Inimõiguste aktivistid kuulutasid Google'le ja Facebookile sõja, illustreeriv foto

Inimõiguste aktivistid kuulutasid Google'le ja Facebookile sõja

(Uuendatud 10:17 27.11.2019)
Üllataval kombel nõuab inimõiguste organisatsioon, mis näib alati võitlevat valitsusepoolse sõnavabaduse mõjutamise vastu, nüüd tungivalt, et võimud kardinaalselt interneti-regulatsiooni tugevdaks.

"Google'i ja Facebooki ärimudelid ohustavad inimõigusi," kirjutas kõige tuntum inimõiguste organisatsioon Amnesty International oma 60-leheküljelises aruandes.

"Google'i ja Facebooki platvormid on ühiskonnale ohtlikud. Nende ettevõtete ärimudelid, mis põhinevad jälgimisel, sunnivad inimesi "kuradiga kokkuleppe" sõlmima, mille alusel saavad nad veebis oma inimõigusi kasutada ainult siis, kui alluvad süsteemile, mis on nendesamade õiguste rikkumisele üles ehitatud.

Esiteks kaasneb nendega isikliku elu privaatsuse enneolematu rikkumine, mis põhjustab mitmeid kaasnähte ja kujutab endast tõsist ohtu mitmetele muudelegi õigustele, alates arvamuse- ja sõnavabadusest ning lõpetades mõttevabaduse ja õigusega mittediskrimineerimisele."

Aruandes märgitakse ka, et Google ja Facebook pakuvad oma kasutajatele "justnagu tasuta juurdepääsu", maksmise asemel aga "nõuavad nad inimestelt oma isiklike andmete jagamist".

Aruanne lõpeb soovitustega riikidele ja eraettevõtetele: privaatsust tuleb austada, riik peab kodanikke kaitsma, tööstusharu iseregulatsioon ei tööta, eraettevõtteid tuleb raudse käega õigesti käituma sundida.

Üllataval kombel nõuab inimõiguste organisatsioon, mis näib alati võitlevat valitsusepoolse sõnavabaduse mõjutamise vastu, nüüd tungivalt, et võimud tugevdaks kardinaalselt interneti-regulatsiooni, et riigi eksperdid analüüsiksid pidevalt meediaplatvormide algoritme ja koodi, viiksid läbi nende lahenduste ja sisepoliitika auditeid jms.

Miks tasub seda mittetulundusliku organisatsiooni raportit arutada? Amnesty International on alati olnud Ameerika luureagentuuride ideoloogiliseks "kindaks", USA pehme jõu elemendiks, nagu ka Greenpeace, WWF ning muud "inimõiguste-" ja "keskkonnaorganisatsioonid".

Kui ühtäkki hakkab see organisatsioon USA IT-valdkonna juhtidega võitlema ja ründab otseselt Facebooki ja Google"t, siis ei saa see juhtuda vaid seepärast, et asutuse juht, kes aruande esitas, hoomas ühtäkki tõde ja pöördus "õigele teele".

Kas ta siis ei lugenud mõni aasta tagasi Snowdeni paljastuste sarja? Kas ta ei näinud Wikileaksi paljastusteseeriat NSA ja CIA jälgimise kohta kogu maailmas, või "Vault 7" lekkeid? Muidugi nägi. Seesama organisatsioon kaitses Wikileaksi Assange"i, kes oli saatkonnas lõksus ja keda süüdistati naeruväärselt "Rootsi prostituutide kondoomita vägistamises".

Tegelikult viitavad nad juba oma 2013. aasta aruande 24. leheküljel avaldatud Snowdeni paljastustele. Praeguseks on aga käes 2019. aasta lõpp. Kus nad varem olid?

Эдвард Сноуден.
© REUTERS / Glenn Greenwald/Laura Poitras
Edward Snowden

Kui Amnestyle jälitustegevus äkki meelde tuli ja ta oma õiglase viha Facebooki poole suunas, siis peab see olema osa Ameerika Ühendriikide poliitilisest sõjast, kus antud organisatsioon on samuti ühe poliitilise osapoole käes olevaks "kindaks". Tõenäoliselt Mark Zuckerbergi kutsumine korrapäraseks nuhtlemiseks kongressi ja senati ette ei toimi.

See tähendab, et Amnesty positsioon on USA eliidi seisukoht (tõenäoliselt selle osa, mis Trumpi vaenab).

Mida me sisuliselt öelda saame.

Jah, FB, Instagram, WhatsApp, YouTube jpt. muidugi jälgivad kogu maailma. Ja nad manipuleerivad publiku tähelepanuga, luues kasutajate ümber "infomulle". Seda teati juba kümme aastat tagasi.

Lisaks tegelevad nad USA riigi vajadusi täites jälgimisega: 2015. aasta "Vabadusakti" (endise 2001. aasta "Patriot Acti" mantlipärija) kohaselt annavad nad kõik kasutajaandmed USA luureagentuuridele üle. Sedagi on teatud enam kui kümme aastat (tuletage meelde Snowdeni ja Wikileaksi lekkeid, artikleid Guardianis ja mujal).

Viimase kümne aasta vältel läks see vähestele korda. Mis siis nüüd äkki juhtus?

Juhtus järgmine asi: eelneva kahe või kolme aasta jooksul selgus, et ameeriklastest loojad ei kontrolligi oma sotsiaalmeediaruumi täielikult – mis tähendab, et seal on endiselt mingisugunegi sõnavabadus, mis on muuhulgas läänemaailma üheks põhiväärtuseks kuulutatud.

Tõdemus osutus äärmiselt ootamatuks ja ebamugavaks. Eelkõige seetõttu, et lääne meedias pole sellist luksust pikka aega olnud - seal viidi läbi suurpuhastus, vallandati ametist ajakirjanikud, kes nõuetest aru ei saanud, allesjäänuile tehti aga kõik täiesti selgeks.

Nüüd kontrollitakse peavoolumeediat tõhusalt – nad teevad seda, mida kästakse – edendavad LGBT-d, globaalset soojenemist, Greta Thunbergi, põgenike vastuvõtmist Euroopasse, Valgete Kiivrite "keemiarünnakuid" Süürias, vene häkkereid ™, Hillary Clintonit, Hongkongi proteste, Harvey Weinsteini tagakiusamist ja üldse kõike, mis hetkel poliitilises päevakorras.

Google и Хиллари Клинтон.
© Sputnik
Google ja Hillary Clinton

Kuid kontrollimatu sõnavabadus sotsiaalvõrgustikes – eriti ideoloogiliste oponentide, nagu Trump, venelased, türklased, põhjakorealased, venetsueellased ja lihtsalt rahuolematute masside sõnavabadus – ei rahulda enam läänemaailma ega selle lipulaeva USA-d.

"Pehme jõu" kiire lagunemise ja liberalismi ideoloogia kokkuvarisemise taustal läänes hakatakse ennastsalgava töö tulemusena loodud ideoloogilise masina kaitseks kehtestama üsnagi karmi tsensuuri.

Kuid tsensuuri ei saa otsesõnu "tsensuuriks" nimetada, see on igavene tabu, seetõttu, nagu tavaliselt, kasutatakse asendussõnu. Eelkõige on selleks "libauudiste" teema, mis väidetavalt "eetrit risustab, kuid mis tegelikkuses on juba oma püstituselt võlts.

Lääne meedia ise on peamine võltsingute tootja, libateated ja valed on nende ainevahetusse sisse ehitatud. Ja uus termin "libauudised" on silt, mida kasutatakse kõige märgistamiseks, mis soovitud ideoloogilisse mudelisse ei mahu.

Suured meediaettevõtted ja interneti-hiiglased, ei ole tegelikult Ameerika Ühendriikide ideoloogilised vaenlased, nad on "omad", USA valitsusele üsna lojaalsed ning liberalismi ideoloogia kandjad ja levitajad kogu maailmas.

Nende tippjuhid kuuluvad kõigisse julgeolekuga seotud USA valitsusasutustesse, neil on tohutu arv lepinguid ja ühiseid idufirmasid Pentagoni, CIA ja NSA-ga, nad saadavad igas sekundis terabaitide jagu kasutajaandmeid luureasutustele ja osalevad inforünnakutes väljaspool USA-d.

Nad on Ameerika Ühendriikide strateegiliseks relvaks, nad tegutsevad maailma meediaruumis ühehäälselt, ilma kognitiivse dissonantsita - Hiina, Venemaa, Iraani, Süüria, Jeemeni, Saudi Araabia, Türgi, Põhja-Korea, Venezuela jpt vastu.

Kuid USA-s endas on riik nüüdseks lõhestatud. Trumpi 2016. aasta ootamatu "digitaalne" võit - kõigi prognooside ja offline-küsitluste kiuste – ning selle kordumise võimalus aasta pärast intensiivistab võitlust. Käib sõda "digiruumi" kui poliitilise mõjutamise kõige võimsama vahendi pärast. Vastased klammerduvad üksteise külge ja veerevad põrandal, püüdes esimesena püstolini küündida.

Tinglike "Zuckerbergide" survestamise põhjusteks olid "Venemaa sekkumine valimistesse" ja "libauudised". Nüüd on FB ja Google"i ründamiseks leitud uus ettekääne, et neid lõplikult taltsutada. Selleks on "teabega manipuleerimine" ja "privaatsuse rikkumine" – milline "üllatus"!

Digimeediamogulid saavad kõigest aru ja proovivad nõudmisi täita.

Eelmisel nädalal tõid nad lausa ise "köie ja seebi": lõid ise eriteenistuste jaoks liidesed, mis võimaldavad viimastel "eemaldada võltsitud teateid valimiste kohta", st nad andsid USA eriteenistustele automatiseeritud töökohad sisu otseseks ja vahetuks eemaldamiseks FB-st, Twitterist ja mujalt – ilma kohtuprotsessita, oma äranägemise järgi. Seda koos meediaplatvormide vastutusest vabastamisega sisu kontrollimise eest.

Kuid ilmselt on hetke olukord selline, et tuleb joosta veel kiiremini, aega on vähe, surve digigigantidele kasvab pidevalt. Seetõttu paluti "inimõiguste kaitsjatel" õlg alla panna ja nii neile meenusidki kasutajate õigused.

Amnesty Internationali raportis on kõik tähed ja isegi mõned sõnad õiged. Nagu üldiselt, on sõnad kõigi heade asjade kohta tavaliselt õiged. Neid saab lugeda, nendega arvestada ja isegi osaliselt kasutada - kuid ettevaatusega, et mitte määrduda kohe mainitu kõrval asuvate valede ja silmakirjalikkusega. Peame aga meeles pidama, et kirjapandu pole adresseeritud meile – tegu on koduseks tarbimiseks mõelduga.

Mida on meil siit õppida? Tõepoolest, sotsiaalvõrgustikest, otsingumootoritest, sõnumirakendustest, nutitelefonidest ja tänavakaameratest laekuvate andmete kogumine ja kasutamine toimub endiselt seaduse ja seadusetuse piirialal. Ehkki, me teadsime seda juba niigi.

Страница социальной сети Фейсбук на экране компьютера.
© Sputnik / Наталья Селиверстова
Inimõiguste aktivistid kuulutasid Google"le ja Facebookile sõja

Lisaks on meie olukord keerulisem kui Ameerika Ühendriikides, kuna peaaegu pooled kõigist meie kasutajakontodest ei asu mitte kodumaiste, vaid USA internetiteenuste pakkujate juures.

Sellega kaasneb täiendav vaenlasepoolse jälgimise ja manipuleerimise oht, sest USA ja tema meediahiiglased on meie otsesteks ideoloogilisteks vaenlasteks.

Kodanikud ise ei suuda end jälitustegevuse, manipuleerimise ja eraelu puutumatuse rikkumise eest kaitsta. Neil puuduvad piisavad teadmised, probleemi tajumise oskused ja kaitsevahendid. Seevastu äriettevõtetel pole mingit motivatsioon end piirata – selles on Amnesty Internationalil täielik õigus.

Seda peab tegema riik. Pole juhus, et "Digimajanduse" programm näeb 2020. aastaks ette seaduste loomist suurandmete, avalikult kättesaadavate kasutajaandmete jms kohta.

Kuna me pole Ameerika Ühendriigid, peame hoolitsema ka välismaiste meediaplatvormide mõju ja jälitusvõimekuse piiramise ning nende toomise eest Venemaa Föderatsiooni ühtsesse õigusruumi.

Muidugi võime eeldada, et siin on meie ja lääne inimõiguste aktivistid analoogsele käitumisele paradoksaalsel kombel vastu: sest mis lubatud Jupiterile, pole lubatud tema härjale. Nende arvates peaks netihiiglased olema piiratud USA-s, kuid mitte Venemaal.

Tegelikult näeme seda juba praegu: Moskvas hiljuti töösse antud seadusettepanekud Venemaa internetist, mis kordavad sageli sõna otseses mõttes sellesama Amnesty mõnd väga õiget ja vihast nõuet, põhjustavad juba meie progressiivses avalikkuses nördimust. Ameerikas võib, siin aga mitte…

Aga meil on vaja oma seadusi kasutajaandmete ja meediaplatvormide vastutuse kohta, mida ei moonuta USA-s võitlevate Godzillade poliitilised vajadused.

Võib eeldada, et ideoloogiline vastasseis USA-s jätkub, saavutades haripunkti 2020. aasta valimistel, kuid ei kao ka seejärel kuhugi. Lõhe jagab kogu riigi kaheks peaaegu võrdseks pooleks.

Kui nad aga suudavad omavahel ideoloogias ja arengustrateegias kokku leppida ning Facebooki ja Google"i täielikult allutavad, juurutades sotsiaalvõrgustike sisu ja algoritmide välise käsitsijuhtimise – just nagu Amnesty Internationali raportis välja pakutud – siis on see meie jaoks veelgi hullem.

Parem, las nad võitlevad seal isekeskis kaks või kolm aastat, sellest meile piisab.

Autori arvamus võib, kuid ei prruugi toimetuse seisukogaga kattuda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
sõnavabadus, Amnesty International, inimõigused, analüütika, USA, poliitika, Google, Facebook
Samal teemal
Facebook soovib oma kahe miljardi kasutaja arvamust
Eesti elanike lemmikbrändid on Google ja Kalev
Google sekkus USA presidendivalimistesse: otsingumootor "eelistab" oma kandidaati
Siseminister kohtub Google, Facebooki ja Twitteri esindajatega
Ameeriklased ja eurooplased arvavad, et Google ja Facebook manipuleerivad infoga