Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ja Venemaa riigipea Vladimir Putin

Nüüd ei saa keegi vene gaasi kinni keerata

62
(Uuendatud 16:43 20.11.2018)
Dmitri Lekuhh
Esmaspäeval, 19. novembril jõudsid Venemaa ja Türgi riigipead Istanbulis idamaiselt pidulikus õhkkonnas videokonverentsi pidades lõpule gaasijuhtme Turkish Stream kõige keerulisema, merealuse osa ehitusega.

Dmitri Lekuhh, RIA Novosti

Türgi tegelik liitumine Euraasia energiaplatvormiga on võrdselt kasulik nii Moskvale kui Ankarale. Kusjuures viimane hakkab juba omal nahal proovima vaat et peamise Vahemere gaasikeskuse rolli.

Turkish Streami veealune osa sai valmis >>

Ja ilma vähimagi kahtluseta muudab see Vladimir Putinile ja Recep Tayyip Erdoğanile tublisti hõlpsamaks selle osa nende läbirääkimistest, mis puudutab kahepoolsete suhete teisi aktuaalseid aspekte – eeskätt S-400 tarneid, aga ka olukorra lahendamist Idlibi provintsis, mis kuulub "Türgi vastutusalasse" ja on üheks viimaseks terroristide tugipunktiks Süüria põhjaosas. Ning võib-olla ka Ukraina küsimusteringi arutamist.

Kusjuures viimasest mööda ei pääse.

Esiteks, Türgi gaasitoru Turkish Stream ehitamist takistab see, mida Ukraina peab juba lihtsalt oma olemasolu põhjal automaatselt oma "elulisteks huvideks". Ning teiseks, endise nõukogude vabariigi aladelt leviv arulagedus on ülearu nakkav ja mürgine.

Vaevalt küll on nii Venemaa kui Türgi poolele tarvis, et kahe suurima piirkondliku mängija vahel edukalt sujunud strateegilise koostöö takistuseks saaks näiteks Istanbuli Feneri kvartali probleem.

Aga kõigepealt pisut sündmustest endist, mille puhul maailma võimsa tuumariigi president Türgi pealinna Istanbuli lendab.

Küsimus ei ole siin pelgalt projekti silmapaistvas ulatuses. Kapitalikulud projektile Jamal LNG (mille avamisele Putin samuti lendas) on 27 miljardit dollarit, Turkish Streami mõlemad juhtmed on oluliselt, umbes neli korda odavamad.

Ja üldse ehitame me praegu igal pool paljugi, sealhulgas ka unikaalset, president aga on Venemaal üksainus. Seetõttu pole niisugune tähelepanu Turkish Streamile kahtlemata seletatav selle ulatusega. Sisuliselt sõitis Venemaa riigipea ajalugu looma.

Sest gaasijuhtme lõpliku kasutuselevõtuga (plaanikohaselt 2019. aasta lõpul) teeb Euroopa energiakaart, ütleme nii, läbi olulisi muudatusi. Ja seda mõistavad suurepäraselt näiteks sakslased, kes praegu nii väga kiirustavad juba "oma" Nord Stream 2 ehitusega.

Türgi gaasijuhe on Euroopa energiamajanduse jaoks lihtsalt ennekõike vaid alternatiiv. Ja seesama "energiajulgeolek", mis ei lase tarnemarsruutidega oma pead vaevata: niihästi Nord Streami kui Türgi gaasikoridori käikulaskmisega ei ole ventiilimonopoli kellelgi. Peale Venemaa, muidugi mõista.

EL jagab juhiseid Serbia energeetikale: kui leiba ei ole, sööge kooki >>

Iseäranis nõrgeneb Ukraina roll, kes on pretendeerinud just nimelt vene gaasiga kauplemise monopolile EL-i riikides. Ja keda selles (täiesti turuvälises) ettevõtmises on aktiivselt toetanud ja toetavad ainuüksi oma sihte silmas pidavad kuraatorid.

Turgi marsruut muudab nii Venemaale kui ka tema "toodangu tarbijatele" Euriipas võimatuks kõrvalise sekkumise "tootja ja tarbija" vastasikustesse suhetesse.

Ja hoopiski mitte juhuslikult valivad nüüd nimelt Venemaa ja Türgi sisuliselt edaspidiste Euroopa tarnete marsruudi, mööndes poliitkorrektselt "EL-iga kooskõlastamise" vajalikkust. Millel mõistagi on oma koht olemas: South Streamiga juhtunud äärmiselt ebameeldiva loo kordumist Moskva muidugi ei taha.

Aga põhiline valik seisneb siiski üksjagu muus. Varem põhiliseks peetud "Kreeka marsruut" kutsub Kreeka praeguse peaministri Tsiprase juba liialt ebakindla positsiooni tõttu Moskvas nüüd esile märksa vähem entusiasmi kui "Balkani variant" (Türgi kaudu Bulgaariasse ning edasi Serbiasse, Ungarisse ja Austriasse, kus mõlemad gaasikoridorid, nii "põhja" kui "Türgi" oma võivad täiesti loogiliselt kokku saada).

Aga ka Kreeka varianti ei ole, teadagi, päris kõrvale heidetud. Peaasi ei ole siinjuures see, et praegu on huvitatud pooleks Euroopa tarbijad, aga mitte Venemaa müüjad.

Muuseas, ka Türgi riigipeal Recep Erdoğanil on, mida tähistada. Sest Türgi energeetika üleviimine Euraasia platvormile teeb paradoksaalsel kombel Türgi Euroopale vajalikumaks.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

62
Tagid:
poliitika, ehitus, gaasijuhe, gaas, majandus, TurkStream, Turkish Stream, Vladimir Putin, Recep Tayyip Erdoğan, Ukraina, Venemaa, Türgi