Ilona Kaldre.

Ilona Kaldre avameelselt intuitsioonist ja tegelikult toimunud tragöödiatest

155
(Uuendatud 10:22 06.04.2016)
Maailmatasemel selgeltnägija andis Sputnikule pika intervjuu. Selle esimene osa on pühendatud paljude vaatajate jaoks tuttavate telesaadete peensustele, mida ta neis saadetes osaledes koges ja kaasa tegi.

TALLINN, 6. aprill — Sputnik. Ilona Kaldre on Baltimaade „Selgeltnägijate tuleproovi" võitja, rahvusvahelise „Selgeltnägijate tuleproovi" hõbemedali omanik, rahvusvahelisest „Titaanide heitlusest" osavõtnu, eksperdina osalenud telesaadetes „Juurdlust viivad läbi sensitiivid" (Ukraina), „Juurdlust toimetavad selgeltnägijad" (Venemaa), „Sensitiivid — detektiivid" (Ukraina) ja "Аppi tuleb selgeltnägija" (Eesti).

— Saabusite hiljuti Ukrainast, kus osalesite telesaates „Juurdlust viivad läbi sensitiivid". Mida see projekt endast kujutab ja mispärast te, nagu teada, juba mitmendat korda just Ukrainasse võtetele läksite?

— See saade käib juba viiendat aastat. Ukrainas on tugev teletööstus, kus salvestatakse rohkesti saateid vene ja lääne telekanalite jaoks, kuna seal osatakse seda teha väga heal tasemel. Seda, mida sensitiiv näeb, on raske üksnes sõnadega edasi anda, kuid tänu kõrgel tasemel televisiooni võimalustele on vaatajatel kergem seda mõista.

— Tinglikult võib Venemaal ja Ukrainas toodetud saated, kus osalevad sensitiivid, jaotada kaheks — tuleproovid ja juurdlused. Mille poolest ukrainlaste „Tuleproov" erineb venelaste omast?

— Peamine erinevus on selles, et venelaste „Tuleproovis" osalevad saates valdavas jaos Venemaa esindajad. Ukraina projekt aga on rahvusvahelise haardega — tuginedes ennekõike erinevate maade esindajate kaasamisele.

— Ning milles seisneb „Tuleproovide" erinevus „Juurdlustest"?

— Mõlema saatesarja puhul tuleb sensitiividel tegelda mitte väljamõeldud, vaid tegelikkuses aset leidnud juhtumitega, kuid erinevalt „Juurdlusest" on „Selgeltnägijate tuleproovis" võistlusena teatavaid šõulisi, puhtalt vaatemängulisi elemente. Osalejatele antakse nimelt vägisi keeruliseks tehtud ülesandeid, et vaatajatel oleks põnevam neid saateid jälgida. Näiteks peab selgeltnägija üles leidma masina, milles võib peituda pomm. Peaks olema ilmne, et tal tuleb vaid pomm vaid üles leida ja selle kahjutuks tegemine jääb juba vastavate spetsialistide hooleks. Ent sensitiivile antakse ülesanne ka pomm kahjutuks teha. Nii mõnelgi puhul tekib „Tuleproovis" olukordi, kus üleloomulike võimetega inimesed riskivad oma tervisega ja isegi eluga, ja ausalt öeldes ei saagi alati aru, mille nimel.

Ja veel — „Juurdluse" võtetel saab sensitiiv töötada ja liikuda vabalt selles suunas, nagu tema intuitsioon teda juhatab. Keegi ei näita ette ega kamanda, kuhu täpselt pean minema ja mida just sel või tol hetkel tegema.

— Ütlesite, et kõik lood, mida neis saadetes näidatakse, on ka tegelikult aset leidnud. Neid lugusid on palju. Miks on inimesed valmis oma üleelamisi avalikkuse ette, kõigile näha laotama?

— Nende saadete poole pöörduvad reeglina inimesed, kellele on jäänud vaid usk imedesse või sensitiividesse, kes suudaks nende lugudele lahenduse tuua — kui uurimine on jõudnud tupikusse ja juurdlus lõpetatud. Sellistel puhkudel kutsuvad sageli ka õiguskaitseorganid appi üleloomulike võimetega inimesi, keda mina nimetan intuiitideks. Sõna „sensitiiv" on viimaste aastatega risustatud igasuguste müütidega, arusaamatute lugude ja väljamõeldistega, nii et sellele tekkinud üsna vildakad tõlgendused.

— Kuidas lihtsal viisil seletada, mida tähendab „intuiit"?

— See on inimene, kellel on ülimalt hea intuitsioon, tal on eriliselt väljaarenenud sisemine hääl, mis juhatab teda vajalikus suunas, et kuskohast otsida, millal ja nii edasi. Seejuures on tähtis, et inimesel oleks taktitunnet ja ta mõistaks seda suurt vastutust, mida tema tegevus ja tema väljaöeldud sõnad endas kätkevad. Kui toimub tõsine ja põhjalik juurdlus, millesse on kaasatud nii ohvri sugulased kui tunnistajad. Jupikaupa, kildhaaval pannakse kokku pilt tegelikult juhtunust.

— Kas sensitiividel tõepoolest õnnestub süüdlased üles leida? Kas see, mida näeme teleekraanidelt, ei ole siiski vaid lavastus? Kuidas see kõik toimub?

— Õnnestub. Toimub kõigi juurdlustoimingutega põhjalik uurimine, millesse on kaasatud ohvri sugulased ja tunnistajad. ning kriminalistikaeksperdid ja õiguskaitseorganid kontrollivad kõiki fakte, mis saavad teatavaks intuiitide, selgeltnägijate abiga. Kogupilt toimunud sündmustest saab kokku samm-sammult. Et jõuda tulemuseni ja uurimisele kaasa aidata, peame suutma „välja kaevata" ümberlükkamatud tõendid. Ilma nendeta ei saa ega tohi inimest kogu avalikkuse kuuldes nimetada süüdlaseks, kurjategijaks. Tuleb koguda kõikvõimalikke pusletükke: leida esemeid või surnukeha või tunnistaja, kelle nime juurdlustoimikus ei esine, kuid kes osutub väga oluliseks lüliks. Need on väga tõsised uurimistoimingud, milles tihti osalevad ka politseitöötajad. Oli õige mitu juhtumit, kus tuli pöörduda otse Ukraina võimuesindajate poole, et saada luba kadunukese haua lahtikaevamiseks, kui tema surma peeti enesetapuks. Meie aga tõestasime, et tegemist oli küünilise mõrvaga, nimetasime sellega seotud inimeste nimed ja politsei kontrollis faktid üle. Ema jaoks, nagu ilmselt mõistate, oli väga tähtis, et poja surma tegelik põhjus sai välja selgitatud.

— Nimetus „Selgeltnägijate tuleproov" on iseendast üpris agressiivne. Tundub, et saates osalejad peavad üksteise vastu lahingusse astuma. Nii et tegemist on sõjaga? Kas psühholoogiliselt on raske sellega toime tulla?

— Ei hakka salgama — see on nii psühholoogiliselt kui füüsiliselt kui ka moraalselt väga raske. Tuleproov on võistlus selgeltnägijate vahel, kus mõned osavõtjad võtavad appi ka keelatud võtted: konkurentidele loobitakse kaikaid kodaraisse, korraldatakse väiksemaid või suuremaid alatusi, pannakse sõna otseses mõttes jalg taha, loobitakse süüdistusi, manatakse ja nõiutakse, topitakse voodoo nõelu nukkudesse… Samas nende jaoks, kes suhtlevad tõesti energeetilisel tasandil, on tegemist väga tõsise katsumuse ja eneseületusega.

Kaugeltki kõik sensitiivid, kes tulevad castingule — ja nende seas on väga tugevaid sensitiive — ei suuda ühel või teisel põhjusel eelkatseid läbida. On inimesi, kes ei tule sinna oma võimeid näitama, vaid pigem konkurente segama ja kahjustama. Tuleproovi katsetes tuli mitte ainult ülesandega hakkama saada, vaid lisaks veel võidelda nendega, kes sealsamas tahtsid sulle „kübarasse lasta".

Mina ei allunud provokatsioonidele, ei lasknud ennast konfliktidesse tõmmata. Näiteks siis, kui kõik olid ühe vastu… Meie vendade seas on kahjuks palju selliseid, kes on sisimalt valmis ja alati võimelised teistele halba tegema, et endale mingit kasu või eelist saada, nad võivad lausa hirmutada — kuid nendega, kes selliseid ebaausaid võtteid kasutavad, ma ei sõbrusta.

 

Илона Калдре.
© Фото: из личного архива Илоны Калдре
Ilona Kaldre telesaates „Selgeltnägijate tuleproov”.

Kas „Selgeltnägijate tuleproovis" on kõik läinud õnneks? Milliste raskustega tuli teil isiklikult kokku puutuda?

— Jah, muidugi, kõik õnnestus. Mis puutub raskustesse, siis neid on olnud nii palju, et sellest võiks kirjutada omaette raamatu. Suhted kolleegidega pole just alati kergete killast, raske on suhelda emadega, kelle lapsed on hukkunud. Kui on pisarad, kõige tugevamad emotsioonid. Ja selle kõige juures ei tohi saadud informatsioonis eksida ega ära eksida, pead ületama psühholoogilised barjäärid, hirmutunde, taluma füüsilist koormust ja lahusolekut perest.

Lisaks sellele, nagu juba rääkisin, tuleb üle saada ka korraldajate poolt kunstlikult loodud karidest. Pärast üht sellist konkurssi sattusin ma raske silmatraumaga reanimatsiooni. See oli katse elava tulega, kus ei arvestatud päris täpselt leegi jõudu. Mul olid kunstripsmed, need süttisid ja kõrvetasid silma sarvkesta. Tagajärjeks oli esimese astme põletus, keeruline operatsioon (silma süstiti mu enda verest võetud plasmat). See oli valus ja mul oli tõsine hirm, et võingi jääda ühest silmast pimedaks.

— Keegi ometi vastutab selliste möödalaskmiste eest? Telesaate korraldajad, tehnikud? On ju traumarisk neil katsetustel ilmselt sagedane? Või oli teiega juhtunu ainus õnnetus?

— Esmajärjekorras vastutasin kõige eest ise, kui juba kord neile katsetele läksin. Sensitiiv kirjutab alla lepingule, et kui temaga midagi juhtub, seda kõike tema omal vastutusel. Milline õudus mind haaras, kui rahvusvahelises tuleproovis, näiteks, anti meile ülesanne kõndida kinniseotud silmadega läbi kaarja labürindi 15 meetri kõrgusel mööda kitsast raudlatti. Selle lati otsas seisis putka, milleni pidin välja jõudma ja kirjeldama inimest, kes seal sees istub. See inimene, muide, oli mu oma mees, kes toodi salaja salvestuseks kohale.

— Tähendab, kõrgust te eriti ei karda, kuivõrd nõustusite seda katset sooritama?

— Isegi väga kardan. Aga kui sa oled juba kogu selle tee läbi käinud ja see on viimane, otsustav katse, millest sõltub, kas pääsed finaali või sõidad ära koju, siis tahad või ei taha… Tegin selle katse tookord läbi, et teada saada, kui tugev ma olen. Oli kurb tõdeda, et ei mu sugulased ega sõbrad ega tuttavad seda ei näinud. Eestis sel ajal Ukraina televisiooni „Selgeltnägijate tuleproovi" saateid üle ei kantud. Nüüd juba saavad meie televaatajad ukrainlaste tuleproovi-saateid näha, kuid sel ajal, kui seal osalesin, neid Eestis veel ei näidatud.

— Kas teil õnnestus leida teiste projektis osalenud sensitiividega ühine keel? Kuidas põhimõtteliselt toimub koostöö teiste selgeltnägijate? On ju teil kõigil erinevad meetodid.

— „Tuleproovis" me võistlesime omavahel. Minul isiklikult tuli sõna otseses mõttes rusikaid kasutades ühe daamiga kakelda, sest muud võimalust asjade klaarimiseks sel korral ei olnud. Ma võin paista väike ja ohutu, aga nõrgad meie ametis tulemusteni ei jõua. Leian, et iga inimene peab oskama, kui vaja, enda eest seista.

Mis puudutab koos toimetatud juurdlusi, siis selleks on väga oluline teineteist tunnetada — kahekesi paaris töötades on inimeste iseloomud esmase tähtsusega. Kui inimene on mulle energeetiliselt lähedane, kui tema töömeetodid ei ole mulle võõrad ega vastuvõetamatud, siis võime saavutada imepäraseid tulemusi.

Илона Калдре и участница 1 сезона Битва экстрасенсов Алёна Орлова в Эстонии. Поиск по фотографии.
© Фото: из личного архива Илоны Калдре
Ilona Kaldre ja „Selgeltnägijate tuleproovi” osaleja Aljona Orlova Eestis. Otsing foto järgi.

— Kas on ka selliseid, kellega te koos töötada ei suuda? Kas raatsite tuua vähemalt ühe näite mõnest sellisest, nimesid nimetamata?

— Ma suudan töötada koos iga selles programmis osalenuga, aga igaühega ei taha. On üks sensitiiv, kes saavutas katsetes kõige paremad tulemused, kuid kasutab seejuures hirmuäratavaid riitusi — topib loomadele sisse kirjakesi inimeste nimedega, keda tahab hävitada. Kuni see kirjake looma sisikonnas või ekskrementides roiskub, jääb inimene haigeks. On sensitiive, kes tegelevad ohverdustega, näiteks raiuvad kanadel päid maha. Minu jaoks on niisugused töömeetodid täiesti vastuvõetamatud.

Samuti ei tohi olukordi eskaleerida, rääkida sulle selgeltnägijana avanenud rääkida jubedatest üksikasjadest õnnetutele vanematele, kellest juurdluse käik niikuinii ei olene. Neist asjadest tuleb rääkida politseile.

— Kas kavatsete ukrainlaste teleprojektis veel edaspidigi osaleda — olete ju endale juba tõestanud ilmselt kõike, mida tahtsite tõestada ja enam pole tingimata vaja riske võtta?

— Sensitiiviks, selgeltnägijaks saab nimetada ainult inimest, kes on oma võimeid tõestanud. Jah, minul see õnnestus, kuid ma osalen ukrainlaste projektis „Juurdlust viivad läbi sensitiivid" täpselt niikaua, kuni mind sinna kutsutakse. Selleks, et oma võimete ja oskustega kasulik olla.

Järgneb.

 

 

155