Kaader filmist Spitak

Spitaki reekviem: film Armeenia ajaloo kõige kohutavamast maavärinast

21
(Uuendatud 11:24 30.11.2018)
Sellest võlatundest, mis on igal inimesel olemas, räägibki "Spitak" oma vaatajaga. Filmižanris reekviemist on saanud hümn – kaastundele, tahtejõule ja imesse uskumisele isegi kõige kohutavamatel eluhetkedel.

TALLINN, 30. november — Sputnik. Filmilevisse jõuab Alexander Kotti film "Spitak" (film demonstreeriti ka Tallinna PÖFFi filmifestivali konkursivälise programmi "Panoraam" osana). Linateos 1988. aasta katastroofilisest maavärinast pälvis Moskva filmifestivalil auhinna parima režissuuri eest ja on Armeenia poolt esitatud Oscari auhinnale. RIA Novosti korrespondent vaatas "Spitaki" ära ja sai teada, miks on reekviem-film lootusrikkaks osutunud.

1988. aasta 7. detsembri varahommikul oli Spitaki linn poole minutiga üleni rusudes. Suurim maavärin Armeenia ajaloos, mille tugevus ulatus 11 magnituudini, vapustas pea kogu riigi põhjaosa, röövis 25 000 inimelu ja jättis üle poole miljoni peavarjuta. Filmi tunnuslause – "Katastroof, mis vapustas kõiki" ei ole pelgalt kõlavad sõnad, vaid tõelisus, millele enamik linateose näitlejaid kaasa elab, selles on režissöör Alexander Kott veendunud.

"Meil oli Armeenias selline kummaline osatäitjate valikuvoor: ma ei palunud midagi ette mängida, nad lihtsalt meenutasid seda aega, sest nii või teisiti puudutas see Armeenias kõiki. Selle järgi, kuidas inimesed jutustasid, mida nad meelde tuletasid, tegin ma oma valiku. Nad tõid enesega meie filmi kaasa tolle ajajärgu energia," ütleb ta.

Režissöör Aleksandr Kott: "Spitak" on leinafilm>>

Filmi stsenaarium ringles ligi kümme aastat erinevaid produtsente pidi, kuni sattus lõpuks Alexander Kotti kätte. Režissöör rõhutab, et mitte tema ei leidnud seda teemat, vaid teema leidis tema. Sündmustiku keskmes on Ghori nimelise mehe lugu, kes naaseb Spitakki juba pärast katastroofi, et leida varemete alt oma mahajäetud naine ja tütar.

Кадр из фильма Спитак
Treiler filmi "Spitak".

Kui sai selgeks, et filmi hakatakse tegema mitte vene, vaid armeenia keeles, sõitis Alexander Kott Armeeniasse tegelasi otsima. Peaosa kehastas teatrinäitleja Lernik Harutjunjan, kes on filmikunstis sisuliselt debütant.

"Tal on väga huvitav nägu, helesinised silmad. Ma tahtsin katta selle tolmukihi, tsemendi, valuga, et ta ise satuks segadusse. Ta ei teadnud, kuidas seda mängida, kuid sai loodud niisugune õhkkond, et kustus piir tegelikkuse ja filmi vahel. Ta sikutas neid hirmraskeid kivikamakaid nõnda, nagu oleks nende all tema oma lapsed. Kraapis käed verele. Ma vaatasin filmikaadrit ja sain aru, et kui ma nüüd "stopp!" ei ütle, ei saagi ta pidama. Lernik osutus tõeliseks näitlejaks ja inimeseks," pajatab režissöör.

See vaikiv keskendatus on esmane, mis selles filmis vapustab. Kõik päästeoperatsioonist osavõtjad – kraanajuhist linnapeani, nelja-aastastest lastest üheksakümneaastaste vanakesteni – on hõivatud ühise ettevõtmisega.

Nad ei nuta ega lange hüsteeriasse, isegi kui leiavad varemete alt hukkunud lähedasi. Rahvusliku iseloomu kokkupuudet tragöödiaga on näidatud rahuliku, peaaegu piduliku kõrvalseismisega.

"Esimene šokk möödus tunni-paariga, siis juba järgnes tuim, raske, tundlemiseta töö. Juhul kui kõik oleksid paanitsenud, poleks sellest midagi välja tulnud. Tegemist oli vaikides tehtava pühaliku tööga. Kuulutati välja vaikuseminutid, mil kõik tardusid ja kuulatasid, kes seal varemete all on. Ma püüdsin läheneda sellele loole külma südamega, veidikene kõrvaltvaatajana, sest kui sellesse päriselt "sisse vajuda", ei pruugi enam välja pääseda," selgitab Alexander Kott.

Кадр из фильма Спитак
Kaader filmist "Spitak".

Filmi aluseks ei saanud mitte ajaloouuringud, vaid pealnägijate mälestused. Nende kohalolu võtteplatsil aitas mitte üksnes rolli sisse elada, vaid tunda ennast nende sündmuste keskel olevana, nendib kõrvalosa kehastanud näitleja Aleksandr Kuznetsov: "Me ei rääkinud sellest üldse, lihtsalt töötasime. Saša (Kott – toim.) ei lasknud meil "logeleda", tunnelda, et me muutuks sentimentaalseiks. Need, kes sinna kohale tulid, ei kõndinud ringi pisaraid valades, vaid kühveldasid varemeid, neil oli oma ülesanne, polnud aega arutleda. Selles ongi kogu filmi iva – tegelased rabasid tööd ning kurvastasid hiljem. Kõik oli väga sarnane tegeliku eluga: kui päästekoer last otsis, lebas too tõepoolest rusude all, tal oli tõesti hirm, ehkki ta on ka näitleja. Polnud vaja "rolli sisse elada", sa tundsid juba niigi õudu sellest, mis ümberringi toimub."

Reageering Spitaki maavärinale on üllatavaks näiteks üksmeelest: tuhanded inimesed kogu Nõukogude Liidust ja enam kui sajast riigist üle maailma siirdusid Armeeniasse, et kannatanuid aidata. Arstid, päästetöötajad, tavalised inimesed, kes vedasid kohale asju, ravimeid, toitu. Kõnekas on filmistseen, kus naaberriigi Gruusia elanik saabub autoga Spitakki ja jagab otse pagasnikust oma ema küpsetatud leiba.

Umbes nii sai loodud ka film ise – osa rahast andsid Venemaa kultuuriministeerium ja telekanal Rossija 1, osa andsid kaassponsorid Armeeniast ja Euroopa sihtasutus Eurimages. Näitlejate seas oli armeenlasi, venelasi, prantslasi ja paljud said Aleksandr Kuznetsovi sõnul lähedasteks sõpradeks.

 

"Me sõitsime Armeeniasse, tutvusime näitlejate perekondadega, kellega koos võtteid tegime. Me oleme seniajani sõbrad, ma võin Lernikit oma vennaks nimetada, tõsiselt. Ma pean talle, muide, klaveri kinkima, lubasin seda juba Armeenias, sest ta on klaverimängija. Filmis, kus inimesed lihtsalt raha teenivad ega tegutse idee nimel, midagi sellist ei juhtu," lisab näitleja.

Кадр из фильма Спитак
Kaader filmist "Spitak".

Veel üht näidet solidaarsusest demonstreeris filmile muusika kirjutanud armeenia päritoluga ameerika muusik, menuka rokibändi System of a Down eestvedaja Serj Tankian.

"Me näitasime talle linatööd, kui ta tuli Armeeniasse, talle meeldis see see väga ja ta oli nõus muusika kirjutama. Temaga polnud just kerge töötada, kuna ta on tõeline täht. Kuid meil õnnestus teineteist inspireerida ja õige tonaalsus leida. Ilmneb säärane efekt: armeenlased, kes elavad välismaal, osalevad isegi rohkem oma sünnimaa elus, peavad seda oma kohuseks. Mulle näib, et meid aidates tasus Serj samuti teatud süümevõla," leiab Alexander Kott.

Sellest võlatundest, mis on igal inimesel olemas, räägibki "Spitak" oma vaatajaga. Filmižanris reekviemist on saanud hümn – kaastundele, tahtejõule ja imesse uskumisele isegi kõige kohutavamatel eluhetkedel.

21
Tagid:
reekviem, "Spitak", Spitak