Sevastoopol, Krimm

Eestlased Krimmis: kadunuksjäänud meremehe poeg

53
(Uuendatud 12:04 25.06.2017)
Venemaa ühe kuulsaima relvastuse-teemalise mälestusmärgi autor on sünnilt eestlane

TALLINN, 25. juuni — Sputnik, Lev Rõžkov. Kui Sevastoopoli Eesti Rahvuskultuuri Seltsi esimees Erich Kalling pakkus meie kohtumiseks välja paiga otse linna südames, hukkunud laevade auks püstitatud kuulsa mälestussamba juures, ei olnud ma sugugi üllatunud. Arvasin, et selline kohtumispaik tähendab viisakusavaldust.

Mälestussammast teavad kõik, seda on imelihtne üles leida. Ja tõepoolest — vastutulijad osutasid eksimatult õiges suunas: „Oi-jaa! Kaks peatust veel!", „Minge pargist läbi", „Ja näete, seal ta on — seisab otse meres!" Nii et kui läbi pargi kaldapealsele jõudes avanes pilgule meri, nägingi mälestusammast. Majesteetlik kivisammas kotkaga tipus kerkib uhkelt merelainetest.

Memoriaali labürindis

Nüüd tean ma juba rohkem, kuid sel hetkel teadsin monumendist järgmist: see püstitati Musta mere laevastiku mälestuseks, mis vastavalt 1856. aastal Krimmi sõja lõpetanud Pariisi rahulepingu tingimustele uputati. Just see monument on Sevastoopoli sümbolina kujutatud Venemaa uuel kahesajarublase nominaalväärtusega rahatähel, mis juba sel sügisel käibele tuleb.

Monument jätab mõistagi majesteetliku mulje. Kuid mälestussammas üles leida — see on alles pool võitu. Nüüd oli tarvis ära tunda eesti seltsi esimees, keda ma polnud elus kordagi näinud. Erich Kalling vastas telefonile otsekohe: „Ma olen siin! Seisan mälestustahvli juures." Jäi vaid taibata, kus see tahvel asub. Lõpuks seda ning selle kõrval eakat, kuid energilist meest suure laia habemega. See oligi Kalling.

Sevastoopoli Eesti Rahvuskultuuri Seltsi esimees Erich Kalling
© Фото: Лев Рыжков
Sevastoopoli Eesti Rahvuskultuuri Seltsi esimees Erich Kalling

Kaldapealsel on kärarikas. Nii et ma tahan viia oma vestluskaaslase kuhugi vaiksemasse kohta, diktofon sisse lülitada ja salvestada endale mõõdukalt igav intervjuu eesti rahvuskultuuri seltsi elust. Aga ei midagi sellist! „Lugege palun, mis on siia mälestustahvlile kirjutatud," ütleb Erich Kalling. Loen: monumendi on 1905. aastal loonud skultor A. G. Adamson, arhitekt V. A. Feldmann ja insener F. O. Enberg. „Ja mis siis?" küsin mõistmatult. Ja vaat siis algabki kõige huvitavam. Sest mälestussamba autor Amandus Adamson oli ju eestlane.

Kogu elu kartis ta nälga

„Meie selts paigaldas Adamsonile mälestustahvli," lausus Erich Kalling. „Kuidas me küll sellega vaeva nägime, kui palju takistusi ületasime!" Monument seisab kindlalt, läbi sajandite. 1941. aastal, Kolmanda Reichi rünnakus Sevastoopolile langes mälestussamba lähedal merevette miin. Plahvatus oli nii tugev, et tõstis põhjast kõik vetikad üles ning kivid lahes värvusid sõna otseses mõttes valgeks. Monument aga — pidas vastu. Kaotades küll küljest mõned kivid, laevamasti ja veel hulga väiksemaid detaile, mis ongi nüüd kadunud. 

„Kui kõnelda Adamsonist, siis juuripidi ei ole ta puhas eestlane," ütleb Erich Kalling. „Ta oli ainult poolenisti eestlane, tema isa oli rootslane. Eesti rannavetes läks kord üks laev põhja. Kogu meeskonnast jäi ellu ainult noor rootslasest meremees. Eesti talutüdruk leidis ta rannalt, tõi koju ja turgutas jalule. Seejärel peeti pulmad. Kuid noorest naisemehest meremeest kiskus ikkagi merele. Ta läks laevale (kaubalaeva kapteniks — toim.) ja purjetas Ameerikasse. Ja rohkem temast teada ei ole. Kas sai laev hukka või läks ta ise kusagil kaduma." (Täpsustuseks: purjetanud kaubalaeva kaptenina 1860. aastal Ameerikasse, oli ta kuni 1869. aastani oma perega kirjavahetuses, võttis osa Ameerika kodusõjast, kus ülendati koloneliks, ja jäi siis teadmata kadunuks — toim.)

Tulevane suurepärase monumendi looja kasvas üles vaesuses. Saanud alghariduse, töötas ta tisleri ja puunikerdaja käe all ühes kui teises mööblitöökojas, hiljem aga õnnestus tal asuda õppima Peterburi Keiserlikus Kunstiakadeemias. Täpseid andmeid selle kohta, kas ta akadeemia stuudiumi ka lõpetas, ei ole. (Täpsustus: Amandus Adamson lõpetas Kunstide Akadeemia 1879. aatal, esitades lõputööks bareljeefi „Ristija Johannes", mille eest pälvis suure hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu jäi akadeemiast ametlik diplom saamata — toim.)

„Kogu elu kartis ta nälga," jutustab Kalling. „Töötas viimse hingetõmbeni. Akadeemias õppimise ajal töötas ta väga palju Peterburi ümbruse portselanitöökodades, valmistas pisiplastikat, kummutipealseid kujukesi. Autoriõigust neile kujukestele tal ei olnud. Hiljem (1901-1902) lõi ta Tallinnas mälestussamba 1893. aastal Soome lahe rannavetes uppunud soomuslaevale „Russalka" ning selle töö eest omistati Adamsonile Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemiku nimetus."

Mälestussammas „Russalka
© Sputnik / Вадим Анцупов
Mälestussammas „Russalka"

Oma praegusel kujul ei pälvinud monument uppunud laevadele kohe võimude kinnitust. Esitati mitu projekti. Arhitekt Feldmann soovitas püstitada mälestussamas kuivale maale, kus praegu seisab päikesekell. Säilinud on insener Endbergi projekt, mille kohaselt võinuks monumendil olla koonuse kuju ning see oleks seisnud vees. Võitis aga Adamsoni projekt. Mälestusmärk valmis 1904. aastaks. Ent sel ajal polnud valitsusel mahti tegelda Sevastoopoli kangelaste mälestuse jäädvustamisega, kuna idas käis parajasti sõda Jaapaniga. Sellegipoolest leidis 1905. aastal aset mälestussamba ametlik avamine.

Ma ei suuda end tagasi hoida ja küsin: „See tähendab, et kui ristleja „Otšakovi" madrused maha lasti, oli viimane, mida nende silmad nägid, Adamsoni monument?" Selgub, et üldsegi mitte. Nad lasti maha keset lahte ja Konstantinovski ravelliini juures. Mälestustahvel paikneb siiski pisut teises kohas.

Müstiline näkineid

Erich Kalling kõneleb ka ühest Amandus Adamsoni skulptuurist, mis on küll vähem tuntud, kuid väga põneva ajalooga. 

Aljona Suržikova dokumentaalfilm “Lumi Punasel Lagedal” räägib Venemaal Krasnaja Poljanas elavatest väljarännanud eestlaste järeltulijatest
© Фото: из личного архива Алены Суржиковой

„Tal on veel üks skulptuur, mis asub Mishoris," lausub Sevastoopoli eesti seltsi esimees. „Iidse tatari legendi kohaselt noolis röövlipealik Ali Baba selles paigas kaunist külatüdrukut. Too tuli oja äärde vett võtma. Röövel varitses teda, võttis kinni ja müüs Türgi sultanile haaremisse. Seal sünnitas näitsik lapse. Kuid kodumaaigatsus viis ta sellise meeleheiteni, et ta viskus Bosporuse kaldalt lainetesse. Ja nüüd kerkib ta iga aasta kuuvalgel ööl selles kohas pinnale, kus ta oli vett ammutanud."

XIX sajandi lõpuks sai Krimmist moekas koht. Siin elas Tšehhov, siin käis puhkamas keiserlik perekond. Suurilma koorekiht hakkas siin endile maid ostma ja elumaju ehitama. Vürst Felix Jussupov, kelle poeg lõpuks tappis Grigori Rasputini, ostis suvila Koreizis. Ning et maja ja aeda õilistada, kutsus ta kohale skulptor Adamsoni ja tellis temalt monumendi iidse legendi motiividel.

„Tütarlapsega, kes läheb vee järele, ja röövel Ali Babaga on kõik korras, ei mingit müstikat," naerab Erich Kalling. „Ainult et veekann varastatakse tütarlapse käest kogu aeg ära. Aga näkineiul, kes on vormitud eraldi, ei ole vedanud. Meil algavad talviti kõige suuremad tormid. Ning ükskord uhuti see näkinäid merre ja teda polegi üles leitud. Kuhugi ta ilmselt lainevooga kandus ja kusagil liival ta lebab. Siis tegi Adamson teise näkineiu — juba koos lapsega. Ent seegi ei seisnud seal kaua. Tema uhuti samuti minema."

Adamson oli juba Krimmist ära sõitnud, kuid jättis maha oma kavandid. Nende järgi valmistati kolmas näkineid. See püsis paigal kuni Suure Isamaasõjani. Ent see sai tulevahetustes pihta.

„Ainuüksi lapse kujus on kümme kuuliauku," ütleb Kalling. „Ka mürsukillud tabasid skulptuuri ja selle pihta loobiti granaategi. Ning hiljem sai seegi kuju minema uhutud. Ja otsustati luua veel üks, nüüd juba fotode põhjal. Valati valmis, pandi paika. Ja siis järsku leiti üles kolmas skulptuur, see purukslastu. Nüüd asub see Jaltas, Muinasjutumaal (Poljana Skazok), kus on ka loomaaed."

Järgneb.

53
Tagid:
kadunud, meri, mälestusmärk, Sevastoopoli Eesti Rahvuskultuuri Selts, Amandus Adamson, Erich Kalling, Sevastopol, Krimm, Venemaa