Jäämägi Vaikses lahes, Franz Josephi maa, Vene Arktika rahvuspark.

Vene Arktika: ema, mind ei pistetudki nahka

101
(Uuendatud 19:00 03.09.2016)
Vaikne laht elavneb ainult suvel. Juuni keskel saabub siia esimese kruiisilaevaga Vene Arktika rahvuspargi meeskond. Elama, koristama, remontima, turiste vastu võtma. Ühesõnaga, korrastama seda, mis on kahekümnenda sajandi 50-ndate aastate lõpul hüljatud polaarjaamast alles jäänud.

Meediaagentuuri Rosija Segodnja vaatleja Vera Kostamo, Franz Josephi maa, Gukeri saar, Vaikne laht, Vene Arktika rahvuspark

Rranz Josephi maa (FJM) on vaatamata oma petlikule nimele Venemaa ala. See saarestik kuulub Arhangelski oblasti koosseisu, kuid näha kasvõi üht Franz Josephi maa 192 saarest ei ole kaugeltki kerge. Üks võimalus saarele sattuda on — töötada Arktikas. Näites hooajaliselt.

Kuuekesi maamuna peal

Astud tamburisse, vaatad algul paremale, siis vasemale, võid veel teraselt ka nurga taha kiigata — ei kedagi. Ainult merekohin ja Rubini kalju merelindude hostel laseb end ses helisevas vaikuses kuulda. Vetevoog on kaasa toonud jäämäe.

Скала Рубини, птичий базар, Земля Франца-Иосифа, национальный парк Русская Арктика
© РИА Новости. Вера Костамо
Rubini kalju, linnulaat, Franz Josephi maa, Vene Arktika rahvuspark.

Rubini kalju, linnulaat, Franz Josephi maa, Vene Arktika rahvuspark. Jäämägedel on selline omadus, et nad meenutavad kangesti kedagi või midagi. See siin on kaelkirjaku moodi. Liustikust lahti rebitud jääkamakad näivad helendavat, nagu valgustaks neist igaüht seestpoolt oma türkiissinine valgusehelk.

Itaalia ooperilaulja auks nimetatud kalju paistab majalävelt hästi kätte — udu ei ole. Ja ta tõepoolest laulab. Ainult et igaüks kuuleb selles laulus mingit oma heli — kas koera haugatusi või maanteemüra või hiiglaste naerupurskeid mägedes. Kümned tuhanded linnud pesitsevad kivist pliitasite otsas — just pliiatsitena need kivisambad paistavad.

Saunani on minut joosta, heidan veel kord kiirpilgu enda ümber. Säärase lihtsa reegliga harjud kähku. Kui ei harju, siis — söövad karud su ära. See pole nali. Kui kellahelin kutsub koju, ja see toimub 7-10 korda päevas, siis on põhiline lausung, mis siin öeldakse: „Kõik on hästi, ema, mind ei pistetudki nahka!"

Vaikne laht elavneb ainult suvel. Juuni keskel saabub siia esimese kruiisilaevaga Vene Arktika rahvuspargi meeskond. Elama, koristama, remontima, turiste vastu võtma. Ühesõnaga, korrastama seda, mis on kahekümnenda sajandi 50-ndate aastate lõpul hüljatud polaarjaamast alles jäänud. Esimesed hooned ehitati siin juba 1929. aastal. Tuul, pakane ja sool on majade palgeid niiviisi pleegitanud, et nad näivad olevat hõbedast. Puit ei mädane siin peaaegu üldse.

Juunis on suur osa polaarjaamast lumega kaetud, laht on jääs, õhusooja on +2 — +3 oС. Mehed tuuakse siia peamiselt helikopteriga, tööle jäädakse septembri alguseni, püüdes kohale ilmuda alles pärast viimast turistide laeva.

Sel välihooajal töötab Vaiksel lahel kuus inimest: Andrei, Saša, Maksim, Dima, Olja ja jaama ülem Andrei Kunnikov. Argine töögraafik on tihe, puhkepäevi ei ole, ja nii kõik kolm kuud. Arktika ei talu logelemist.

Arktika uurimise õitseajal Nõukogude Liidus elas ja töötas Vaiksel lahel kuni 50 inimest, siin on sündinud 11 last.

© РИА Новости
Vene Arktika: lühikese suve habras loomus.

Territoorium. Jääda ellu.

„Noh, poisid, teeme öö?" Julia palub aknad omatehtud kardinatega kinni katta.

Ümberringi särab päike. Franz Josephi maal on polaarpäev. Tööd teha võib ööpäevaringselt.

Et saabunud on uus päev, sellest võib aru saada ainult raadiohääle järgi — selleks on „tere hommikust" naabermajast, kus elab jaama ülem Andrei. Julia tõuseb tunni jagu varem ja äratuse ajaks on juba hommikusöök valmis.

Андрей Кунников.
© РИА Новости. Вера Костамо
Andrei Kunnikov.

Mehed pesevad end, istuvad lauda, ilma Andreita aga keegi sööma ei hakka.
„Mis ikka, pojukesed, tere hommikust ja head isu."

„Pojukesed" ei ole Andreist kuigi palju nooremad, kuid alluvus- ja austussuhet ei ole keegi tühistanud. Hommikusöögilauas jagab ülemus noormeestele tööd kätte, keegi hakkab täna kangiga murdma jääd, mis aastatega on saunas kuhjunud lausa katuseni, keegi asub ehitama paadirampi.

Poisid töötavad paarides, võtavad endaga relva kaasa — see on siinsel territooriumil vältimatu reegel. Jääkarud ilmuvad Vaikse lahe aladele kuni kakskümmend korda hooaja jooksul.

Möödunud aastal jõudis karu akna puruks lõhkuda, kui poisid magasid. Üks inspektoreist ärkas seepeale, et tema kehale hakkasid langema klaasikillud. Karu peletati minema õhku tulistatud hoiatuslasuga.

Kogu jaama elu on allutatud peamisele seadusele — jääda ellu.

Saša Moltšanov, teist hooaega Arktikas

Õpin Põhja (Arktika) föderaalses loodusteaduste- ja tehnikaülikoolis keskkonnakaitse erialal. Lisaks põhitööl tegelen Vaiksel lahel ilmavaatlustega, mida ei ole siin korraldatud alates 1959. aastast. Polaarjaam viidi üle Heissi saarele seoses siin, Gukeri saarel valitsenud ebatüüpiliste kliimatingimustega. Väga hea on võrrelda neid andmeid nendega, mis on Vaiksel lahel nõukogude ajal üles kirjutatud.

Paar esimest nädalat jaamas on hirmutavad, seejärel harjud ära. Karu tuli. No ja mis siis? Ma olen isegi loobunud neid välja vaatama minemast. Hirmsad on kaks nädalat enne ärasõitu — tekivad mõtted, et: aga järsku mind pistetakse neil viiimastel päevadel nahka?

Tean, et siin on täiesti teised suhted inimeste vahel, siin on kõik avatumad, on vähem konflikte, püüame nurki maha siluda. Mida enam põhja pool, mida kaugemal, seda puhtamad on inimesed.

Esimesel nädalal pärast Arktikat tahaks kangesti rääkida. Kõigiga järjest. Möödunud aastal veetsime me Vaiksel lahel 94 päeva. Jõuad jäälõhjujal Murmanskini, aga seal on väljas pime! Ja puud kasvavad. Rõõm missugune.

Uue aasta lähenedes hakkan igatsema siinse elu järele: töö järele, inimestevaheliste suhete järele.

Maksim Iudin, kolmandat hooaega Arktikas

Ma lihtsalt töötan siin, mingit uhkustunnet ei ole. Uhkust peavad tundma keerulisemate ametitega inimesed — näiteks sõjaväelased. Aga meie lihtsalt teeme seda, mida oskame. Muidugi on huvitav, kuidas Vaikne laht muutub. 2014. aastal me alles hakkasime oma hoonet jääst ja tellisepurust puhtaks rookima, nüüd aga tegutseb seal postkontor.

Üldiselt ma ei plaani Arktikasse tööle jääda, tekib perekond ja siis ei tahaks, et nad peaksid mind ootama.

Usun, et kui ma terve aasta Arktikasse ei sõida, siis hakkan selle järele igatsema. Praegu aga igatsen suve järele, kolm aastat ei ole seda näinud.

Andrei Krapivin, esimest hooaega Arktikas

Ma õpin Põhja (Arktika) foderaalse ülikooli magistrantuuris arktikapiirkonna maade ajalugu ja kultuuri.
Õppejõud on loengutel rääkinud, kuidas nad projekti „Arktika ujuv ülikool" raames töötavad. Ja ma mõtlesingi, et kui sa õpid Arktikat tundma, siis tuleb kasvõi kord seal ära käia.

Minult küsitakse, mis tundeid Arktika minus tekitab. Mina aga ei taju, et siinne vahemaa on kaks tuhat kilomeetrit polaarjoone taga ja tuhat Põhjapooluseni. Tundub, et pole just vanaema juurde maale jõudnud, kui karu tuleb.

Varem ei olnud aega mõelda tulevikule, kuid siin on see aeg tekkinud. Ma ei ole kunagi mõelnud, et tahaks reisida, maailma näha, kuid siin olen jõudnud suhelda huvitavate inimestega. Keegi neist on käinud vabatahtlikuna Aafrika riikides, keegi Antarktikas, keegi on elanud Alaskal. Ma olen aru saanud, et kõik need võimalused on kättesaadavad.

Viimasel ajal olen ma hakanud mõtlema, et Arktika — see on ettearvamatus. Kõik võib muutuda loetud minutitega. See on huvitav, parem kui täielikult ettekavandatud päevad.

Andrei Vassiljevitš Kunnikov, viiendat hooaega Arktikas

Üks kõige raskemaid küsimusi on — miks ma Vaiksele lahele aina tagasi tulen. Sellel paigal on oma keemia. Jõuad kohale, töötad kuu-paar, mõistad, et oled väsinud. Reeglina jätkub jõuvaru 50 päevaks. Naased koju, ja suurel maal tabad end kuu aja pärast mõttelt, et sa mitte lihtsalt ei mõtle Vaiksele lahele tagasiminekust, vaid — unistad sellest. Näed teda unes nagu tütarlast, keda ei suuda unustada. See on juba osa minust.

Бухта Тихая, Земля Франца-Иосифа, национальный парк Русская Арктика
© РИА Новости. Вера Костамо
Vaikne laht.

 

 

101
Tagid:
Vaikne laht, Venemaa, Arktika
Teema:
Arktika (23)