Filmirežissöör Esma Apsny.

Filmirežissöör Esma Apsny: Ma ei kartnud teha Islamiriigi vastast filmi

55
(Uuendatud 16:05 25.02.2016)
Noor filmirežissöör Esma Apsny tegi filmi sellest, kuidas toimub värbamine Islamiriigi armee ridadesse. „Mõistuse tume pool“ on film keerulisel isegi tabu all oleval teemal.

TALLINN, 25. veebruar — Sputnik. Tuntud briti filmirežissöör Alan Parker on öelnud, et film on elu peegeldus. Elu aga on väga keeruline protsess. Elus tuleb ette selliseidki teemasid ja ilminguid, millest ükski produtsent filmi teha ei söanda. Näiteks ei hakka ükski mainekas kinostuudio iialgi väntama linalugu sellest, kuidas toimub värbamine nii Venemaal kui paljudes teistes riikides keelatud Islamiriigi armee ridadesse. Midagi sellist filmida oleks kohutav ja ohtlik.

Ent õbluke piiga Peterurist, päritolult abhaaslanna, võttis kätte ja tegi filmi, millist poleks söandanud ette võtta ükski suur filmimees. Linateos kannab pealkirja „Mõistuse tume pool" („Темная сторона разума"), noore naisrežissööri nimi on Esma Apsny. Sputniku ajakirjanik Lev Rõžkov võttis Esmaga ühendust ja sai kuulda riskidest, millega võttegrupp kokku puutus, võtteplatsil sündinud imedest ja paljust muust.

Riskigrupiks on idealistid

— Esma, mis ajendas teid käsile võtma noorte meeste islamisõdalasteks värbamise teemat, kas selleks oli mingi konkreetne juhtum?

— Neid juhtumeid, millest aina kuulen, on palju. Mu oma sõprade hulgas küll selliseid värvatuid ei ole, kuid tean vägagi palju inimesi, kes elavad näiteks Usbekistanis ja sealt, nagu tean, sõidetakse lausa perede kaupa Süüriasse. Kõlab uskumatult, aga nad sõidavad päriselt sinna ära. Ja tegemist ei ole mingite juhmakatega, vaid sellega, kuivõrd professionaalselt tegutsevad värbajad.

Lisaks sellele, olles sotsiaalmeedias üsna mitme suhtlusgrupi liige, kohtan seal palju tõestisündinud lugusid otse elust enesest. Näiteks selline lugu: noormees ja neiu abiellusid, mees värvati kuidagimoodi islamisõdalaseks ja nüüd tirib ta noort naist endaga kaasa. Ja naine postitab anonüümselt ühes suhtlusgrupis oma mure: „Mida ma peaks tegema?" Sest mees on minetanud oma isiksuse, muutunud teiseks inimeseks.

— Miliseid piirkondi ja maid võib nimetada riskitsooniks?

— Igaüks arvab, et vabatahtlikke kogutakse Dagestanist ja Tšetšeeniast. Tegelikult aga käib tõsine värbamine suurlinnades — Moskvas ja Sankt Peterburis. Sõidab ju Moskvasse kokku hulganisti igasugust rahvast. Vanemad saadavad sinna oma tublisid võsukesi, oivikuid, kes on terve kooliaja õppinud viitele ja käitunud eeskujulikult, ei ole kunagi joonud ega suitsetanud ja tulid alati kella kümneks õhtul koju. Siis aga ei tunne ema oma last enam ära — ta on nagu ära vahetatud. Ja mõne aja pärast on ta Süürias. Tean küllalt selliseid juhtumeid. Palju kära tekitas juhtum, kus üks Moskva tudengineiu sõitis ära Islamiriiki.

Arvan teadvat, miks sellised lood juhtuvad isegi parimatest perekondadest pärit lastega.

— Ja miks siis?

— Sest see inimene on olnud üksildane. Ta võib olla kõiges väga tubli ja edasipüüdlik, aga ta on üksi. Ja tal ei ole usulist tuge. Aga kui inimesel ei ole oma tugevat religiooni, siis on teda väga lihtne kallutada teise usku.

— Riskigrupis on seega üksildased noored neiud?

— Üldse — esimese, teise ja kolmanda kursuse tudengid. Teismeiga ei ole veel päriselt läbi. Psüühika on ebakindel, tasakaalutu, väärtused on veel lõplikult välja kinnistumata. Selliseid inimesi on kerge manipuleerida. Ja tavalisel on selles vanuses inimesed maksimalistid — lihtsustatud ja samas utreeritud maailmapildiga. Nad on kerge vaevaga tabatavad ohvrid.

— Kuidas oma järeltulija jooksmist ISISe rüppe ennetada?

— Et midagi sellist ei toimuks, tuleb vanematel oma lastele rohkem tähelepanu pühendada. Ja seda mitte ainult raha andmisega. Ma mõistan, et kui inimene on 24/7 tööl, siis on raske lapse probleemidesse süveneda. Ent kui juba olete inimese ilmale toonud, tuleb temaga ka sõbraks saada. See ei tähenda, nagu laps peaks teile järjepanu kõigest ette kandma — et kus, mida ja kellega koos sõi, kellega väljas käis. Aga ta peab teid usaldama.

— Tuleb välja, et Süüriasse sõdima sõidavad koguni erakordselt puhta hingega inimesed?

— Sinna sõidab kahest kategooriast inimesi. Esimesse kuuluvad naiivsed, kergeusklikud, iseendast head, kuid väärinfo küüsi langenud inimesed. Ja kui nad kohale jõuavad, siis tagasiteed enam ei ole — 99,9% tõenäosusega tagasi ei pöörduta. Teise osa moodustavad inimesed, kes suurepäraselt mõistavad, kuhu ja milleks nad lähevad, ja nemad on kaugel meie mõistes vaimsetest väärtustest.
Ma olen tutvunud nende inimeste tunnistustega, kes imekombel on Süüriast tagasi tulnud. Ütlevad, et neil oli häbi. Üks neist, sügavalt usklik inimene rääkis: „Ma kartsin, et suren ära, seisan Jumala palge ees ja tema lausub: „Mille nimel sa surid? Ja kelle keskel surid?" Tapjate ja vägistajate keskel. Mina leian, et ei ole hirmsamat pattu kui peituda Jumala nime taha.

— Aga kui inimesel on rahamured, nii et ta tahab tenida?

— Paljud siirduvad sõdalasteks nimelt raha pärast. Seda enam, et ISIS maksab vägagi head raha. Kuid pole kindel, et seda õnnestub ka kulutada.

Võtted Jumala abiga

— Kuidas teil sündis idee teha film „Mõistuse tume pool"?

— Idee sündis koostöös minu sõbra Walid Alkobplaniga, kes õpib Sankt Peterburis arstiks. Oleme juba ammused sõbrad, teise-kolmanda kursuse aegadest. Tema ema on pärid Saudi Araabiast, isa elab Dubais. Tulime Walidiga ühel ja samal ajal mõttele, et Islamiriigist on vaja film teha. See mõte tabas meid kumbagi samal päeval — kummaline, aga tõsi. Helistasime teineteisele sageli, ja kui ühel päeval sellise mõtteni jõudsime, siis ega ma saagi öelda, kumb nimelt on idee autor.

Hakkasime kirjutama lühifilmi stsenaariumit, kuid see osutus keeruliseks, kuna mina olen õigeusklik, Walid aga moslem. Tahtsime teha filmi islami maailmast, ja seda nii, et meie film inimeste usulisi tundeid ei riivaks ega solvaks, vaid vastupidi, usku ennast ülendaks. Paljud küsisid minult imestusega: „Miks sina, õigeusklik, teed filmi musulmanidest?"

Ma leian, et Jumal on üks — ja peamine on see, et inimene käiks õiget, headuse teed.

— Niipalju kui mina tean, tegite filmi oma isikliku raha eest?

— Keegi polnud nõus aitama. Dubais on paljudel rahalised võimalused selleks olemas, kuid nad ei tahtnud meid toetada. Sest nad mõistsid, et osalus selle filmi tegemisel võib tuua neile hulga probleeme. Omal kombel katsusid nad Walidi heidutada, filmi tegemast takistada, kuid tema ütles: „Mina igatahes lähen lõpuni. Niikuinii teen selle ära."

— Seega, produtsendiks oli Walid?

— Jah. Tema etendas peaosa. Teised inimesed lihtsalt ei nõustunud.

— Teda ähvardati?

— Jah, juhtus sedagi. Filmivõtete ajal saime üsna mitu ähvarduskõnet, kus öeldi umbes nii: „Kas taipate ka, mida te teete? Mida te teete? Mängite? Noh, eks me siis aita teid. Ja see lõpeb teile halvasti." Aga me läksime lõpuni.

— Kas võttegruppi oli kerge kokku saada?

— Minu jaoks oli see keeruline, sest paljud ei mõistnud meie lähteküsimust: kes on ISIS, mis ta on?

Öeldi: „Meid see ei puuduta, see kõik on kaugel!"

Ehkki selliste „tühiasjade" pärast, sellistest terakestest maailmasõjad välja kasvavadki. Islamiriik on olemuselt väga verejanuline, väga hirmus vaenlane. Ja kui kogu aeg silmad kinni hoida, koputab ta homme juba meie uksele. Või ei koputagi, vaid murrab sisse. Siis pole enam kuskilt päästmist loota.

Sellepärast arvan, et ükskõiksus on väga suur patt — see sünnitab kurja. Mõni mõtleb: „Ah, tühja, mind see ei puuduta!" Aga selline ükskõikne saab kord karistada.

On ju tegevusetuski tegu.

Meie filmis ei ole tiitreid. „Tume pool" on tõenäoliselt ainus film maailmas, kus tiitrid puuduvad. Ma suhtun suure respektiga inimeste valikusse. Küsisin nende nõusolekut kaks korda, kuna tegemist oli vastutusega mitte ainult nende oma, vaid ka lähedaste elude eest. Jõudsime selleni, et filmis on vaid kolm nime — minu, Walidi ja operaatori oma. Viimane kahtles kaua, kuid lõpuks otsustas meiega liituda. Jõudis otsusele, et tehtu üle võib uhkust tunda.

— Kuidas teie, Esma, nii kartmatu olete?

— Aga mida mul karta? Hirmus on minu meelest elada oma elu mõttetult. See on hirmus. Pealegi, ma olen usklik inimene. Minu jaoks on tähtsam elu pärast surma. Või kuidas öelda. Minu jaoks on tähtsad head teod, heldus, suuremeelsus.

— Kas filmivõtted ise kulgesid ladusalt või raskustega?

— Te ei pruugi uskuda, kui ütlen, aga nii see oli: meid aitas Jumal. See on tõsi. Võttegraafik oli väga pingeline, me ei saanud endale lubada nii palju aega nagu oleks tahtnud. Ja Jumal andis meile kõik kätte. Olen teinud mitmeid filme, „Tume pool" pole sugugi mu esimene töö. Kuid sellist imelist abi ja tuge kogesin esmakordselt.

— Tähendab, võimalused mängisid end ise kätte?

— Täiesti! Filmisime möödunud suvel, Sankt Peterburis, kusjuures see oli ilma poolest kõige jubedam suvi, mida olen näinud. 17. juulil tuli lumi maha. Meil oli graafiku järgi kolm võttepäeva — ja just neil päevadel paistis päike. Võib muidugi öelda, et see oli asjaolude kokkusattumus, aga see poleks tõsi.

Veel mõned erilised momendid… Näiteks, jõuame võttepaika. Aga peategelasel on jalas juhtumisi valed kingad. Tuleb tagasi sõita. Aga siis ei jõuaks me enam filmida. Sealsamas taipame, et tegelane peab olema kaadris paljajalu. Sest ta ju palvetab. Selliseid momente oli palju. Järelikult — kas olime meie maailma suurimad õnneseened, mis on väheusutav, või keegi aitas meid.

— Rääkige palun mõni sõna filmi süžeest.

— See on lugu kahest sõbrast, kellest üks värvatakse islamisõdalaseks. Ta arvab, et saab märtriks. Teine, tema parim sõber, seletab, et too läheb vale teed pidi ja sellel ei ole mingit pistmist märterlusega. Et temast ei saa märter, vaid vastupid — timukas. Ja sõber leiab õiged sõnad, et teine oma surmakavast loobuma veenda. Kuid tema värbajaid jäävad sel juhul ilma küllaltki suurest rahasummast, nii et nad otsustavad althüppajale kätte maksta.

— Filmi lõpp on seega traagiline?

— Ei ütle. Võin vaid öelda, et see paneb mõtlema ja iga vaataja võib ise aru saada, kas lugu lõpeb hästi või halvasti.

— Kus teie filmi näha saab?

— Tahame saata filmi festivalidele ja edaspidi kindlasti panna üles internetti. Tingimata. Et inimesed saaks seda vaadata. Aga seda edaspidi. Sest teadmiseks neile, kes ehk ei tea: kui film on juba internetis, siis festivalidele seda enam saata ei saa.

Ma ainult õpin…

— Esma, rääkige pisut endast, milline oli teie tee filmikunstini?

— Ma õppisin Peterburi Riiklikus Filmi- ja Televisiooniinstituudis Viktor Semenjuki käe all — olgu taevane rahu temaga! Ta oli teenekas dokumentalist väga range, halastamatu hirmuvalitseja. Kuid ma tajusin, et mind ta armastab ja talle meeldib see, mida ma teen. Aga ta oli väga karm. Kui temalt küsisin:" Miks te meiega niimoodi käitute?", vastas ta: „Elu kohtleb teid veel karmimalt." Olen talle tänulik, sest ta karastas mind.

Varsti kaitsen diplomitöö — loodetavasti, VGIKis Yury Kara juures, kes on minu eelmise mentori täielik vastand. Praegu õpin tegema mängufilme. Yury Kara on hästi heasüdamlik, pehme loomuga õppejõud, alati rõõmus.

Minu esimesed tööd olid loomulikult dokumentaalfilmid. Lühidalt öeldes on kõik minu dokumentaalid inimestest, kes on oma eluteel läbi elanud raskeid katsumusi. Seejärel tegin lühimetraažilisi mängufilme.

— Nimi Apsny — on see pseudonüüm või päriselt teie perekonnanimi?

— Minu tegelik perekonnanimi on Hurhumal. Võttes endale nimeks Apsny (Abhaasia), ei loobunud ma siiski oma kodanikunimest. Lihtsalt mõtlesin, et kui minu tööd pälvivad inimeste tähelepanu, siis saadakse rohkem teada ka minu tillukesest sünnimaast. Ja see on niisugune igavene meeldetuletus, et mul ei ole õigust eksida. Mulle on juba pakutud head teenistust, kuid pealiskaudsete filmide tegemine on mulle vastuvõtmatu.

Võib-olla olen valinud kõige keerulisema, kõige pikema ja aeganõudvama tee. Võib-olla tänuväärse, võib-olla mitte. Raske öelda. Eks aeg näita

 

55