Lilled ajaloolise tõe moonutamise vastu: Eesti võimud ei usu oma silmi

Tundeline ajalooteemaline vestlus 22. septembri eelõhtul Eesti välisministeeriumis Venemaa suursaadiku Aleksandr Petrovi osavõtul näitas ilmekalt, et ametlik Tallinn mitte ainult ei taha ajaloolist tõde tunnistada, vaid keeldub ka oma silmi uskumast, kirjutab Nikolai Filonov.

Kasvuraskused

Juba ainuüksi fakt, et Venemaa suursaadik välisministeeriumi kutsuti, et selgitada talle vabariigi praeguste juhtpoliitikute ajaloosündmuste tõlgendamise eripära, näib olevat pretsedenditu. 

Venemaa vaatevinklist oleks seda soovi korral saanud pidada lausa solvanguks (kujutage ette, kui Eesti välisminister oleks samasuguses küsimuses "vaibale" kutsunud USA suursaadiku!), kuid veerand sajandit väldanud russofoobia ja Eesti–Vene suhete hiljutiste (kuigi väikeste) edusammude taustal võtab Venemaa seda tõenäoliselt järjekordse "kasvuraskuse" ilminguna, millele ei tasu tähelepanu pöörata.

Seda enam, et Eesti välisministeeriumi iga märkuse peale on Venemaal olemas "raudseid" argumente. Sellisteks argumentideks on nii Nürnbergi tribunali otsused, Jalta kokkulepped kui ka arvukad muud ajaloodokumendid.

Aga fakti, et Eestis on küllaga inimesi, kes austavad Nõukogude sõdurite kangelastegu, nagu teatas Aleksandr Petrov intervjuus agentuurile TASS ja hiljem Eesti välisministeeriumi ametnikele, kinnitavad igal aastal 9. mail Tallinna vabastajate monumendi jalamile toodavad lillesülemid. 

Tänavu oli tavalisest märksa rohkem lilli ka 22. septembril. Ja siin tuleb juba igal juhul oma silmi uskuda.

Näen — ei näe

Muidugi on igal riigil õigus ideoloogiale, kuid seda ei saa hästi rajada põhimõttele "kord näen, kord ei näe". Müüdil, et maailma avalikkus on tunnustanud Otto Tiefi ühepäevast valitsust, ei ole piisavalt argumente, kuigi Eesti poliitikud suruvad seda vägisi peale kui vaieldamatut tõde.

Isegi kui sellise valitsuse moodustamise fakti tunnistada, tekitavad suuri küsimärke tema volitused, sest Tiefil käskis ministrite kabineti moodustada aktiivselt Saksa okupatsioonivõimudega koostööd teinud peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots, kes oli muuhulgas kutsunud eestlasi üles astuma Hitleri vägede ridadesse, et võidelda NSV Liidu vastu.

Järelikult polnud see valitsus mitte ainult ilma igasuguste seaduslike volitusteta, vaid seostus tollal ka otseselt Natsi-Saksamaaga, kelle vastu võitlesid nii Nõukogude väed kui ka nende liitlased Hitleri-vastasest koalitsioonist.

Ajalugu peab inimesi lepitama

1944. aasta septembris lõid Nõukogude väed tõepoolest hitlerlased Eestist välja ning seda fakti jooksvast konjunktuurist lähtudes tõlgendada on üsna lühinägelik. 

Muidugi võib tuhandeid inimesi, kes lilled käes Sõjaväekalmistule lähevad, nimetada Venemaa propaganda ohvriteks või isikuteks, kes ei soovi näha "helget tulevikku", mida joonistavad neile Eesti poliitikud, aga Eesti ühiskond sellest ühtsemaks ei muutu. 

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

Lugege lisaks:

• Ekspert Eesti soovist ajalugu ümber kirjutada: "Agressiooniks valmistumine."

• Venemaa suursaadik tuletas Reinsalule meelde, kes Eesti fašismist vabastas

• Venemaa välisministeerium: Eesti jutt "Nõukogude okupatsioonist" on hooajaline