Dmitri Baikalov.

„Surnult sündinute ajastu“: ulmekirjanikud nägid ette sõda Donbassis

892
(Uuendatud 18:08 27.08.2016)
Inimesele on omane püüd piiluda tulevikku. Terved rahvad ja ühiskonnad üritavad tulevikku ette näha. Esmajoones aga kiikavad ajahorisondi taha ulmekirjanikud. Omal ajal kuulutasid just selle näiliselt kerge žanri kirjanikud ette nii allveelaevade kui kosmoselaevade kui ka sotsiaalvõrgustike ilmumist.

TALLINN, 27. august — Sputnik. Nõukogude ulmekirjandus — Ivan Jefremovist vendade Strugatskiteni — oli muljetavaldav. Kuidas aga on lood ulmekirjandusega nõukogudejärgses kultuuriruumis? Kas leidub veel täituma määratud ennustusi ja arengusihte? Seda küsis Sputniku ajakirjanik Lev Rõžkov fantastika- ja futuroloogiaajakirja „Kui" („Jesli") peatoimetajalt Dmitri Baikalovilt.

Ideede jahtijad

Dmitri, kas saab öelda, et ulmekirjandus on selle või teise ühiskonna seisundi ning tema tulevikusuuna indikaator?

Mitte väga ammu viisid hiinlased läbi USA juhtivate IT-firmade uuringu. Ja selgitasid välja, et enamik nende ettevõtete teadustöötajatest olid lapsepõlves kiindunud ulmekirjandusse. Hiinlased aga saavad väga hästi aru, et nende kriisi põhjuseks on heade ideede nappus. Võõraid ideid suudavad nad suurepäraselt kopeerida, omi aga toodavad vähe. Nii otsustasidki nad lausa seadusandlikul tasandil asuda oma riigis ulmet arendama. Ning kuna nad on loomult põhjalikud inimesed, siis küll nad saavadki selle tehtud.

Või siis USA. Riik, kes areneb, otsib ideid. Seal on praegu teadusliku fantastika ning üldse ulmekirjanduse buum. Sellele žanrile pühendunud ajakirjad müüvad end juba aastaid väga suurtes tiraažides. Läbinisti teaduslik-tehniline teos pealkirjaga „Marslased", mille autoriks oli toona täiesti tundmatu Andy Weiri, saavutas lausa hullumeelse läbimüügi. Ja selle tulemusena vändati keerulisi tehnilisi kirjeldusi täis romaani põhjal suure-eelarveline film. Millest see kõneleb? Sellest, et nii Ameerikas kui Hiinas üritavad inimesed vaadata tulevikku, et ümbritsevat maailma mõista. Teaduslik-tehniline progress huvitab ja erutab inimesi.

Kas ka postsovetlikus kultuuriruumis tuntakse muret tuleviku üle?

Ükski endistest nõukogude vabariikidest praegu ulmekirjandust tõsiselt ei arenda. Seda peetakse kommertslikuks bulvarižanriks. Ääretult harva pälvivad ulmekirjanikud mingitki tähelepanu ja tuge riiklikelt struktuuridelt. Just sellepärast nad veerevadki kommertsialiseerumise rataste vahele. Sest tuleb ju kuidagi ellu jääda. On niinimetatud suur kirjandus, mida põhimõtteliselt toetatakse. On rahaliselt tõsiseltvõetavad preemiad, on stipendiumide süsteem. Paljud realistliku kirjanduse autorid elavad nende stipendiumide peal. Ulmekirjandust aga peetakse mingisuguseks räämas ääremaaks. Ehkki tegelikult ju loovad teaduslikku fantastikat targad inimesed tarkadele inimestele. Ja nende teoste lugemine nõuab teatud baasharidust. Nõukogude kirjanduses oli teiste teoste seas loomulik osa kirjandusest. Selge, et kriiside ja vapustuste ajal ihkab inimene tegelikkusest eemalduda. Kuid tõsine teadusulme on meil praegu omaette sulgu tarastatud. Nüüd on populaarsuse tipus — imeulme (raamatud nõiduste ja maagia teemal) ning alternatiivajalooline kirjandus.

Tulnukad triibulistes halattides

Millisel järjel oli NSV Liidu päevil teadusulme rahvusvabariikides?

Tõesti, nõukogude ja vahetult sellele järgnenud ajal püüti edendada regionaalset ulmekirjandust. Piisab näiteks, kui öelda, et Lätis Dubultis korraldati kuulsaid seminare, kuhu sõitsid kokku kirjanikud kogu Nõukogude Liidust. Paljud selle seminari lõpetanud teevad tänase päevani ulmekirjanduses ilma. Juhtus naljakaid lugusid, kui seminaridele Venemaal saabusid inimesed, kes valdasid vene keelt väga kehvasti, aga üritasid oma teoseid kirjutada vene keeles.

Varasematel aegades sai kirjastus Molodaja Gvardija tellimusi: anda välja eri vabariikide ulmekirjandust. Oli „suurepärane" ulmekirjanik Usbekistanist — Hodziakbar Šaihhov. Ta püüdis isegi ulmes puudutada rahvuslikku temaatikat. Sest tema käsitluses olid Maale saabunud tulnukatel skafandrite peale tõmmatud usbeki rahvarõiva triibulised halatid. Tema sulesünnitisi kirjutasid toimetajad muidugi peaaegu tervenisti ümber.

Erilist arengut ulmekirjanduse osas Kesk-Aasia vabariikides ei olnud. Kuigi küllaltki võimas oli näiteks Kasahstan, kust tuli Moskvasse tänapäeval kõige tuntum vene ulmekirjanik Sergei Lukjanenko. Olid regionaalsed kirjandusajakirjad, mis avaldasid küllatki palju ulmekirjandust. Seda üllitas „Zvezda Vostoka", ajakiri „Pamiir".

Suure hüppe tegi perestroika lõpuaastatel Valgevene. Ajakiri „Neman" avaldas Kurt Vonneguti. Või noorsooajakiri „Parus", mis esmakordselt ajaloos pühendas terve numbri ulmele. Sündis üleliiduline noorte ulmekirjanike loominguline ühendus (venekeelse lühendiga VTO MPF), mis oli läbinisti internatsionaalne. Hiljem kolis üks selle asutajaid, Novosibirskist pärit Vitali Pištšenko Moldovasse, täpsemalt — Transnistriasse. Koostati ja trükiti päris palju ulmeraamatuid. Ja ka moldova ulmekirjanduses olid huvitavad autorid. Kuna üleliidulised seminarid toimusid Dubultis, siis endastmõista tuli palju vene keeles kirjutavaid „läti" kirjanikke Riiast.

Armeenias oli kõige tuntumaks autoriks Karen Simonjan. Teda tõlgiti hästi palju armeenia keelest vene keelde. Mis tähendab, et rahvuslikku ulmekirjandust tõlgiti ja sellel oli menu.

Venekeelset ulmet tõlgiti ju ka rahvuskeeltesse?

Muidugi, seda tõlgiti ja see levis kõigis regioonides. Näiteks Strugatskite venekeelseid raamatuid oli võimatu osta, kuid ukrainakeelseid müüdi täiesti vabalt. Paljud minugi tuttavad õppisid ära ukraina keele, et vendi Strugatskeid lugeda.

Ulmekirjanikud sõjas

Kas kõige tugevam nõukogudejärgne ulmekirjanduse koolkond oli Ukrainas? Mispärast?

Ukraina on alati küllalt jõuliselt toetanud venekeelset ulmet. Seal oli tõsine ulmekirjanduse blokk: harkovlased Oldi (Dmitri Gromovi ja Oleg Ladõženski kollektiivne pseudonüüm), nende kaasmaalane Andrei Valentinov, nikolajevlane Vladimir Vassiljev („Päevase vahtkonna" kaasautor), kiievlased Marina ja Sergei Djatšenko.

Kiiev oli üks ulmekirjanduse keskusi. Ukrainas korraldati silmapaistvaid üritusi, näiteks „Tähesild" („Zvednõi most"), mida spondeeris Arsen Avakov, kes oli tol ajal suurärimees ja hiljem Harkivi oblasti kuberner.

Kahjuks ei ole Ukrainas nüüd enam moes vene keeles kirjutada. Kui sa aga avaldad oma teoseid Venemaal, siis võidakse sind täiesti tunnistada separatistiks või midagi sellist. Sellegipoolest kirjutatakse.

Või siis tuleb, nagu mõned ulmekirjanikud teevadki, olla täiesti apoliitiline, distantseeruda mis tahes poliitilisest positsioonist. Needsamad Oldid ei maini kunagi ega kusagil avalikult oma poliitilisi eelistusi. Kuid isegi apoliitilisuse eest saavad nad vahetevahel sugeda: „Miks te ei avalda oma arvamust? Miks te ei ütle: „Au Ukrainale"?"

Kas aga ukraina ulmekirjandus on üldse olemas?

Ukrainakeelset ulmet oli nõukogude ajal väga vähe. Oli tuntud ulmekirjanik Oless Berdnik, keda avaldati keskväljaannetes ukraina keelest tõlgitult. Oli Vassil Berežnoi — tuntud autorite hulgast. Oli Vladimir Vladko, kes kirjutas nii ukraina kui ka vene keeles. Ja see on kokkuvõttes kõik. Samal ajal olid venekeelses blokis tõepoolest tugevad autorid. Näiteks odessalane Boriss Štern.

Praegu on Ukrainas uus trend — peab kirjutama ukraina keeles. Kuid heatasemelisi autoreid paraku ei jätku. Sest kuni teadaolevate sündmusteni täitis turgu venekeelne kirjandus. Venemaa kirjastused on tublisti võimsamad. Nad suudavad autoritele maksta. Nad saavad teha häid, end äratasuvaid tiraaže. Nad suudavad üles ehitada ja korraldada turundust. Seetõttu loeti peamiselt muidugi vene keeles. Ja isegi need inimesed, kes Maidanil põletasid Lukjanenko raamatuid, sest tema poliitilised seisukohad neile ei meeldi, loevad ulmekirjandust ikka edaspidigi vene keeles. Kuigi ukraina keeles on märksa lihtsam teost avaldada, jääb väljaanne arusaadavalt väikesetiraažiliseks. See olukord neil muidugi muutub. Ma usun, et leidub huvipakkuvaid autoreid

Kuid senimaani ei tunne ma ühtegi huvitavat kirjaniku, kes ukraina keeles kirjutaks. Teada on juhtumid, kus autor ise tõlgib oma teksti ukraina keelde. Seesama Vladimir Vassiljev väiteks — täielik bilingvist. Nüüd sõitis ta Ukrainast minema, teda püüti labidaga lüüa. Rünnati selle eest, et ta rääkis vene keelt — venekeelses Nikolajevis! Ja ta ei ole ainult üks selline. Paljud sõidavad minema. Sergei Sljussarenko — tuntud Kiievi ulmekirjanik — saab nüüd Minskis Valgevene kodakondsuse. Talle sadasid kaela ähvardused maidanivastaste vaadete pärast. Menukas ulmekirjanik Dmitri Rus kolis Kiievist Moskvasse, suurepärased Marina ja Sergei Djatšenko emigreerusid läbi Venemaa USA-sse.

See-eest on tunnustamata Donetski ja Luganski Rahvavabariigis väga võimas ulmeautorite koolkond. Üks võimsamaid Ukrainas ning SRÜ-s. Piisab, kui öelda, et Donetski RV kirjanike liidu eesotsas on ulmekirjanik, ühtlasi tankikoondise asekomandör poliitalal Fjodor Berezin, kes mõnda aega oli Donetski Rahvavabariigi kaitseministri asetäitja.

Ja kes seda kõike oma raamatus „Ukraina rinne" tegelikult ette kuulutas?

Veel täpsemalt ennustas neid sündmusi Gleb Bobrov Luganskist. Tal on romaan „Surnult sündinute ajastu". Gleb Bobrov, muide, juhib Luganski RV kirjanike liitu. Samuti ulmekirjanik. Ukraina konflikt on väga selgesti kõik kirjanikud omaviisi paika asetanud. Paljud lähevad lihtsalt koosseisulisteks propagandistideks, nagu iseendast üldse mitte kehv dnepropetrovski kirjanik Jan Valetov. Või kiievi naiskirjanik Jana Dubinjanskaja, kes elab pool aastat Krimmis, kuid kallab seda poriga üle. Ta on hea kirjanik, teda avaldatakse Venemaal. Aga aina ootab, millal keegi ta Krimmis vahistab. Kuid millegipärast keegi seda ei tee. Ehkki ta patseeris mööda supelranda väljakutsuvalt sini-kollastes, Ukraina lipuvärvides päevitusriietes.

Või teine näide: üks hea naiskirjanik Lääne-Ulrainast, Venemaal vägagi menuka lastele mõeldud ulmeseriaali autor kannab osa oma honoraridest üle Donetski ja Luganski mässulistele.

Raskused raha maksmisel

Milline on aga teiste rahvuslike ulmekirjanduste saatus?

Kui Liit laiali lendas, muutus kõik. Tõlgete tellimused lakkasid olemast. Kes see hakkab omal kulul tõlkima kirgiisi või armeenia ulmekirjandust? Baltimaades jäid alles venekeelsed autorid. Ulmekirjanik Viktor Kossenkov elab Eestis. Sealsamas elab ka tuntud ulmekirjanduse tõlkija ning kirjanik Nikolai Karajev. Ajakirjake „Kui" („Jesli") tõlgib ta inglise keelest. Leedus kirjutavad ulmet Miroslav Knjazev ja Igor Negatin. Tuntud Dalia Truskinovskaja elab Riias. Nüüd tuleb tal sõita Venemaale viisaga.

Küllap on ka Valgevenes palju häid autoreid?

Seal oli väga tõsiseltvõetav ulmekirjanike kohort: Juri Braider, Nikolai Tšadovitš, Nikolai Orehhov, Jevgeni Drozd. Elus on neist tänaseks ainult Jevgeni Drozd. Valgevenele teenib praegu „loorbereid" kõige populaarsema autorina Olga Gromõko. Ta kirjutab tõesti väga hästi ja teda avaldatakse keskväljaannetes. Hästi tuntud on ka lastele suurepärast ulmet kirjutav Andrei Žvalevski. Pidevalt avaldatakse ka minskilast Anatoli Drozdovi. Üldse on Minskis palju huvitavaid autoreid. Sest riik on — venekeelne. Seal ei püüta selle tõttu survet avaldada. Põhimõtteliselt seetõttu ilmub valgevene autorite teoseid Venemaal pidevalt trükist. Kuid neile honorari maksta on väga keeruline. Tuleb välja, et maksud on tuhutud. Kirjastused on üritanud mingisuguseid skeeme leiutada. Paljudele autoritele maksti teatud ajal Küprose kaudu. Nüüd need offshore-mängud enam läbi ei lähe.

Venemaal toimub praegu üleminek „ametlikule" honoraridele. Kui varem võis inimesele kuskil vabariigis lihtsalt raha saata, siis nüüd on kirjastustel väga raske sedasi tegutseda. Eriti tõsistel kirjastustel. Ebatõsiseid me aga arvesse ei võta, eks ole? Seega, majanduslike sidemete rebenemine andis väga valusa hoobi mitte niivõrd kirjandusele, kuivõrd kirjastustegevusele. Ja autori jaoks võimalustele pääseda kõige suuremale raamatute turule — vene turule. Näiteks andes Minski ulmekirjanik Sergei Bulga veel üsna hiljuti välja ulmeajakirja „Kosmoport". Ajakirjal ei õnnestunud Venemaa turul kanda kinnitada ja tulemusena tuli see sulgeda, kestmata kaht aastatki.

Kas Moldovas on praegu ulmekirjandust?

Moldovas on Natalja Osojanu ja Dmitri Gradinar, keda meil on avaldatud ajakirjas „Kui". Romantilise imeulme-žanri menukaim autor on Jelena Zvezdnaja — Transistriast.

Aga Armeenias, Gruusias, Aserbaidžanis?

Aserbaidžanis ei ole õieti kedagi. On Aleksandr Habimov Bakuust, kuid tema avaldab vähe. Sealtsamast on ka suurepärane autor Pavel Amnuel, kes küllaltki ammu kolis Iisraeli ja ilmub kirjanikunime all Pesah Amnuel. Oli Konstantin Mzareulov, kes nüüd on Ameerikas. Oli Gennadi Karpov, kes nüüd elab Moskva oblastis.

Armeenias — ma ei tea… Hiilgav kirjanik Eduard Gevorkjan on armeenlane ja sündinud Jerevanis, aha tema elab ammuilma Moskvas. Ja kirjutab paraku väga harva.

Gruusial oli autor, kes esines varjunime all George Draco Lockhart. Kirjutas päris head proosat. Peamiselt draakonitest. Draakonite abil „esilelükatud" inimene. Viimasel ajal ma kahjuks ma tema raamatuid ei näe. Üldiselt ei olnud Gruusias nõukogude ajal ulmekirjandus kuigi heal järjel. Kõige tuntuma gruusia ulmeromaani „Naine peeglis" kirjutas kolmekümnendatel aastatel üldse mitte ulmekirjanik, vaid luuletaja Alekhsandre Abašeli.

Ja kuidas on lood ulmekirjandusega Kasahstanis?

Katsun meelde tuletada, kes seal on. Ja ei tule meelde. Nad püüavad midagi teha. Isegi riiklikul tasemel on toimunud mingisugune üritus, sinna sõitsid kokku Lukjanenko tüüpi auväärsed inimesed. Kuid kohalikke autoreid seal eriti esindatud ei olnud.

Võib-olla olen ma kellegi noortest ka unustanud.

Teised Kesk-Aasia maad?

Sealt ei ole ammu kedagi ilmunud. Tulid tekstid Kõrgõztanist. Ütlen ausalt, mina avaldaksin need heameelega, kuid seniajani see kahjuks ei õnnestu. Kui ma muidugi järele mõtlen, siis võib-olla tuleb keegi veel meelde. Aga käigupealt ei tule mulle sealt kedagi-midagi pähe. Kui vahest ehk — sõjaajaloolise ulme autor Farhod Habibov Tadžikistanist.

Ajakiri „Kui" — sõber innovatsiooniga…

Räägime pisut ka teie ajakirjast. See pandi ju mingiks ajaks kinni?

„Kui" („Jesli") on ajakiri, mis kogu oma 25-aastase olemasolu jooksul edendab järjekindlalt just teadusulmet. Meie endine peatoimetaja Aleksandr Šalangov tavatses teinekord autoritele öelda: „Kirjutage mulle midagi „raketiteadusest!" Aga see oli muidugi nali. Ometi — kirjutati. Ajakiri alustas ilmumist 1991. aastal kui fantastika- ja furutoloogia-ajakiri. Koos lühiloo või pikema jutustusega avaldati teadlase kirjutatud artikkel sellel teemal, mis tolless teoses esile kerkis.

Hiljem kadus see kõik ära, sest, ütleme nii, teemad ammendused ja ei me tahtnud ennast korrata. Majanduslikel põhjusel panime ajakirja kaheks aastaks kinni — 2012. kuni 2014. aastani. Nüüd ilmub „Kui" värvilisena uues formaadis. Ja kolmandiku mahust oleme pühendanud futuroloogiale. Me teeme tihedat koostööd tulevikuvisionääridega, Skolkovo tehnoloogiakeskuse poistega. Ajakiri osaleb ka teadus- ja tehnikakonverentsidel ning innovatsioonifoorumeil. Püüame selles suunas, et ulme ja futuroloogia oleks ikka enam ja enam eluga seotud.

 

 

892
Tagid:
ulmekirjandus, Dmitri Baikalov
Moskva GUMis toimub Eesti nääriuudiste päev

Moskva GUMis toimub Eesti nääriuudiste päev

(Uuendatud 13:35 21.12.2019)
Näärikaunitari ehtivast uudisvoost saavad Moskva riigikaubamaja (GUM) külastajad teada, millal kuulutatakse Eestis välja jõulurahu, mida eestlased panevad pidulauale ja kuidas Tallinna Raekoja platsi jõuluturg on tunnistatud Euroopa parimaks.

TALLINN, 21. detsember — Sputnik. Laupäeval, 21. detsembril, võttis Eesti üle nende maade aastavahetuse uudiste ja kommete päevade teatepulga, kus tegutseb rahvusvaheline teabeagentuur ja raadio Sputnik.

© Sputnik / Kirill Kalinnikov
Moskva GUMis toimub Eesti nääriuudiste päev

Iga päev kuni pühade lõpuni saavad GUMi külastajad esimeses vahekäigus lugeda meediagrupi digikuuse uudisvoost värskeid sõnumeid ning lõbusaid ja õpetlikke lugusid kümnetest maadest.

Sputniku pühadeaegsete uudiste päevad Moskva GUMis

Teisipäeval algasid Moskvas GUMi esimesel liinil üles seatud digitaalsel jõulukuusel rahvusvahelise teabeagentuuri ja raadio Sputnik võrgustikku kuuluvate riikide pühadeaegsete uudiste ja jõulutavade päevad.

  • Moskva GUM-is toimuvad Sputniku pühadeaegsete uudiste päevad
    © Sputnik / Kirill Kalinnikov
  • Цифровая елка Sputnik в ГУМе
    Moskva GUM-is algasid Sputniku pühadeaegsete uudiste päevad
    © Sputnik / Кирилл Каллиников
  • Цифровая елка Sputnik в ГУМе
    Moskva GUM-is toimuvad Sputniku pühadeaegsete uudiste päevad
    © Sputnik / Кирилл Каллиников
  • Цифровая елка Sputnik в ГУМе
    Moskva GUM-is toimuvad Sputniku pühadeaegsete uudiste päevad
    © Sputnik / Кирилл Каллиников
1 / 4
© Sputnik / Kirill Kalinnikov
Moskva GUM-is toimuvad Sputniku pühadeaegsete uudiste päevad

Kuni pühadeaja lõpuni saavad Venemaa tähtsaima kaubamaja külastajad iga päev lugeda Sputniku meediagrupi taiese uudisteribalt niihästi värskemaid teadaandeid kui ka toredaid ja maailmapilti avardavaid lugusid kümnetest riikidest.

Tänavu tähistab Sputnik oma viiendat sünnipäeva ja jõulukuusk on hällilapse kingituseks moskvalastele ja pealinna külalistele. Meediakontsern kõneleb 33 keelt ja tunneb põhjalikult paljude riikide pühadetavasid, edastades üldhuvitavat teavet nii vene kui ka teiste rahvaste keeltes.

Kas tahate teada, kuidas nimetatakse Moldova jõuluvana? Millised on Eesti traditsioonilised jõuluroad? Mida on kombeks panna jõululauale Prantsusmaal ja Itaalias? Milline on SRÜ riikides kõige külastatum jõuluvana peakorter? Kus mõeldi välja jõulupuu ehtekuulid? Vastuseid nendele küsimustele, nagu ka säutse ja postitusi ning kõige värskemaid uudiseid igast ilmanurgast saavad GUM-i külastajad lugeda jõulupuu ümber keeratud teadetelindilt.

Iluuisutajad Tatjana Navka ja Pjotr Tšernõšov esinemas Punasel väljakul GUM-i liuvälja avamisel
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Sputniku unikaalne innovaatiline taies on üheks osaks projektist "Jõulukuused Punase väljaku GUM-is", mis saab teoks juba kaheteistkümnendat korda. Traditsiooni kohaselt muudavad GUM-i partnerettevõtted riigi tähtsaima kaubamaja ligi kaheks kuuks muinasjutumetsaks.

Seal saavad kõik huvilised jalutamas käia kuni 19. jaanuarini. Infoagentuur Rossija Segodnja ja Sputnik on GUM-i liuvälja, projekti "Jõulukuused Punase väljaku GUM-is" ja GUM-i jõululaada teabepartnereiks.

Sputnik on üks suurimaid rahvusvahelisi meediakanaleid, mis hõlmab riigiti ja piirkondlikult veebisaite 33 keeles, analoog- ja digiringhäälingut vene, inglise, prantsuse ja paljudes teistes keeltes enam kui 90 maailma linnas ja internetis.

Sputniku uudistevood edastavad ööpäevaringselt juhtivatele väljaannetele kogu maailmas infot inglise, araabia, hispaania, hiina ja farsi keeles. Sputniku veebiväljaannete auditooriumiks on üle 60 miljoni külastaja kuus, konto Sputnik Chinese abonentide hulk veebilehel Weibo ulatub üle 10,5 miljoni.

22 toimetuskeskuses üle maailma Pekingist Montevideoni töötab üle tuhande inimese kümnetest rahvustest. Sputnik kuulub meediagruppi Rossija Segodnja. Sputniku peakontor asub Moskvas.

Lugege lisaks:

Tagid:
Venemaa, Moskva, GUM, Eesti, Sputnik, jõulukuusk, digi
Samal teemal
Santa Clausid suuskadel: heategevusüritus USA-s — fotogalerii
Tallinlane sõitis Lapimaale Jõuluvana juurde tööle - päkapikuna
Advent — millal enne jõule küünlad süüdata
Jõuluvana ja Ded Moroz

Lumeta ajal vihmavarju all: kuidas Eesti ja Venemaa jõuluvanad Narvas omavahel kohtusid

(Uuendatud 18:00 18.12.2019)
Narva peaväljaku, Peetri platsi jõulupuu juures soovisid tavapäraselt koos vene- ja eestimaise jõuluvanaga narvalastele õnne piirilinnade Narva ja Ivangorodi linnajuhid.

TALLINN, 18. detsember — Sputnik, Jelena Valme. Venemaa linna Ivangorodi ja eestimaise Narva muinasjutulised tegelased Jõuluvana ja Ded Moroz (Külmataat) said omavahel kokku, et soovida piirilinnade elanikele häid saabuvaid pühi ning külastada lasteasutusi ja spordiüritusi.

Встреча русского Деда Мороза и эстонского Йыулувана на границе между Эстонией и Россией
© Sputnik / Елена Вальме
Kuidas Eesti ja Venemaa jõuluvanad Narvas omavahel kohtusid

Nähtavasti tänu vihmasele ilmale ja lume puudumisele poseeris eestimaine jõuluvana filmikaameratele innukalt kõigis vikerkaarevärves vihmavarjuga, venemaine jõulutaat aga tavapärasemat saua käes hoides.

Sel aastal on kummalgi jõulutaadil ulatuslik eeskava nii Narvas kui ka Ivangorodis. Pärast peatust Narva kuusepuu juures külastavad mõlemad muinaslootegelased Eesti lasteaeda Põngerjas, õnnitlevad noori sportlasi Narva jäähallis ning käivad seejärel Ivangorodi kultuurimajas vähekindlustatud peredele korraldatud jõulupeol ja soovivad linna jõulupuu juures õnne Ivangorodi elanikele.

Nagu Sputnik Eesti kirjutas, on jõulutaatide kohtumised Venemaa ja Eesti piiril juba ammuseks traditsiooniks. Esmakordselt leidis see siis veel tavatu sündmus aset 2005. aatal. Aastatepikkuse korra kohaselt õnnitlevad kahe piirilinna jõulutaadid mõlema linna rahvast saabuva uue aasta puhul ja jagavad lastele kingitusi.

Lugege lisaks: 

Tagid:
Ded Moroz, jõuluvana, Ivangorod, Narva
Samal teemal
Peterburi asekuberner: peame suhtlema, et üksteist usaldada
Suursaadik: kultuurivaldkonnas tegutsevad Eesti ja Venemaa vägagi ladusalt
Venemaa sümboliks saanud ansambel Berjozka vallutab Eestiski südameid
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega