Inimõiguste aktivistid kuulutasid Google'le ja Facebookile sõja, illustreeriv foto

Inimõiguste aktivistid kuulutasid Google'le ja Facebookile sõja

(Uuendatud 10:17 27.11.2019)
Üllataval kombel nõuab inimõiguste organisatsioon, mis näib alati võitlevat valitsusepoolse sõnavabaduse mõjutamise vastu, nüüd tungivalt, et võimud kardinaalselt interneti-regulatsiooni tugevdaks.

"Google'i ja Facebooki ärimudelid ohustavad inimõigusi," kirjutas kõige tuntum inimõiguste organisatsioon Amnesty International oma 60-leheküljelises aruandes.

"Google'i ja Facebooki platvormid on ühiskonnale ohtlikud. Nende ettevõtete ärimudelid, mis põhinevad jälgimisel, sunnivad inimesi "kuradiga kokkuleppe" sõlmima, mille alusel saavad nad veebis oma inimõigusi kasutada ainult siis, kui alluvad süsteemile, mis on nendesamade õiguste rikkumisele üles ehitatud.

Esiteks kaasneb nendega isikliku elu privaatsuse enneolematu rikkumine, mis põhjustab mitmeid kaasnähte ja kujutab endast tõsist ohtu mitmetele muudelegi õigustele, alates arvamuse- ja sõnavabadusest ning lõpetades mõttevabaduse ja õigusega mittediskrimineerimisele."

Aruandes märgitakse ka, et Google ja Facebook pakuvad oma kasutajatele "justnagu tasuta juurdepääsu", maksmise asemel aga "nõuavad nad inimestelt oma isiklike andmete jagamist".

Aruanne lõpeb soovitustega riikidele ja eraettevõtetele: privaatsust tuleb austada, riik peab kodanikke kaitsma, tööstusharu iseregulatsioon ei tööta, eraettevõtteid tuleb raudse käega õigesti käituma sundida.

Üllataval kombel nõuab inimõiguste organisatsioon, mis näib alati võitlevat valitsusepoolse sõnavabaduse mõjutamise vastu, nüüd tungivalt, et võimud tugevdaks kardinaalselt interneti-regulatsiooni, et riigi eksperdid analüüsiksid pidevalt meediaplatvormide algoritme ja koodi, viiksid läbi nende lahenduste ja sisepoliitika auditeid jms.

Miks tasub seda mittetulundusliku organisatsiooni raportit arutada? Amnesty International on alati olnud Ameerika luureagentuuride ideoloogiliseks "kindaks", USA pehme jõu elemendiks, nagu ka Greenpeace, WWF ning muud "inimõiguste-" ja "keskkonnaorganisatsioonid".

Kui ühtäkki hakkab see organisatsioon USA IT-valdkonna juhtidega võitlema ja ründab otseselt Facebooki ja Google"t, siis ei saa see juhtuda vaid seepärast, et asutuse juht, kes aruande esitas, hoomas ühtäkki tõde ja pöördus "õigele teele".

Kas ta siis ei lugenud mõni aasta tagasi Snowdeni paljastuste sarja? Kas ta ei näinud Wikileaksi paljastusteseeriat NSA ja CIA jälgimise kohta kogu maailmas, või "Vault 7" lekkeid? Muidugi nägi. Seesama organisatsioon kaitses Wikileaksi Assange"i, kes oli saatkonnas lõksus ja keda süüdistati naeruväärselt "Rootsi prostituutide kondoomita vägistamises".

Tegelikult viitavad nad juba oma 2013. aasta aruande 24. leheküljel avaldatud Snowdeni paljastustele. Praeguseks on aga käes 2019. aasta lõpp. Kus nad varem olid?

Эдвард Сноуден.
© REUTERS / Glenn Greenwald/Laura Poitras
Edward Snowden

Kui Amnestyle jälitustegevus äkki meelde tuli ja ta oma õiglase viha Facebooki poole suunas, siis peab see olema osa Ameerika Ühendriikide poliitilisest sõjast, kus antud organisatsioon on samuti ühe poliitilise osapoole käes olevaks "kindaks". Tõenäoliselt Mark Zuckerbergi kutsumine korrapäraseks nuhtlemiseks kongressi ja senati ette ei toimi.

See tähendab, et Amnesty positsioon on USA eliidi seisukoht (tõenäoliselt selle osa, mis Trumpi vaenab).

Mida me sisuliselt öelda saame.

Jah, FB, Instagram, WhatsApp, YouTube jpt. muidugi jälgivad kogu maailma. Ja nad manipuleerivad publiku tähelepanuga, luues kasutajate ümber "infomulle". Seda teati juba kümme aastat tagasi.

Lisaks tegelevad nad USA riigi vajadusi täites jälgimisega: 2015. aasta "Vabadusakti" (endise 2001. aasta "Patriot Acti" mantlipärija) kohaselt annavad nad kõik kasutajaandmed USA luureagentuuridele üle. Sedagi on teatud enam kui kümme aastat (tuletage meelde Snowdeni ja Wikileaksi lekkeid, artikleid Guardianis ja mujal).

Viimase kümne aasta vältel läks see vähestele korda. Mis siis nüüd äkki juhtus?

Juhtus järgmine asi: eelneva kahe või kolme aasta jooksul selgus, et ameeriklastest loojad ei kontrolligi oma sotsiaalmeediaruumi täielikult – mis tähendab, et seal on endiselt mingisugunegi sõnavabadus, mis on muuhulgas läänemaailma üheks põhiväärtuseks kuulutatud.

Tõdemus osutus äärmiselt ootamatuks ja ebamugavaks. Eelkõige seetõttu, et lääne meedias pole sellist luksust pikka aega olnud - seal viidi läbi suurpuhastus, vallandati ametist ajakirjanikud, kes nõuetest aru ei saanud, allesjäänuile tehti aga kõik täiesti selgeks.

Nüüd kontrollitakse peavoolumeediat tõhusalt – nad teevad seda, mida kästakse – edendavad LGBT-d, globaalset soojenemist, Greta Thunbergi, põgenike vastuvõtmist Euroopasse, Valgete Kiivrite "keemiarünnakuid" Süürias, vene häkkereid ™, Hillary Clintonit, Hongkongi proteste, Harvey Weinsteini tagakiusamist ja üldse kõike, mis hetkel poliitilises päevakorras.

Google и Хиллари Клинтон.
© Sputnik
Google ja Hillary Clinton

Kuid kontrollimatu sõnavabadus sotsiaalvõrgustikes – eriti ideoloogiliste oponentide, nagu Trump, venelased, türklased, põhjakorealased, venetsueellased ja lihtsalt rahuolematute masside sõnavabadus – ei rahulda enam läänemaailma ega selle lipulaeva USA-d.

"Pehme jõu" kiire lagunemise ja liberalismi ideoloogia kokkuvarisemise taustal läänes hakatakse ennastsalgava töö tulemusena loodud ideoloogilise masina kaitseks kehtestama üsnagi karmi tsensuuri.

Kuid tsensuuri ei saa otsesõnu "tsensuuriks" nimetada, see on igavene tabu, seetõttu, nagu tavaliselt, kasutatakse asendussõnu. Eelkõige on selleks "libauudiste" teema, mis väidetavalt "eetrit risustab, kuid mis tegelikkuses on juba oma püstituselt võlts.

Lääne meedia ise on peamine võltsingute tootja, libateated ja valed on nende ainevahetusse sisse ehitatud. Ja uus termin "libauudised" on silt, mida kasutatakse kõige märgistamiseks, mis soovitud ideoloogilisse mudelisse ei mahu.

Suured meediaettevõtted ja interneti-hiiglased, ei ole tegelikult Ameerika Ühendriikide ideoloogilised vaenlased, nad on "omad", USA valitsusele üsna lojaalsed ning liberalismi ideoloogia kandjad ja levitajad kogu maailmas.

Nende tippjuhid kuuluvad kõigisse julgeolekuga seotud USA valitsusasutustesse, neil on tohutu arv lepinguid ja ühiseid idufirmasid Pentagoni, CIA ja NSA-ga, nad saadavad igas sekundis terabaitide jagu kasutajaandmeid luureasutustele ja osalevad inforünnakutes väljaspool USA-d.

Nad on Ameerika Ühendriikide strateegiliseks relvaks, nad tegutsevad maailma meediaruumis ühehäälselt, ilma kognitiivse dissonantsita - Hiina, Venemaa, Iraani, Süüria, Jeemeni, Saudi Araabia, Türgi, Põhja-Korea, Venezuela jpt vastu.

Kuid USA-s endas on riik nüüdseks lõhestatud. Trumpi 2016. aasta ootamatu "digitaalne" võit - kõigi prognooside ja offline-küsitluste kiuste – ning selle kordumise võimalus aasta pärast intensiivistab võitlust. Käib sõda "digiruumi" kui poliitilise mõjutamise kõige võimsama vahendi pärast. Vastased klammerduvad üksteise külge ja veerevad põrandal, püüdes esimesena püstolini küündida.

Tinglike "Zuckerbergide" survestamise põhjusteks olid "Venemaa sekkumine valimistesse" ja "libauudised". Nüüd on FB ja Google"i ründamiseks leitud uus ettekääne, et neid lõplikult taltsutada. Selleks on "teabega manipuleerimine" ja "privaatsuse rikkumine" – milline "üllatus"!

Digimeediamogulid saavad kõigest aru ja proovivad nõudmisi täita.

Eelmisel nädalal tõid nad lausa ise "köie ja seebi": lõid ise eriteenistuste jaoks liidesed, mis võimaldavad viimastel "eemaldada võltsitud teateid valimiste kohta", st nad andsid USA eriteenistustele automatiseeritud töökohad sisu otseseks ja vahetuks eemaldamiseks FB-st, Twitterist ja mujalt – ilma kohtuprotsessita, oma äranägemise järgi. Seda koos meediaplatvormide vastutusest vabastamisega sisu kontrollimise eest.

Kuid ilmselt on hetke olukord selline, et tuleb joosta veel kiiremini, aega on vähe, surve digigigantidele kasvab pidevalt. Seetõttu paluti "inimõiguste kaitsjatel" õlg alla panna ja nii neile meenusidki kasutajate õigused.

Amnesty Internationali raportis on kõik tähed ja isegi mõned sõnad õiged. Nagu üldiselt, on sõnad kõigi heade asjade kohta tavaliselt õiged. Neid saab lugeda, nendega arvestada ja isegi osaliselt kasutada - kuid ettevaatusega, et mitte määrduda kohe mainitu kõrval asuvate valede ja silmakirjalikkusega. Peame aga meeles pidama, et kirjapandu pole adresseeritud meile – tegu on koduseks tarbimiseks mõelduga.

Mida on meil siit õppida? Tõepoolest, sotsiaalvõrgustikest, otsingumootoritest, sõnumirakendustest, nutitelefonidest ja tänavakaameratest laekuvate andmete kogumine ja kasutamine toimub endiselt seaduse ja seadusetuse piirialal. Ehkki, me teadsime seda juba niigi.

Страница социальной сети Фейсбук на экране компьютера.
© Sputnik / Наталья Селиверстова
Inimõiguste aktivistid kuulutasid Google"le ja Facebookile sõja

Lisaks on meie olukord keerulisem kui Ameerika Ühendriikides, kuna peaaegu pooled kõigist meie kasutajakontodest ei asu mitte kodumaiste, vaid USA internetiteenuste pakkujate juures.

Sellega kaasneb täiendav vaenlasepoolse jälgimise ja manipuleerimise oht, sest USA ja tema meediahiiglased on meie otsesteks ideoloogilisteks vaenlasteks.

Kodanikud ise ei suuda end jälitustegevuse, manipuleerimise ja eraelu puutumatuse rikkumise eest kaitsta. Neil puuduvad piisavad teadmised, probleemi tajumise oskused ja kaitsevahendid. Seevastu äriettevõtetel pole mingit motivatsioon end piirata – selles on Amnesty Internationalil täielik õigus.

Seda peab tegema riik. Pole juhus, et "Digimajanduse" programm näeb 2020. aastaks ette seaduste loomist suurandmete, avalikult kättesaadavate kasutajaandmete jms kohta.

Kuna me pole Ameerika Ühendriigid, peame hoolitsema ka välismaiste meediaplatvormide mõju ja jälitusvõimekuse piiramise ning nende toomise eest Venemaa Föderatsiooni ühtsesse õigusruumi.

Muidugi võime eeldada, et siin on meie ja lääne inimõiguste aktivistid analoogsele käitumisele paradoksaalsel kombel vastu: sest mis lubatud Jupiterile, pole lubatud tema härjale. Nende arvates peaks netihiiglased olema piiratud USA-s, kuid mitte Venemaal.

Tegelikult näeme seda juba praegu: Moskvas hiljuti töösse antud seadusettepanekud Venemaa internetist, mis kordavad sageli sõna otseses mõttes sellesama Amnesty mõnd väga õiget ja vihast nõuet, põhjustavad juba meie progressiivses avalikkuses nördimust. Ameerikas võib, siin aga mitte…

Aga meil on vaja oma seadusi kasutajaandmete ja meediaplatvormide vastutuse kohta, mida ei moonuta USA-s võitlevate Godzillade poliitilised vajadused.

Võib eeldada, et ideoloogiline vastasseis USA-s jätkub, saavutades haripunkti 2020. aasta valimistel, kuid ei kao ka seejärel kuhugi. Lõhe jagab kogu riigi kaheks peaaegu võrdseks pooleks.

Kui nad aga suudavad omavahel ideoloogias ja arengustrateegias kokku leppida ning Facebooki ja Google"i täielikult allutavad, juurutades sotsiaalvõrgustike sisu ja algoritmide välise käsitsijuhtimise – just nagu Amnesty Internationali raportis välja pakutud – siis on see meie jaoks veelgi hullem.

Parem, las nad võitlevad seal isekeskis kaks või kolm aastat, sellest meile piisab.

Autori arvamus võib, kuid ei prruugi toimetuse seisukogaga kattuda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
sõnavabadus, Amnesty International, inimõigused, analüütika, USA, poliitika, Google, Facebook
Samal teemal
Facebook soovib oma kahe miljardi kasutaja arvamust
Eesti elanike lemmikbrändid on Google ja Kalev
Google sekkus USA presidendivalimistesse: otsingumootor "eelistab" oma kandidaati
Siseminister kohtub Google, Facebooki ja Twitteri esindajatega
Ameeriklased ja eurooplased arvavad, et Google ja Facebook manipuleerivad infoga
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega