Tšernobõli aatomielektrijaam.

Eestist pärit likvidaator: nimetasime reaktorit "ahjuks"

80
(Uuendatud 13:00 22.04.2016)
Nikolai Ševtšuk teenis Tšernobõli tsoonis autojuhina ja elas seal üle esimese avariijärgse talve. Sõduritel tuli töötada kahekümnekraadilises pakases, mistõttu pole ime, et Tšernobõli AEJ reaktorit hakati "ahjuks" kutsuma.

TALLINN, 22. aprill — Sputnik. 1987. aasta 21. jaanuari õhtul kuulis Nikolai nõudlikku koputust oma korteri uksele. Lävel seisis sõjaväelane, käes punase diagonaalvöödiga kutse. Midagi seletamata ulatas ta selle Nikolaile. "Mõtlesin, et sõda on puhkenud," meenutab ta.

Nikolail vedas paljudest likvidaatoritest rohkem: talle anti kutse lätte kodus ja tänu sellele sai ta ka abikaasaga hüvasti jätta. Kutsumine, nagu selgus, oli massiline: sõjakomissariaadi hoonesse, kuhu ta toodi, oli kogunenud umbes 40 reservväelast. Autobussid pidid neile järele tulema alles järgmisel hommikul, kuid vaatamata sellele koju kedagi ei lubatud. Nad jäeti ööbima sõjakomissariaadi hoonesse, kardeti, et inimesed jooksevad laiali. Kuid Nikolai sõnul tal hirmu Tšernobõlisse mineku ees ei olnud.

"No aga mida mul karta oli? Meid ju valmistati ette tuumasõjaks!" muigab ta.

Николай Шевчук.
© Фото : из личного архива Николая Шевчука
Nikolai Ševtšuk perekonnaga.

Hommikul sõidutati eestimaalased Riiga, kus asuvast sõjaväeosast anti neile välja uus vormiriietus. Seal öeldi reservistidele ka esimest korda otse välja, kuhu nad saadetakse. Seejärel sõideti rongiga Ukraina linna Ovrutšisse ja sealt autodega edasi Tšernobõli AEJ tsooni. Uus vahetus pandi elama väiksesse Dibrova külasse (1999. aastal kustutati see asula dokumentidest seoses elanike ümberasustamisega ebasoodsa radiatsioonifooni tõttu). Sel ajal oli Nikolai 30-aastane. Juhtus just õiges eas, viskab Nikolai nalja.

Talv oli anomaalselt lumerohke

Dibrovas paiknes terve polk. Sõdurid elasid suurtes sõjaväetelkides, igas telgis oli raudahi. Ilma selleta polnud võimalik, sest 1987. aasta talv oli Ukrainas külm ja ebatavaliselt lumerohke. Elutingimused olid spartalikud, kuid komandör hoiatas kohe alguses, et desertöörid antakse tribunali alla.

Pärast lühikest instruktaaži määrati Nikolai autojuhiks. Tema töövahendiks järgnevaks kolmeks kuuks sai vana logu ZiL-130. Koos autojuhiga istus auto kabiinis reeglina mitu sõdurit, kes objektile saabudes hakkasid radioaktiivset prügi autokasti laadima. Töökätest oli alatasa puudus ja seepärast aitas ka Nikolai ise saastatud piirkonda puhastada. See kõik, saastatud aedadest kuni radioaktiivse lumeni viidi matmispaika.

See radioaktiivne lumi tegi autojuhi töö kordades keerulisemaks. Vähe sellest, et lumine tee raskendas sõitmist, päeval autole sadanud ja seal veeks sulanud lumi jäätus öösel.

Дезактивация автомашин и БТР в зоне Чернобыльской АЭС
© Sputnik / Виталий Аньков
Tsoonist välja sõitmisel töödeldi kõiki autosid spetsiaalsetes läbilaskepunktides.

Tsoonist välja sõitmisel töödeldi kõiki autosid spetsiaalsetes läbilaskepunktides, mida nimetati ПУСО (lühend venekeelsetest sõnast "eritöötluspunkt") nende desaktiveerimiseks keemiliste reagentidega. Radioaktiivse saastejäitega auto põhja all ei olnud lubatud eraldustsoonist välja sõita ja seepärast tuli seda jääd käsitsi eemaldada.

Pripjat meenutas tol ajal Lasnamäed

Karmides talvetingimustes läksid autod tihti katki. Uusi tagavaraosasid polnud kusagilt võtta ja seepärast tuli "juppide" järgi käia autode kalmistutel, kus hoiti mahajäetud masinaid, mis olid niivõrd suure saastega, et nende edasine ekspluateerimine oli võimatu. Nendelt siis võetigi maha isegi mootoreid, mis toodi laagrisse — tagavaraks. Autojuhid said nende radiatsioonitaset uurida ainult ПУСО-des, isiklikke dosimeetreid neile ei antud.

"Ja mis kasu neist olnud olekski," räägib Nikolai. "Mõõda või ära mõõda, rikud ainult oma närve."

Purustatud reaktorit, mis tolleks ajaks oli juba "sarkofaagiga" kaetud, kutsusid sõdurid "ahjuks", kuid end sinna soojendama minema ei kippunud eriti keegi. See-eest Pripjatis (kahe kilomeetri kaugusel Tšernobõli AEJ-st) tuli Nikolail töötada korduvalt. Radiatsioonifoon oli seal selline, et alal lubati viibida ainult kaks tundi.

"Pripjat on ilus linn, uued majad, nagu Lasnamäel. Ainult et kõik on inimtühi," meenutab Nikolai.

Elanike evakueerimisel räägiti neile, et kolme päeva pärast saavad nad tagasi tulla. Seepärast jätsid paljud maha oma lemmikloomad, kes ajapikku karjadesse kogunesid ja metsistusid. Neid hulkuvate koerte karju ei unusta Nikolai kunagi. Nende karv võttis ideaalselt külge radioaktiivset tolmu. Pruukis radiometristil vaid dosimeeter looma koonu lähedale viia, kui aparaat hakkas suisa "karjuma".

Radiatsioonidoosi mõõdeti "reiganites"

Saadud röntgeneid (baare) nimetasid sõdurid "reiganiteks" — selline aeg oli. Mingil ajal sai Nikolail lubatud reiganite kogus täis ja töötsooni teda enam ei lastud. Ta pidi veel kolm nädalat laagris ootama, enne kui uus vahetus tuli.

Pärast seda toimus Ovrutšis arstlik läbivaatus. Seal kontrolliti leukotsüütide sisaldust veres. Need, kellel see oli normist kõrgem või madalam, pandi haiglasse. Nikolail, võib öelda, vedas: vaatamata saadud 20 baarisele kiiritusedoosile mõjutas see tema tervist vähe.

Nende baaride arvestusel lähtuti siiski vaid kaudsetest arvutustest, seepärast ei maksa numbrit sõjaväepiletis tõsiselt võtta. Oled elus — ja ongi hästi, leiab Nikolai. Ovrutšist sõitis ta koos teenistuskaaslastega Riiga. Sealt edasi Tallinna otsustati sõita taksoga. See lõbu oli tol ajal odav.

 

 

80
Teema:
Tšernobõli tuumakatastroof (13)