Nikolai Gubin.

Eestist pärit likvidaator: ma tundsin, mis on aatom

91
(Uuendatud 16:15 19.04.2016)
Kolm aastakümmet tagasi vapustas maailma tuumaenergeetika ajaloo suurim katastroof – Tšernobõli AEJ avarii. Niinimetatud likvidaatorid kõrvaldasid selle tagajärgi mitu aastat. Nikolai Gubin oli üks neist, kes Eestist 1986. aastal sinna kutsuti.

TALLINN, 19. aprill — Sputnik. Tema tuttavaid, kes esimese "lainega" sinna sattusid, ei ole juba ammu enam elavate hulgas. Neil tuli labidatega Tšernobõli AEJ katuselt alla kühveldada radioaktiivset grafiiti. Nikolail "õnnestus" sattuda likvidaatorite järgmisesse partiisse, ta kutsuti septembris, viis kuud pärast avarii toimumist.
Toda päeva, mil ta kutse sai, mäletab ta väga hästi. Ta oli siis 35-aastane ja töötas autokraana juhina Tallinna mehhaniseerimisvalitsuses. Tööpäeva lõppedes oli pääslas major, kes ulatas talle kutse. Seda, et tuleb lennata Tšernobõli, ütles ohvitser kohe. Asjade pakkimiseks aega ei antud.

Omastega hüvasti jätta Nikolai ei saanudki. Sellest, kuhu isa viidi, said lapsed teada alles siis, kui neile Tšernobõlist helistati. Nagu selgus, oli sõjaväelastele vaja kümmet spetsialisti, kes oleksid võimelised autokraanadel töötama. Arstlik komisjon oli Nikolaile formaalsus, vaatamata radikuliidile tunnistasid arstid ta teenistuskõlblikuks.

Mõne tunni pärast pandi tema ja veel üheksa eestimaalast lennukisse An-12. Selleks ajaks teadsid kõik, et nendest saavad likvidaatorid, kuid konkreetne teenistuskoht jäi endiselt saladuseks.

Saadud röntgeneid hinnati silmajärgi

Lennuk maandus Ovrutši linnas Põhja-Ukrainas. Seal tutvus Nikolai helikopteripilootidega, kes loopisid kopteritelt avariitsooni spetsiaalseid keemilisi aineid et takistada reaktori edasist kuumenemist.

Дезактивация зданий Чернобыльской АЭС
© Sputnik / Игорь Костин
Kopteritelt loopisid avariitsooni spetsiaalseid keemilisi aineid et takistada reaktori edasist kuumenemist.

"Üks kopteripilootidest sattus jutuhoogu ja lohutas, et poisid, ärge kartke," meenutab Nikolai, "ja mõne aja pärast oli mees juba radiatsiooni tõttu surnud."

Ovrutšist viidi eestimaalased edasi Stetšanka külla, mis asus 25 kilomeetri kaugusel Tšernobõlist. Praegu seda paika enam ei ole, see kustutati seoses elanike ümberpaigutamisega ebasoodsa radiatsioonifooni tõttu. Kolmkümmend aasta tagasi aga paiknes Stetšankas terve pataljon. Uus vahetus pandi elama endisesse lasteaiahoonesse.

Машина, работавшая в зоне Чернобыльской АЭС
© Sputnik / Игорь Костин
Tšernobõli aatomielektrijaama tsoonis töötav auto.

Hommikul nägi Nikolai autosid, millega nad tööle hakkama pidid. Mõne autokraana kabiin olid kaetud õhukese pliikihiga, mis pidi juhti radiatsiooni eest kaitsma. Muid kaitsevahendeid peale marlist näosidemete uuele vahetusele välja ei antud. Individuaalseid dosimeetreid ei olnud samuti — saadud radiatsioonidoose hinnati silma järgi, lähtudes umbkaudsetest arvestustest.

Tagavaraosasid hangiti autokalmistutelt

Töötada tuli Tšernobõlis, 18 kilomeetri kaugusel AEJ-st. Jõge mööda saabusid pargased ja autokraanajuhtide töö oli nendelt soojustrassikünade mahalaadimine. Kui künadega valmis saadi, vajati Nikolai abi soojustrassi paigaldamisel. Masinad läksid tihti katki aga tagavaraosadega oli linnas väga kitsas. Sellepärast tuli juhtidel tihti käia niinimetatud kalmistutel, kuhu oli koondatud vana, likvideerimistöödel kasutatud tehnika. Radiatsioonifoon oli seal võimas aga pääsu polnud, tagavaraosasid oli võimalik saada vaid sealt.

Кладбище радиоактивной техники в зоне Чернобыля
© Sputnik / Игорь Костин
Niinimetatud kalmistu, kuhu oli koondatud vana, likvideerimistöödel kasutatud tehnika.

Mitu korda tuli ka AEJ lähistel töötada. Seal põles materjaliladu ja Nikolail tuli juurdepääsuteed puhastada, et tuletõrjeautod ligi pääseksid. Katastroofi epitsenter jättis talle kustumatu mulje.

"Nägin jaama kõrval kasvavat metsa. Selline noorendik ja üleni ruuge," meenutab Nikolai.

Põhiliselt töötasime otse Tšenrobõlis. Kuid isegi kahekümne kilomeetri kaugusel reaktorist oli radiatsiooni toimet organismile tunda. Pärast kaht kuud töötamist hakkas Nikolai tundma pidevat surutist meelekohtades, tema hääl muutus kähedaks ja kümnetunnised tööpäevad ohtlikus tsoonis said igapäevase stressi põhjuseks.

Seepärast polegi imestada, et pärast järjekordset telefonikõnet abikaasaga palus Nikolai vanemleitnanti viia ta üle Pripjatisse (2 km kaugusel AEJ-st) tööle kalluril. Nii lootis ta kiiremini täis saada maksimaalselt lubatud radiatsioondoosi 25 baari ja enne kolmekuulise tähtaja möödumist koju, lähedaste juurde naasta.

"Tahtsin võimalikult ruttu koju saada", ohkab Nikolai raskelt.

Oma kohus ära täita koju pöörduda

Kuid koju teda ei lastud, talle lihtsalt ei leitud vahetusmeest. Sõltumata kogunenud röntgenitest enne vahetuse saabumist tsoonist lahkuda ei lubatud ja Nikolai jäi veel kuuks ajaks Pripjatisse toppama. Ta vedas kalluriga saastunud pinnast hoiukohta. See töö andis raske hoobi tema tervisele — kolmekuulise viibimise jooksul Tšernobõli tsoonis sai ta 32 baarilise kiiritusdoosi.

Koju sõita lubati tal alles aastavahetuse eel, 27. detsembril. "Kingituseks" jättis rahumeelne aatom Nikolaile krooniliseks muutunud radikuliidi, kähedaks muutunud hääle ja haiglased mälestused vallapääsenud loodusjõududest.

"Ma sain tunda, mis on aatom. Hoidku jumal!" tunnistab Nikolai.

Fotosid Tšernobõlist tal ei ole, fotoaparaat oli tol ajal luksusese ja tsooni seda keegi kaasa ei võtnud, kartes, et aparaat võib katki minna. Pealegi, kui töötad ajaloo suurima tehnogeense katastroofi epitsentris ning riskid enda elu ja tervisega, siis polegi aega ilusatest piltidest mõelda. Peas keerles vaid üks mõte, kuidas oma kohus täita ja koju tagasi pöörduda.

 

 

91
Teema:
Tšernobõli tuumakatastroof (13)