Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteatri pealavastaja Neeme Kuningas

Neeme Kuningas: töö Siberis teeb mind nooremaks

29
(Uuendatud 16:12 17.06.2017)
Tuntud eesti ooperilavastaja töötab juba pool aastat Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteatri pealavastajana ning pole oma otsust kordagi kahetsenud

ТАLLINN, 13. juuni — Sputnik, Aleksei Stefanov. Neeme Kuningas töötas ligi kakskümmend aastat peanäitejuhi, pealavastaja ja peaprodutsendina Eesti Rahvusooperis ning oli õppejõud Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemias. Oma elu jooksul on ta lavale toonud üle saja ooperi-, opereti- ja muusikalilavastuse kõige erinevamates maailma maades — Rootsis, Soomes, Norras, Saksamaal, Leedus, Prantsusmaal, Hiinas, Valgevenes ja muidugi Venemaal. Aga kui talle pakuti alalist töökohta Krasnojarskis, oli ta pikemalt mõtlemata päri.

Kohtusime Neeme Kuningaga Moskva muusikateatris Helikon Opera kolmanda rahvusvahelise noorte ooperilavastajate konkursi NANO-opera päevil. Eesti lavastaja kuulub juba kolmandat aastat selle ainulaadse jõukatsumise žüriisse, mille Helikon Opera juht Dmitri Bertman on ellu kutsunud.

Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteatri pealavastaja Neeme Kuningas
© Фото: пресс-служба Московского музыкального театра "Геликон-опера"
Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteatri pealavastaja Neeme Kuningas

Pärast aastatepikkust tööd Rahvusooperis Estonia hakkasite te vabakutseliseks lavastajaks — töötasite eri paikades üle kogu maailma ning lõpuks saite Krasnojarski ooperi- ja balletiteatrilt saatusliku ettepaneku lavastada seal „Kaukaasia vang".

Jah, tegemist on silmapaistva helilooja César Cui ooperiga, mis jõudis lavale üle 100 aasta tagasi Maria teatris. Cui oli üldse väga huvitav inimene — prantslane, sündinud Leedus, sõjaväeinsener, kes lõi 16 ooperit — isegi rohkem kui Rimski-Korsakov. Ta oli „Võimsa rühma" liige. Just „Kaukaasia vangist" sai esimene vene ooper, mis toodi lavale välismaal, Belgias, veel enne Tšaikovskit. Hiljem aga vajus Cui millegipärast unustusse.

Ma lavastasin „Kaukaasi vangi" kui ühtaegu eepilise ja lüürilise, liigutava loo Romeost ja Juliast, kes satuvad Kaukaasia sõdade ajal rahvuslikesse ja usulistesse konfliktidesse. Ühelt poolt kasakad, teiselt poolt džigitid. Meil on seal efektsed koreograafilised etteasted, mille seadis lavale meie kunstiline juht Sergei Bobrov. Kunstnikuks kutsusin ma Soome rahvusooperi peakunstniku Anna Konteki, kellega oleme palju koostööd teinud. Välja tuli päris kirgas ja huvitav lavastus.

Ja sel ajal, kui te seda ooperit lavastasite, tehtigi teile ettepanek asuda teatri pealavastajaks. Kas otsust Siberisse kolida oli raske langetada — kas mõtlesite kaua?

Ütlesin kohe „jah", sest selline väljakutse on su elus nagu kingitus. Eestis, kodumaal olin ma oma erialal juba kõike teinud, mis võimalik, ja saanud tunnustusi.

Elus on mul kõik olemas — naine, kolm täiskasvanud last, kel oma iseseisev elu, ja just äsja sain vanaisaks, nii et nüüd on mul ka lapselaps. Ja siis saabus selline ahvatlev ettepanek tulla pealavastajaks. See ametikoht oli kuus või seitse aastat täitmata, nii et liiga ma kellelegi ei teinud. Minu jaoks on olnud väga huvitav ennast proovile panna. Ja on seniajani huvitav.

Aga tõsi, ka raske — seal on nii teistsugune mentaliteet kui meil, ka kogu teatri töökorraldus pärineb nõukogude ajast. Nii et ees seisab tohutu töö, aga see on mulle tuttav töö, sedasama tuli pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist teha ka Estonia teatris. Praegu toimib Eesti Rahvusooper niimoodi, nagu seda teevad kõik lääne teatrid. Ning tahaksin, et mu Krasnojarski teatris oleks samaviisi. Ma saan aru, et on tarvis aega ja kannatlikku meelt, et teater muutuks 21. sajandi, mitte läinud sajandi teatriks, aga ma san sellega hakkama.

Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteatri pealavastaja Neeme Kuningas
© Фото: пресс-служба Московского музыкального театра "Геликон-опера"
Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteatri pealavastaja Neeme Kuningas

Te olete juba mitu korda lausunud: „minu teatris" — pidades silmas Krasnojarskit. Olete nii kähku oma rolli sisse elanud?

Kuidas teisiti saakski? Ma ise olen ka vahetevahl segaduses. Sest minu teater — see on Estonia teater, see jääb alati minu teatriks, sest sealt olen ma sirgunud ja ilmselt lähen sinna kunagi tagasi. Mul on juba lavastastamisettepanekuid. Kuid ma töötan Krasnojarski teatris — seega on see samuti minu teater. Ja mulle läheb korda kõik, mis selles majas toimub. Noored lauljad, keda meil on väga palju ja nad on tõesti andekad, kuid neil pole seniajani võimalust kuigi sageli esineda. Ja ka repertuaar — ees seisab suur roteerumine, aga mitte ühekorraga — selleks kulub mitu hooaega.

Ja milliseks siis kujuneb teie repertuaar?

Iga seda liiki teatri repertuaaris peab olema „Carmen", „Traviata", „Luikede järv", „Pähklipureja", „Padaemand", „Jevgeni Onegin", „Tsaari mõrsja", „Vürst Igor". Need on ooperid ja balletid, mida vaataja armastab. Kõik ammutuntud teosed, aga kui on hästi lavastatud, tuleb rahvas neid vaatama. Mängukava koostamisel on tähtis ka intutsioon — millises proportsioonis tuleb etendada vene ja lääne oopereid, mis keeles neid esitatakse. 

Teatrikodu
© Фото: Алексей Серов

Näiteks praegu etendatakse meil Gaetano Donizetti „Armujooki" ja „Rügemendi tütart" vene keeles, „Figaro pulma" samuti vene keeles. Ma ei pruugi olla selle vastu, kui koomiline ooper lavastatakse heal tasemel vene keelde tõlgituna, kuid kogu maailma teatrites on tavaks esitada oopereid siiski originaalkeeles. Meilgi tuleb järk-järgult sellele formaadile üle minna.

Isegi Saksamaal ei lavasta keegi enam „Jevgeni Oneginit" saksa keeles — ikka ainult originaalkeeles. Aga kuivõrd meil on vaja vaatajat veel kasvatada, teda minu teatrisse meelitada, siis esialgu võib esineda erandeid. Eriti koomiliste ooperite puhul, et kalambuuride sisu publikule pärale jõuaks.

Kui tööpakkumise vastu võtsite, kas te siis Siberisse kolida ei peljanud- seal on ikkagi täiesti teistsugune kliima kui Eestis?

Krasnojarskis on minu meelest ainult kaks aastaaega — talv ja suvi.

Kusjuures mida kuumem suvi, seda karmim talv — kuni 40 külmakraadi. Kevadet ja sügist, nagu meil Eestis, seal ei ole. Ning ajavahe — neli tundi — on tajutav. Kui lennukiga maandud, kulub paar päeva ainuüksi sellega kohanemiseks. Ja kui juba sõita, siis ei tasu seda teha nädalaks, vaid kuuks või paariks. Aga ma sõidan Krasnojarskisse hea meelega. Ning ma juba armastan seda teatrit ja inimesi, kes seal töötavad. Mul on seal väga põnev.

Mul on seal üldse suurepärane elurütm — hommikul lähen teatrisse ja õhtul tagasi, kodus käin ainult magamas. See kõik noorendab. Ma olen praegu 61-aastane, ent ma tunnen, et mu emotsionaalseks vanuseks on kõige enam 25 eluaastat. Ma olen täis energiat ja see sobib mulle väga hästi. 

Rahvusooper Estonia
© Sputnik / Вадим Анцупов

Siberis elab päris suur eestlaste kogukond — sinna juba enne revolutsiooni saabunute ja ka stalinlike repressioonide käigus väljasaadetute järeltulijad. Kas olete juba suguvendadega kohtunud?

Jah, aga ainult nendega, kes elavad Krasnojarskis. Siberi eestlaste külades ei ole ma veel käinud. Loodan, et juulis, kui toimub suurim rahvusvaheline pärimusmuusika ja rahvusliku käsitöö festival „Mir Sibiri" („Siberi maailm"), kuhu ma žürii liikmena olen kutsutud, näen nii Hakassiat kui Abakani, käin ära Šušenskojes ja kõigis neis eestlaste külades. Pealegi elas Krasnojarski krais 10 aastat asumisel pärast Vorkuta vangilaagrit meie kuulus kirjanik Jaan Kross. Ning tema poeg — minu hea sõber — palus otsida üles selle koha, kus ta elas. Seni ei ole mul selleks aega jätkunud.

Kas te Tallinna, Eesti, mulgikapsaste ja viimaks verivorsti järele ei igatse?

Muidugi igatsen! Ka Tallinna kilude ja musta leiva järele. Aga Jenissei kallastel toidetakse ka väga hästi. Ning nii head kala, nagu siin, ei saa Euroopas kusagilt. Mis aga toidusse puutub, siis ses osas olen ma küllaltki vähenõudlik — mõnikord ei pane tähelegi, et pole terve päeva midagi söönud. Õhtuks meenub, et hommikust saadik olen joonud vaid tassi kohvi mingi pirukaga ja ongi kõik. Selles mõttes mu eluviis eriti kiita ei ole. Aga eks seegi ole meie elukutse osa. See-eest on iga päev erinev, rutiini siin karta ei ole.

Täismahus intervjuud saab lugeda vene keeles.

29
Tagid:
pealavastaja, intervjuu, teater, kultuur, Krasnojarski riikliku ooperi- ja balletiteater, Krasnojarsk, Siber, Eesti, Venemaa