Jeruusalemma Ülestõusmise kirik

Arheoloogid kinnitasid Jeruusalemmas asuva Kristuse haua autentsust

368
(Uuendatud 11:17 07.12.2016)
Uut Testamenti puudutavad kaasaegse arheoloogia avastused võivad skeptikuid täiesti veenda evengeelsete sündmuste tõesuses, samas aga tasub silmas pidada uurimisprotsessi eripära

TALLINN, 6. detsember — Sputnik. Jeesus Kristuse haud Jeruusalemma Ülestõusmise kirikus (ehk Hauakirikus) on seesama hauakamber, mille IV sajandil leidis keiser Constantinuse ema Helena. Millistele järeldustele teadlased pühamu sisemusest tehtud analüüside tulemusena jõudsid, edastas RIA Novosti viitega väljaannele Independent.

Eelnevalt teatati ajakirjas National Geographic, et arheoloogid eemaldasid esmakordselt 500 aasta jooksul Kristuse matmispaigalt marmortahvli, mis asetati hauale 1555. aastal. Selle tahvli alla olid paigutatud kivid ja nende alla omakorda — veel üks kivitahvel ristiga, mille suurima tõenäolisusega olid nikerdanud ristisõdijad.

Teadlased tuvastasid ühtlasi, et pühapaik ise on püsinud inimkätest puutumatuna. Nad tahavad välja uurida, miks Helena, kes korraldas väljakaevamised Kolgata mäel, otsustas, et Jeesus Kristus on nimelt siia maetud.

Arheoloog Fredrik Hiebert meenutas, et sajandite vältel on kirik nii loodusõnnetuste (põlengute ja maavärinate) kui ka vallutusretkede tõttu mitu korda hävinenud. „Me ei teadnud, kas see tõepoolest iga kord ikka ühes ja samas kohas taas üles ehitati. Aga see paistab olevat ilmselgeks tõenduseks, et paik, mida palverändurid tänapäeval kummardamas käivad, on tegelikult tõesti seesama haud, mis IV sajandil avastati ja mida ristisõdijad jumaldasid," tsiteerib Independent teadlase sõnu.

Pinnase sondeerimisradar ja termograafilised skännerid võimaldasid hauakambri sisemuse läbi uurida, saadud andmete töötlemiseks kulub veel mitu kuud. Arheoloogid loodavad, et see aitab luua pühamust virtuaalse rekonstruktsiooni.

Eelnevalt on teatatud, et Cubiculum (nii nimetatakse kellatorni Issanda haua kohal) saab esimakordselt pärast 1810. aastat restaureeritud. Nimelt seal süttib imettegev püha tuli. Kirik ise rajati IV sajandil ja sellest ajast peale ei ole seda kordagi ümber ehitatud.
Evangeeliumi kohaselt asetati Jeesus Kristuse keha pärast tema surma Kolgata mäel ühte mäe sisse raiutud koopasse. Pärimuse kohaselt leidis just siin kolmandal päeval aset Jumala Poja surnuist ülestõusmine.

Kas teadus suudab skeptikuid veenda?

Uut Testamenti puudutavad kaasaegse arheoloogia avastused võivad skeptikuid täiesti veenda evengeelsete sündmuste tõesuses, samas aga tasub silmas pidada uurimisprotsessi eripära, leiavad RIA Novosti poolt usutletud asjatundjad.

„Ma arvan, et kristlaste jaoks kujutab evangeelium ja üldse kogu nende usu ülesehitus endast absoluutset ajaloolist tõde, mis ei ärata suuremaid kahtlusi. Skeptikutel muidugi kahtlusi tekib. Kust leida tõendeid skeptikute jaoks — see pole kaugeltki tühine küsimus. Piibliteadus on läbi käinud tohutu tee ja teinud selliseid avastusi, mis võiksid kõige paadunumaidki kahtlejaid ära veenda. Aga seda ei sünni," leiab katoliku entsüklopeedia vastutav sekretär, teoloog Aleksei Judin.

Tema sõnul on teadlastel ja usklikel selles plaanis „kaks eri mõõdustikku. Teaduse ülesanne seisneb ju nimelt selles, et kõiges kahelda. Ajuti püstitab ta, nagu teadlane sõnab, küsimusi, mida ta ise ei suuda lahendada, kuid selles ongi teaduse olemus."

Temaga sama meelt on RANEPA professor, usuteadlane William Schmidt, kes märgib, et nende või teiste arheoloogiliste avastuste tõlgendamine kas teadlaste või usklike poolt jääb ikka probleemiks. „Tegelikult ütleb usuline traditsioon seda, et on olemas pühad ajaloolised sündmused ja nende puhul toimivad Jumala seadused. Seetõttu jääb küsimus, kuidas see kogemus talletub tekstina ja kirjalikus kultuuris, alati õhkujäävaks küsimuseks," leiab Schmidt.

Karjuste leitud kirjarullid

Kõige veenvamate ja olulisemate avastuste hulka on Aleksei Judin asetanud järgmised sündmused: umbes 70 aastat tagasi leidsid beduiini karjused Surnumere äärest iidsed kirjarullid, millest kujunes tõeline sensatsioon. Teadlased ristisid need Qumrani käsikirjadeks. Nende seas olid Vana Testamendi raamatute tekstid, piibli apokrüüfid ja kirjeldused judaistliku esseenide sekti elust.

Dokumendid on dateeritud ajavahemikus III sajandist e. m. a — I sajandini m.a. j. Praegusel ajal säilitatakse neid Iisraeli suurima aardena riigi rahvusmuuseumis. Paljud uurijad on kindlad, et Surnumere mägedes on seniajani alles paljugi ajaloolisi väärtusi, Iisraeli õiguskaitsjad aga peavad alatasa kinni ebaseaduslikke aardekaevajaid, konfiskeerides neilt iidsete aegade kunstiväärtusi.

„Qumrani käsikirjad kinnitavad seda, et see kogukond, kelle rüpest kahtlemata pärines Ristija Johannes, oli tõesti olemas. Ütleme nii — see on see taust, kust pärineb evangeeliumi lugu. Varem selliseid tõendeid ei olnud. Varem paistis see olevat lihtsalt juhuslik episood, mis paisutati lausa uskumatute mõõtmeteni. Nüüd aga selgus, et on olemas ajaloolised tõendid," lausus usuteadlane Ajeksei Judin.

Tema sõnul arvati XIX sajandi teaduses, et Piiblis kujutatud sündmused on müüt. Aga juba XX sajandil need arusaamad muutusid, kuna, nagu teadlane märgib, ilmnesid „praktilise ratsionaalse uurimise seisukohalt uued tõendid sellest, et midasi siiski oli." Olulisimaks avastuseks nimetas ta just Qumrani kirjarulle.

„Seega ühemõtteliselt kinnitada, et kogu Jeesuse lugu on vaid mingi väljamõeldis, enam ei saanud," selgitas teadlane.

Juudamaa prokuraator

Kristliku psühholoogia instituudi rektor ülempreester Andrei Lorgus omakorda leiab, et kristluse ajaloolisus on „väga tähtis asi". Tema arvates on paljud arheoloogilised avastused olnud tingitud soovist ajalugu puudutada.

Üheks selliseks näiteks, nagu preester sõnab, sai Pontius Pilatuse olemasolu kinnitavate arheoloogiliste tõendite leidmine Iisraelis 1961. aastal itaalia teadlasrühma poolt. Nad kaevasid välja liivakivist plaadi ladinakeelsete kirjadega. Kivile oli kirjutatud: „Tiberius… Pontius Pilatus, Juudamaa prefekt… on pühendanud…". Evangeeliumi tekst kõlab nii, et just Pilatus käskis reeta Jeesus Kristuse, et ta risti lüüa.

Enamgi veel, kinnitust leidis evangeeliumis sisalduv teave selle kohta, et Pilatus oli Juudamaa asevalitseja ja vastavalt sellele võttis osa kohtumõistmisest kurjategijate üle. Teada on, et eriti ohtlikud kurjategijad — ja pärimuse kohaselt pidasid Jeruusalemma ülempreestrid Kristust selliseks — karistati ristil hukkamise teel.

„Selle ajani arvasid väga paljud, et evangeelium on kõige puhtakujulisem müüt, millel ei mitte mingit ajaloolist tõepõhja," selgitas Lorgus.

Spekulatsioonid Kristuse ümber

2012. aastal esitleti X rahvusvahelisel kopti ajaloo uurimise kongressil Vatikanis tillukest nelinurkset papüüruserulli tükikest. Sellelt oli võimalik välja lugeda mõningaid fraase, nagu: „… Jeesus ütles neile: „Minu naine… Maria on seda väärt…" Kohe tekkisid oletused, et jutt on Maarja Magdaleenast, keda juba gnostikud pidasid usustavasti Kristuse naiseks. Samasugune versioon on, muide, esitatud ka Dan Browni menukas romaanis „Da Vinci kood". Seejärel aga selgus, et selle dokumendi näol oli tegemist ilmse võltsinguga.

Храм Гроба Господня в Иерусалиме
© Sputnik / Виталий Белоусов
Jeruusalemma Ülestõusmise kirikus

„Aeg-ajalt ujuvad mingid tekstid (Kristuse „naisest" — toim.) pinnale. Nende järele on teatud osas, ja sealhulgas kristlikus maailmas nõudlust. Mingid äärmusprotestandid võivad seda täiel määral tunnetada," selgitas Muskva vaimuliku akadeemia kirikuajaloo kateedri juhataja professor Aleksei Svetozarski.

Mõned aastat varem tekkis omaette ažiotaaž veel ühe apokrüüfi — kopti „Juuda evangeeliumi" ümber, kus kinnitati, et kanoonilise piibliteksti kohaselt Kristuse reetnud Juudas Iskariot oli tegelikult tema tema kõige lähedasem jünger. Apokrüüf sisaldus varakristlike tekstide kogumikus „Tchacose koodeks", (umbes III sajand meie ajaarvamise järgi). Käsikiri leiti 1978. aastal, kuid alles 2006. aastal õnnestus teadlastel selle tekst täies ulatuses taastada. Selgus, et selle autoriteks olid ühe Egiptuses tol ajal üsna levinud gnostikute liikumise pooldajad.

Apokrüüfidest kõneldes täpsustas Svetozarski, et see termin ise „tähistab kindlat osa kirjandusest, mida ametlik kirik ei tunnistanud ja kõrvale jättis". Ehkki ilming ise on „keeruline ja mitmekihiline". Nii võivad mõned tekstid olla jumalateenistustel kasutuskõlblikud. Näiteks üks usklikele kõige olulisemaid daatumeid — Kristuse laskumine põrguhauda, mida meenutatakse lihavõttepühade eelõhtul, põhineb professori sõnul apokrüüfsel tekstil.

„Tervikuna ei võetud neid tekste Uue Testamendi raamatute kaanonisse kui tekste, kus ei ole võimalik eristada väljamõeldisi või teatud sätteid, mis olid seotud erinevate gnostiliste sektidega, kes olid lisanud oma tõlgendusi ja visioone. Samas ilmnes ka okultseid ja varjatud aspekte. Aeg-ajalt kerkivad ikka esile mingisugused sensatsioonid. Aga ma arvan, et see kõik ei saa kuidagi mõjutada täpset ja selget pilti Uue Testamendi sündmustest, mis on esitatud sünoptilistes (kiriku poolt tunnustatud — toim.) evangeeliumides.

Viies Evangeelium

Uurijate jaoks on veel üheks oluliseks probleemiks ühtede või teiste Jeesus Kristusega seonduvate säilmete autentsuse kindlakstegemine. Nii näiteks võib näha, et püha õhtusöömaaja karikas (keskajal nimetati seda Pühaks Graaliks) või ristilöödud Kristuse kehasse torgatud Longinuse oda leidub õige mitmes eksemplaris.

Kuid Venemaa teaduste akadeemia Euroopa instituudi religiooni- ja ühiskonnaküsimuste uurimise keskuse juhataja Roman Lunkin juhib tähelepanu sellele, et kiriku jaoks ei ole kõige tähtsam „mitte tõepärasus, vaid tema reliikviates kätketud vaimne väärtus." Samal ajal möönab ta nende ajaloolist usutavust.

Usuteadlane tõi näiteks Torino surilina — Jeesus Kristuse surnukeha katmiseks kasutatud lina, mis tuletab usklikele meelde kristlikku ülestõusmist. Esmakordselt mainiti seda püha eset 1353. aastal, oletades, et see sattus Läände Bütsantsi kaudu. Surilina äratas teadlaste tähelepanu seepeale, kui seda 1898. aastal pildistanud fotograaf avastas negatiivil inimkeha kujutise, mis sünnitas versiooni ülestõusmise ime tõesusest — seetõttu hakati seda kutsuma „viiendaks evangeeliumiks". Aga eeskätt teadlased vaidlevad üha kanga valmimisaja üle.

„Ei ole ranget teaduslikku kinnitust, et see surilina pärineb nimelt meie ajaarvamise esimesest sajandist. On ka tugeval alusel versioon, et see surilina loodi püha reliikviana keskajal, nagu seda siis ajal üldiselt ja üsna sageli tehti," lausus Lunkin.

Sellegipoolest, täpsustas ta, antud hetkel „ei saa üheselt kinnitada, et tegemist on üksnes ajaloolise müstifikatsiooniga."

368
Tagid:
haud, Hauakirik, Jeruusalemma Ülestõusmise kirik, arheoloog, Jeesus Kristus