeval saadeti isa tuumajaama. Ta sõitis sinna BAT'iga, kuid üsna varsti sai selgeks, et tehnika saastus juba mõne päevaga niivõrd kõrge radiatsioonitasemeni, et tagasi laagrisse tuua polnud seda võimalik ja tehnika kasutamisest loobuti. Inimestele anti labidad ja teised käepärased vahendid, millega siis edaspidi kõiki avarii likvideerimistöid tehtigi.

Дезактивация территории Чернобыльской АЭС.
© Sputnik / Виталий Аньков
Tsernobõli AEJ territooriumi desaktiveerimine.

Konkreetne ülesanne seisnes selles, et ümberkaudsetes külades tuli puud ja majad veega üle pesta justkui nendelt radiatsiooni maha pestes ja seejärel pinnas 10 cm sügavuselt "ära koorida". See pinnas veeti tuumajaama territooriumile, kus ehitati sarkofaagi. Isa kohustuste hulka kuulus ka radiatsioonitaseme mõõtmine, kuid mõõteriista seier, nagu isa mäletab, oli kogu aeg põhjas ja sellest läks aparaat hoopiski katki, nii et kasu oli tast vähe.

Kogu olemasolevaks riietuseks ja kaitsevahenditeks, mis neile välja anti, oli vaid sõdurivorm, labidas ja kui mingi komisjoni saabumist oodata oli, ka näo marliside. Kogu Ukrainas viibimise aja jooksul töötas isa rohkem kui 35-s asustatud punktis, mõnes neist mitu korda. Kõige süngema mulje jättis Pripjati linn — inimesed seal ei saanud aru, õigemini nad keeldusid uskumast, et nende elud on surmaohus ega tahtnud ära sõita.

Eestist pärit likvidaatorid päästis juhus

Esimest korda tekkisid isal tervisemured tolle hirmsa aasta juulikuus, kui ta töö ajal korraga teadvuse kaotas. Isa viidi haiglasse, kus selgus, et tema veri on läinud väga halvaks ja talle tehti vereülekanne. Paar päeva oli ta arstide järelevalve all ja siis saadeti ta laagrisse tagasi. Inimesi ei jätkunud ja mu isa jäi radioaktiivsesse piirkonda viieks kuuks. Selle aja jooksul oli ta haiglas kuus korda.

Mu ema käis kahel korral isal külas, kui ta väga kehvas seisus oli.

Isa pääses tänu sellele, et Moskvast sõitsid kohale kõrged ülemused, kes tahtsid tervitada tšernobõllastest kangelasi. Selle visiidi ajal lasti liikvele jutt, et inimesed on juba üle pole aasta ohutsoonis, kuigi oleksid tohtinud seal olla vaid kolm kuud. Sel ajal formeeriti Riias polku, mis kavatseti kohale tuua kahe lennukiga aga Eestis ei saadud uut polku kuidagi kokku. Eestlased jäid haigeks, paljud olid laatsaretis ja hakkasid juba surema. Kui mitte see ülemuste külaskäik, oleksid nendest koju jõudnud vähesed. Otsustati nad kahe lennukiga Tapale ära tuua.

Валентин Штиккель.
© Фото : из личного архива семьи
Valentin Štikkel (ülemises reas paremalt esimene) koos teenistuskaaslastega.

Enne minekut sitke ja tugev mees tuli koju tagasi 50-kilosena — Tšernobõl oli temast kõik elumahlad ja kogu tervise välja imenud. Poole aastaga oli ta vanuriks muutunud. Pärast naasmist oli ta mitu korda haiglas. Kõik pere säästud kuluksid isa elu päästmiseks. Tšernobõllaste töötasule lisaks oli, tõsi küll, ette nähtud väike lisatasu, kuid niipea, kui Eesti Nõukogude Liidu koosseisust lahkus, lõpetati selle lisatasu maksmine ja kuni tänaseni ta lisatasusid ega muid soodustusi ei saa. Ta on elus vaid tänu meie palvetele ja armastusele.

 

82
Teema:
Tšernobõli tuumakatastroof (13)