Linateose Akvarell peategelaseks on vesi

Hollywoodi ootab ees revolutsioon: venelane tegi filmi formaadiga 96 kaadrit sekundis

89
(Uuendatud 19:26 11.09.2018)
Vene dokumentalist Viktor Kossakovski esitles Veneetsia filmifestivalil ajaloo esimest filmi formaadiga 96 kaadrit sekundis – harjumuspärase 24 asemel. Linateose "Akvarell" peategelaseks on vesi. Võtted toimusid maailma kõige kaunimates paikades – Baikalist Gröönimaani.

TALLINN, 11. september — Sputnik. Režissöör Viktor Kossakovski ajatas RIA Novosti korrespondent Anna Mihailovile, mispärast ta formaati on muutnud ja miks ei ole filmikunst juba kahe aasta pärast enam endine.

Miks on vaja 96 kaadrit sekundis

Ma arutlesin niiviisi: kui näed filmis vihma, siis tavaliselt on see valge punktiir, kõik sulab kokku. Aga vihm ei paista ju sedasi. Ma tahtsin näha vihma, hakkasin tegema testvõtteid – kiirusega 72, 120 kaadrit sekundis. Kõige väljendusrikkamaks osutus 96 kaadrit sekundis. Aga tuli välja nuputada uued montaažiprogrammid ja arvuti ära petta, sest too ei saanud sellest uuest formaadist aru ega saanud hakkama.

Seda ei ole keegi varem teinud. Oli küll üks katse Ameerikas, ent seal ei suudetud seda näidata, ei leidunud projektorit. Selles kogu lugu ongi – tehniliselt on kaamerad valmis filmima ka tuhat kaadrit sekundis, aga projektsiooniriista ei ole.

Кадр из фильма Акварель
© Фото : Предоставлено пресс-службой Венецианского кинофестиваля
Linateose "Akvarell" peategelaseks on vesi.

Täna hommikul kirjutas mulle Ang Lee (Oscari ja kahe Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi pälvinud Taiwani filmirežissöör), kes on proovinud filmida 120 kaadrit sekundis: "Wow, uskumatu! Vähemalt keegi üritab seda teha. Sõitke kähku minu juurde Ameerikasse, me näitame seda siin ja veename kahekesi kogu maailma, et tuleb üle minna uuele formaadile!" Juba James Cameron, kes tegi filmi "Avatar", asus sellele teele ja võib-olla teebki just praegu selles formaadis filmi. Mure on selles, et kõik maailma filmiprojektorid tuleb välja vahetada, seega küsimus ei ole tehnoloogias, vaid ärimudelis. Samalaadne olukord ilmneb seoses heliga – tavaliselt kasutatakse viit-kuut heliriba, minu helirežissöör aga tegi neid 118. See on ainulaadne töö. Oled ühe korra kuulnud – ja võimatu on stereo või dolby stereo juurde tagasi pöörduda. Aga jällegi on vaja aega kinosaalide ümberseadistamiseks.

Isegi siin, Veneetsias, suurel festivalil suudeti niisugust filmi näidata ainult ühes kinos. Tegemist on hoopis teise planeediga ja nüüd tabavad inimesed selle ära. Muutusteks kulub kõige enam kaks aastat: nüüd, mil mu partnerid on näinud, mida maailma parimad operaatorid "Akvarelli" kohta kirjutavad, on nad mõistnud, et Hollywoodis tuleb revolutsioon. Keegi ei taha vanamoeliselt töötada.

Kontseptsioonist

Seitse aastat tagasi tegin ma filmi, mis oli Veneetsia filmifestivalil avastuseks – "Elagu antipoodid!" Seal on episood Baikali järvel, kus väike tüdruk ütleb: "Järgmises elus tahaksin ma olla vesi – puhas nagu Baikali vesi."

Кадр из фильма Акварель
© Фото : Предоставлено пресс-службой Венецианского кинофестиваля
Linateose "Akvarell" peategelaseks on vesi.

Kui tekkis võimalus teha film veest, sain ma aru, et pean alustama Baikalist. Sõitsin kohale, panin kaamera täpselt samasse kohta üles ja valmistusin võteteks. Sealsamas on ju tõesti hämmastav ilu. Ma olen maakerale neli tiiru peale teinud, igal pool käinud, aga Baikaliga ei anna küll kindlasti midagi võrrelda. Jää on talvel üle meetri paks, aga see on läbipaistev, justnagu seisaksid klaasi peal. Ma tahtsin seda filmida ja järsku juhtus otse kaadris tragöödia – autotäis inimesi vajus jää alla.

Vene "ehkupealsusest" ja vee jõust

Seda episoodi ei kavatsenud ma kasutada, aga hiljem mõtlesin, et see avab kogu meie vene olemuse – "ehk läheb õnneks". Seal on ju näha, et jää on juba lainetest sulatatud, aga kohalikud ütlevad: "Noormees, ma olen siin sündinud, 30 aastat sõidan seda jääd pidi, aga sina tuled mind õpetama. Ma tunnen jääd nagu oma viit sõrme, minuga ei juhtu midagi, need on ainult tobedad turistid, kes upuvad." Sõideti sigarette ostma, ja niisugune finaal – see on ju hullumeelsus.

Justnimelt selles stseenis on näha vee jõudu. Vasakul vajuvad inimesed vette, paremal vajuvad, aga nimelt seal, kus inimene uppus, oli jää nii paks, et kolm meest ei suutnud seda läbi raiuda. Vaat niisugune jõud: võib su tappa ja sa ei saa selle vastu midagi parata. Ma jäin mõtlema, et mida veel filmida, ja taipasin: tuleb sõita Gröönimaale, jää kuningriiki. Mis on siin kõige kohutavam? Läheneda liustikule. Mitte turisti kombel viie kilomeetri kaugusele, vaid päris ligi ja teda puudutades.

 

Võimatuse ületamisest

Me paigutasime kaamera jäämäe alla 800 meetri sügavusele. Igas episoodis oli midagi uskumatut. Hollywoodi operaatorid läkitavad mulle kirju, kus "võtavad mütsi maha", sest nad ei mõista, kuidas see meil õnnestus. Emmanuel Lubezki, kes on vändanud kolm Oscariga pärjatud filmi – Gravitatsioon", "Lindmees" ja "Mees, kes jäi ellu" – teatas "sügavast kummardusest ja lugupidamisest" ja küsib: "Kuidas te seda tegite?" Ma tahtsin jutustada, aga produtsendid otsustasid, et me peame kirjutama raamatu – on seal ju niivõrd palju uuenduslikkust.

Режиссер фильма Акварель Виктор Косаковский
© Фото : Предоставлено пресс-службой Венецианского кинофестиваля
Vene dokumentalist Viktor Kossakovski.

Vaatajapoolsest tajust

Kujutage ette, et sõidate kiiresti kihutava auto või rongiga ja vaatate aknast välja. Puud, mis on kaugel eemal, on hästi näha, aga need, mis on esiplaanil, paistavad häguselt. Formaadis 96 kaadrit sekundis on aga need puud samuti selgesti näha. Aju ei saa sellest efektist aru, aga hindab ruumi teisiti. Ja siin on põhiliseks fookus. Tegelikult ei tea me kuigi hästi, kuidas aju meid petab. Ta harjutab meid asju teatud kindlal viisil tajuma. Näiteks, kui te lennukiga lendate ja alla vaatate, liigub maapind sujuvalt. Kui aga sõidate autoga, siis maapind väriseb ja vilgub, sest kui te näete sujuvalt liikuvat kujutist, siis arvate, et see on kõrgel ja kaugel. Kui kujutis on hägune ja rapub, tundub teile, et see asi on lähedal.

Kui võtta kasvõi viis esimest kaadrit mu filmist – kõik on veendunud, et need on filmitud lennukilt, kaamera lendab kinnikülmunud järve kohal, tegelikult aga on kõrguseks kümme sentimeetrit. Me ei näe üldsegi seda, mis tegelikult on. Kusjuures pole tarvis mingeid prille, nagu 3D puhul.

Ma võrdleksin seda efektiga, mille saavutas Leonardo da Vinci oma "Mona Lisaga", kes meile otsa vaadates tundub sõna otseses mõttes pead pööravat. Siin on tegemist samaga – ruumi kujutis on kahemõõtmeline, kuid me näeme rohkem kui tavaliselt. Mitte lihtsalt rohkem detaile – me saame mõõtudest ja perspektiivist teise ettekujutuse.

Rahastamisest

Kõige enam aega kulus raha otsimisele. Isegi minu reputatsiooniga oli raske inimesi veenda, et suudad veest ilma jutustamise ja kaadritaguse tekstita filmi teha. Jutuajamised produtsentidega kõlasid umbes nii: "Kes on peategelane? Vesi? Oi… Aga mis juhtuma hakkab? Mitte midagi? Selge… Ja kuidas me seda müüma hakkame?" (Naerab.) Seetõttu on mul produtsentideks inglased, sakslased, taanlased, hiljem ilmusid ameeriklased, kuid selgus, et raha sellise grandioosse ja tehniliselt arusaamatu idee tarvis ikkagi ei jätku.

Кадр из фильма Акварель
© Фото : Предоставлено пресс-службой Венецианского кинофестиваля
Linateose "Akvarell" peategelaseks on vesi.

Ma riskisin ja saatsin ühe episoodi Hollywoodi. See oli 25-minutiline lõik Baikali järvest. 26 minuti pärast saabus vastus: "Seisa paigal, kus seisad, ära kusagile mine." (Naerab.) 27 minuti pärast kirjutasid nad: "Me ostame ära, ära kellegagi rohkem räägi." Hollywoodis taibati, millega on tegemist ja anti tootmiseks pool rahastust.

Žanrist

Ma ütleksin, et see on filosoofiline šlaager. Ma tahaksin teha nii, et film saaks menukaks, et inimesed seda maailma igas kinosaalis vaataksid. Otsustades ajakirjanduse vastukajade ja selle põhjal, kes meie filmi osta tahab, nii ka läheb. Ning mina jätkan muidugi filmimist formaadis 96 kaadrit sekundis. Sest vähemaga läbi ajada – see oleks lihtsalt absurdne.

89
Tagid:
"Akvarell", Veneetsia filmifestival, James Cameron, Viktor Kossakovski, Baikal