Raamatute illustraator Gerda Märtens

Gerda Märtens: inimesed eelistavad lugemisele vaatamist

151
(Uuendatud 19:52 17.03.2018)
Astangul üht majaseina kaunistava supergraafika-taiese "Leemeti unenägu" autor, paljude raamatute illustraator Gerda Märtens rääkis portaalile Sputnik Eesti raamatuillustratsioonide tähtsusest ja oma huvist supergraafika vastu.

TALLINN, 17. märts — Sputnik, Deniss Pastuhhov. Sputnik Eesti korrespondent kohtus kunstnikuga tema ateljees Mustamäel, kus Gerda näitas oma illustreeritud raamatuid. Pisikeses ateljees käib parajasti kibe töö ka uue projekti kallal: Gerdal on käsil piltide joonistamine kirjanik Hilli Ranna lasteraamatule "Aitäh, kõht on täis!".

Gerda Märtens joonistas juba lapsena – nagu enamik lapsi. Talle meeldis detailselt välja mõelda keskkondi koos fantaasiategelastega, keda tegelikkuses ei leidu. Aapo Puki eeskujul hakkas ta juba lapsena ka portreid joonistama. Et kooli minnes hakkas ta käima kunstiringis ning hiljem kunstikoolis, siis jäigi ta joonistama. Siiamaani joonistab.

Millal tuli arusaamine, et joonistamine võib ka elukutse olla?

Tegelikult oli kunstiga tegelemine alati nii loomulik tegevus, et elukutsevalikut kui sellist ei toimunudki. Keskkoolist läksin sujuvalt edasi kunstiakadeemiasse ja teadsin, et kunstivaldkond on mu kutsumus. Kuigi minu esimesed illustratsioonid ilmusid ajakirjanduses ligi kümme aastat tagasi, hakkasin illustreerimist oma ametiks pidama alates oma esimeste raamatute ilmumisest 2014–2015. aastal, mil see muutus mu põhitegevuseks. Lihtne see illustraatoriamet kindlasti ei ole, sest vastavat töökohta ju kellelgi pakkuda pole ning kunst kõhtu ei täida.

Иллюстратор Герда Мяртенс за работой
© Sputnik / Вадим Анцупов
Sputnik Eesti korrespondent kohtus kunstnikuga tema ateljees Mustamäel

Miks keskendusite just raamatute illustreerimisele?

Selle taga on kindlasti osalt Macerata Kunstiakadeemia Itaalias, kus ma illustratsiooni õppisin. Sealses illustratsiooniprogrammis domineeris just raamatute suund. Samuti oli mind juba varem nakatanud Bologna lasteraamatumess ja lapsepõlvest sain kaasa armastuse sõna vastu. Mulle meeldib väga nii lugeda kui kirjutada ning illustraatorid teevad ju oma tööd enamasti teksti põhjal. Mulle meeldib, et pildiraamat on üks terviklik universum – nagu täispikk mängufilm või romaan.

Mis oli esimene illustreeritud raamat?

Esimene oli "Õnnelike õhtulugude sahtel", lugude autoriks on väga hea lastekirjanik Hilli Rand.

Kunstnik Rovšan Gulijev
© Sputnik / Вадим Анцупов

Mis on praeguse seisuga suurim saavutus raamatute illustreerimisel?

Usun, et saavutus, mida mul on raske ületada ning mida ma tol hetkel sugugi ei oleks oodanud, oli ühe suurepärase teksti, Dino Buzzati "Loomine" illustreerimine ning selle ilmumine pildiraamatuna Itaalias koostöös kirjastusega Orecchio Acerbo, kellele on alati kuulunud ning kuulub ka praegu minu tohutu imetlus. Raamatuid, mida välja anda, valivad nad sadade või tuhandete seast ning nende raamatud on tõelised pärlid. Kui mulle muidu ei meeldi mõte saatuse tahtest, siis tolle koostöö sünnis oli süüdi, ma usun, küll mingi müstiline tähtede seis.

Kas enamasti tehakse illustratsioone raamatute esikaane jaoks või ka sisulehekülgede tarvis? Või sõltub sellest, kas tegemist on lasteraamatuga või täiskasvanutele mõelduga?

Leidub kõiki eri variante. Tänapäeval ilmub väga vähe raamatuid täiskasvanutele, kus on sees ka illustratsioone. Eriti vähe jätkub neid Eesti turule. Mõningaid siiski on, näiteks Tammsaare romaan "Tõde ja õigus" on ilmumas taas kord illustratsioonidega. Itaalias on selliseid raamatuid rohkem. Ka eelmainitud "Loomine", mis on ka eestikeelsena saadaval, on mõeldud pigem täiskasvanutele, kuid on meeldinud ka lastele. Piltide puhul ei saagi sageli öelda, kas seda peaksid vaatama nüüd täiskasvanud, noored või lapsed. Eestis kogub populaarsust pildiraamat, kus lugu jutustab põhiliselt pilt ning teksti võib olla vaid rida või paar leheküljel. Mida rohkem erinevaid raamatuid, seda toredam!

Kui nõutud on raamatute illustreerimine Eestis?

Eesti pianist Tanel Joamets annab kontserte üle Venemaa
© Фото : из личного архива Танеля Йоаметса

Ma usun, et muutub aina nõutumaks! Kuna elame üsna pildikeskses maailmas ning tekste loetakse pigem vähem, on raamatu visuaalne atraktiivsus eriti oluline. Samas, lastele on pildid alati väga meeldinud ning see on lapsele esimene "lugemise" viis. Niisiis on lasteraamatuid alati illustreeritud ning Eestis on sellel alal arvestatav traditsioon. Eestis ilmub palju väga head lastekirjandust ning parimates raamatutes on enamasti ka suurepärased illustratsioonid. Soovitan kõigil lugejatel minna raamatupoodi ja meie oma lastekirjanduse riiuleid avastada, kas või kunsti pärast, mis nendes raamatutes leidub!

Millistes riikides on praegu raamatute illustreerimine kõrgemal tasemel, millest võiks juhinduda? Kas on vanemates raamatutes on selliseid pilte, mida võib meistriteoks pidada?

Kunstiliselt kõrgeim tase ning minu arvates huvitavaim illustratsioonimaastik on Lõuna-Euroopas, samas kui igal turul on natuke erinevad trendid. Ise olen kõige enam tuttav Itaalias ilmuvaga ning mulle näib, et ka suurepäraseid noori kunstnikke on nii palju ja konkurents nii kõrge, et mõned võiks kas või Eestisse ära tuua ja neile tööd anda. Aga ka endise Idabloki maades on pikad illustratsioonitraditsioonid ning see maastik on kirju ja rikas.

Illustratsioonimeistreid võib ette lugeda alates 19. sajandist, mil see ala tänu trükikunsti arengule tuule tiibadesse sai. Aga minu imetlus kuulub möödunud aegadele mõeldes kindlasti ameeriklane Maurice Sendakile, kes oma tuntuimad raamatud ka ise kirjutas, ning Eesti kontekstis Günther Reindorffile.

Иллюстрация Гюнтера Рейндорффа к произведению Джека Лондона Белый клык
Jack Londoni üks kuulsamaid teoseid "Valgekihv" ilmus Eesti graafika suurmeistri Günther Reindorffi illustratsioonidega

Olete teinud Astangul majaseinale supergraafikateose "Leemeti unenägu". Kas sellise teose loomine on raamatute illustreerimisega samalaadne?

Seinamaalingu loomine on minu jaoks väga sarnane illustreerimisega, sest mu mõte töötab sarnaselt. Ka näitusetööde tegemine on natuke ikka nagu illustreerimine. Seinamaali puhul piiravad mind teose kavandamisel vaid seina mõõdud või temaatilise tellimuse puhul teema. Muus osas aga olen vaba looma antud keskkonda sobivat ja vaatajat kõnetavat tööd, mis on seal pikemat aega ka justkui näitusel. Kuna seinamaalid on inimestel kogu aeg nägemisulatuses, siis on üsna suur vastutus, et teos silma ei riivaks ja oleks ka mitmendat-setmendat korda huvitav vaadata.

Kas seinamaalingud üldse lisavad linnale paremat väljanägemist?

Arvan, et kui seinamaal sobib konteksti, siis kindlasti. Ükski asi ei ole absoluutne: pilt võib kavandina olla hea ja huvitav, kuid ei pruugi sobida ühele või teisele hoonele ning mõnes keskkonnas võib mõjuda lausa kohatuna. Samas võib mõni lihtne värvilahenduski juba tekitada mingile hoonekompleksile või ümbruskonnale põneva atmosfääri. Sellesse tuleb suhtuda veidi nagu linnaarhitektuuri. Vaataja näeb nii maalingut eraldivõetuna kui ka tajub seda kogu ümbruskonna kontekstis.

Märt Sults Linnahalli kohta: kunst on parem kui nilbus >>

Aga kindlasti on seinamaalingud väärt kunstivorm, mis äratab möödujaid linna argisest monotoonsusest. Tänavakunsti kohtamine teeb päeva erksamaks ja rõõmsamaks või paneb mõtte mööda uusi radu pidi liikuma.

151
Tagid:
illustraator, intervjuu, kunst, raamat, kultuur, Eesti, Tallinn