Juri Andropov

Andropov mängib trombooni ehk hüvastijätt ühe ajastuga

58
(Uuendatud 11:18 11.10.2016)
Dmitri Kossõrev
„Džässist lummatud“ – see on, kuidas nüüd öeldagi, hea raamat väsinud pea jaoks. Kui võrrelda seda briti kirjanduse tänaste tippudega, siis mitte China Tom Miéville´i ega John le Carréga.

Dmitri Kossõrev, meediaagentuuri Rossija Segodnja poliitikavaatleja

Tähendab, niiviisi: Juri Vladimirovitš Andropov ei ole üldsegi Andropov, vaid geniaalne ameerika džässmuusik Glenn Miller, kelle 1944. aastal röövis Londonist nõukogude vastuluure legendaarse Pavel Sudoplatovi isikus. Tõi Venemaale, andis talle uue rolli ja edaspidi hoidis KGB esimees, kandes vene perekonnanine Andropov, oma kabineti seifis Lubjankal trombooni, mida ehtisid initsiaalid GM. Selle mõtte ümber tiirutab lugejat äsjailmunud spioonitrilleri „Džässist lummatud" autor Andrei Ostalski. Loo on lahkesti üllitanud kirjastus Palmyra.

Suurepärane minevik

Nüüd hakkate te muidugi uurima legendaarse džässmuusiku ja orkestrijuhi Glen Milleri elulugu koos paljude eri versioonidega tema kadumisest 1944. aastal. Seejärel Andropovi elulugu. Meenutate Andropovi paljuräägitud džässiarmastust. Võrdlete nende fotosid — pilt on tõesti muljetavaldav. Lisaks kuulate head džässi (ja see on parim, mida te teha võite).

See, mida te praegu loete, on kirjandusarvustus. Kirjandus on kõrge kunst, sõnamaagia, mis on võimsam filmikunsti ja isegi muusika maagiast. Aga „Džässist lummatud" — see on, kuidas nüüd öeldagi, hea raamat väsinud pea jaoks. Kui võrrelda seda briti kirjanduse tänaste tippudega, siis mitte China Tom Miéville´i ega John le Carréga.

Briti kirjandust saab siin mainitud seetõttu, et Andrei Ostalski ei ole üksnes Londonis elavk, vaid on endale ka inglise kultuuriruumis just menukirjanduses kenakesti nime teinud kirjamees. Ehkki kirjutab endastmõistetavalt vene keeles.

Kuid menukirjandus teeb oma autoritega mõnikord ka kurja nalja. Kõige tuntum näide sellest on Alexandre Dumas´"Kolm musketäri". Kirjanik laia lugejaskonnale mõeldud kerges žanris teosega kätt proovida ja raha teenida. Välja tuli aga hoopis midagi muud — aegumatu meistriteos.

On ju Dumas kirjeldanud ennast, oma saabumist Pariisi ja seda, kuidas ta tõmmati kaasa igasugustesse revolutsioonikeeristesse ning vaid imekombel ellu jäi. Isiklikest mälestustest sünnitatud tundevirved varjutasid esialgse plaani; kirjandus ju kujutabki endast ennekõike tundeid.

Ja ka Andropovist kirjutatud raamatu puhul on seeläbi saanud autorile väga oluliseks, või on see põneviku lugeja, kelles tärkavad tugevad tunded kaaluvad üles kõik muud muljed. Püüdkem ära arvata, millega on tegemist. Võib-olla on see hüvastijätt ajastuga, mil kõik oleks võinud minna teisiti — kas palju halvemini või palju paremini. Ajajärguga, mis vilksatas nii kiiresti, et seda ei jõutud märgatagi. Seesama 1982. aasta, kui Brežnevi asemele tuli Andropov — siis see algas.

Et see ajastu on nüüdseks möödas, näeme just sellest raamatust. Juba on kõik võimalik. Juba võib teha Brežnevist totaka nuku (televisioonis ainult sellega tegeldaksegi), põimida loo sisse olematuid Poliitbüroo liikmeid ja väljamõeldud pretendente pürgima riigipea ametisse. Juba võib sundida Andropovi trombooni mängima (ja-jah, raamatus ta seda tegelikult hädapärast teebki ja see stseen osutub unustamatuks).

Niisiis, mis siin kahetseda — üks ajajärk on möödas ja olgu pealegi, loeme sellest naljakaid lugusid ja naeratame. Aga naeratus ei tule päriselt välja.

Šanss oli olemas

Esiteks takistab seda Andropovi enda isiksus ja tema lüheldane, sisuliselt olematu valitsemine. Eks ole ju hämmastav — inimene ei jõudnud kõrges ametis midagi ära teha, kuid teda austati ja isegi armastati — nii siis, kui ta alles võimule tuli kui ka aastaid pärast surma.
Võib-olla oli asi liohtsalt selles, et ta võeti vastu tohutult suurte avalike ootustega — lihtsast „korra majja löömisest" kuni kõige keerukamani — „asuda lõpuks ometi kõike kogunenut kokku rehitsema ja teha uus riik".

Seevastu teistelt isikutelt Poliitbüroos mitte midagi säärast ei oodatud, kui mitte halvemini öelda. Ühesõnaga, Andropovi populaarsuse fenomen ootab selgitamist.

Ka Mihhail Gorbatšovisse suhtuti ju hoopis teistmoodi — isegi siis, kui ta 1985. aastal võimule tuli ja ootusi oli selleks ajaks kogunenud justkui veelgi rohkem. Enamusele meeldis esialgu see, mida ta rääkis ja tegi (hiljem enam ei meeldinud), kuid, ütleme nii, mitte tingimata Gorbatšov ise.

Ja Ostalski romaanis ongi Andropov kangelane — peaaegu et kõikvõimas tegelane (Superman, hea veel, et mitte Ämblikmees). Sellel on, tõsi küll, autoripoolne seletus — Andropov oli ajalooliselt hea selle poolest, et ei lasknud võimule pääseda lausa kohutavatel isikutel, kes oleks heitnud kivistunud NSV Liidu vaimupimeduse, tigeduse ja harimatuse ajastusse. Aga mõte mõtteks…

Kuid on veel midagi. Džäss, mida raamat on tulvil. Neilsamadel enam-vähem andropovi aegadel avaldas noor Boriss Grebentšikov justnagu juhuslikult värsirea: saabub ülemaailmse džässi ajastu. Ja näete nüüd — Glenn Miller on Andropov, Andropov on tegelikult Glenn Miller.

Гленн Миллер
Glenn Miller

Me mäletame, et justnimelt Andropovi lühikesel valitsemisajal toimus Brežnevi ajaga võrreldes ennenägematu pingete teravnemine suhetes USA-ga. Nii et see oleks nagu tavaline, nad teevad alati igale järjekordsele NSVL/Venemaa riigipeale kondiproovi, teisiti nad ei saa. Kuid seejuures oli 80-ndate aastate algus see aeg, mil elasid ja tegutsesid inimesed, kes mäletasid teistsugust ajastut.

Sealhulgas oli lühike ja lõbus „džässisajand" (lõppes tegelikult koos 1929. aasta suure majanduskriisi puhkemisega) ja sellele järgnenud „suurte orkestrite sajand" — selliste, nagu oli Glenn Milleril. Või Leonid Utjossovi oma. Ja muuseas ka 60-ndatel aastatel lavale astunud suurte rokibändide sajand, mis Läänt ja Ida samuti seninägematult lähendas.

Kokkuvõttes, siis oli väga palju inimesi, kes ei saanud enam aru, miks oli vaja viia maailm tuumarelvadega vastasseisuni, mille pärast me võitleme. Nii oli mõlemal poolel kõiki ja kõik suguseid eesriideid.

Täna naeruvääristatakse kibedalt neid NSV Liidu kodanikke, kes uskus pärast 1985. aastat — või, oletame, pärast 1991. aastat —, et meie, Lääs ja Ida, hakkame elama sõbraliku perena, säilitades igaüks oma eripärad: neil on nüüd kerge naerda, kui 90-ndate sündmused on näidanud, et optimistid eksisid. Aga siis, 80-ndate koidikul tundus šanss astuda normaalsesse maailma olevat suur, ja NSVL-i uuele juhile pandud ootused olid välismaal sama meeleheitlikult optimistlikud, nagu ka riigi sees.

Muide, kui NSVL ei oleks kokku varisenud, vaid kestnud tugevana edasi, oleks nii võinudki juhtuda: teineteist austavate heatahtlike tugevate partnerite maailm. Ja kui Andropov oleks elanud ja valitsenud piisavalt kaua, siis kes teab, mis oleks välja kujunenud.

Meil, tänastel inimestel, jääb üle mitte korrata ameeriklaste 90-ndate vigu ja ilmutada tarkust nüüd, mil USA mõraneb ja mureneb. Kui mõttemängud, muuhulgas põnevuslood Andropovist trombooniga selleks kaasa aitavad, siis seda parem.

Toimetuse seisukoht ei pruugi kokku langeda autori seisukohaga.

58
Tagid:
Džassist lummatud, Glenn Miller, Juri Andropov