Eesti rahvuskonservatiivide juht Mart Helme

Massihüsteeriast "valitute" hüsteeriani: Helme lõhub Eesti ideoloogia alustalasid

151
(Uuendatud 08:43 03.08.2019)
Fjodor Gussev
Kui Eesti rahvuskonservatiivide juht võrdles "Laulva revolutsiooni" aja sündmusi massihüsteeriaga, vapustas ta liberaalseid erakondi ja nendega seotud peavoolumeediat, sest riivas iseseisvuse koidikul loodud ideoloogilisi dogmasid.

Eesti sai iseseisvaks tänu lauludele, mida laulis rahvas "Laulva revolutsiooni" käigus ja "Balti ketis", mis näitas Baltimaade rahvaste ühtsust, kes püüdsid Nõukogude Liidu "kägistavast" embusest välja rabelda.

Need idealistlikud kujutelmad 1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest on sisse kirjutatud Eesti ajalooõpikutesse, nendega on viimastel kümnenditel päevast päeva opereerinud Eesti tegevpoliitikud ja ajakirjanikud.

Акция Балтийская цепь 23 августа 1989 года
© Sputnik / Юрий Абрамочкин
Aktsioon "Balti kett" 23. augustil 1989

Ja kõik oleks veel kaua jätkunud, kui keegi poleks hüüatanud: "Kuningas on ju alasti!" Seekord, nii kummaline kui see ka pole, osutus selliseks "läbinägelikuks" isikuks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna juht Mart Helme.

Arusaadavalt tegi ta seda kitsalt erakondlikel eesmärkidel, tagajärgede üle palju pead vaevamata, millest annavad tunnistust tema järgnenud sõnad "te ei ole minust nii aru saanud". Kuid kahtluse seemned on rahva sekka külvatud, mis tähendab, et dogma on lakanud täiel määral oma funktsioone täitmast.

Pind läheb libedaks

Igal riigil on oma ideoloogiline komplekt, millele tegevpoliitikud saavad oma tegevust õigustades viidata. Samas tekib aeg-ajalt olukordi, kus neid dogmasid hakatakse kasutama eranditult konkreetse poliitilise grupi huvides.

Eestis olid need Mart Laari ja Lennart Meri ideoloogilised järgijad, kelleks on mingil määral kõik suured Eesti erakonnad. Ka EKRE on põhimõtteliselt selline, kuid valijate ees teistest eristuda püüdes purustab ta teadlikult "asutaja-isade" loodud müüte.

Kui tõele näkku vaadata, võib peaaegu iga massiaktsiooni mõningate mööndustega nimetada hüsteeriaks. Käesoleval juhul loeb öeldu nüanss.

Iga Nõukogude aja lõpus elanud inimene ja tõsise ajaloohuviga noor saab aru, et kui kõik oleks piirdunud laulude ja inimkettidega, poleks see kuhugi viinud. See on ilus, aga mitte midagi enamat. Kui Nõukogude keskvõim oleks tõepoolest soovinud säilitada kontrolli endiste liiduvabariikide üle, oleks tal selleks sõjalisi ja õiguskaitsejõude jätkunud küllaga.

Mida kangelaslikku on vabariigi juhtohjade haaramises hetkel, millal Moskva tegi kõik selleks, et võimu detsentraliseerida? Hoopis teine asi on kuulutada, et iseseisvus on kangelaslikult saavutatud laulude ja deklaratsioonide abil. Siis võivad viimaste autorid loota eelisõigustele iseseisvaks saanud vabariigi poliitilises elus.

Õigus kahelda

Nii tulebki välja, et vähimalgi kahtlemisel taastatud iseseisvuse koidikul loodud müütide õigsuses hakkab poliitikategelastel ja nende jüngritel, kes on omaenda müüdiloomest saanud rohkesti dividende, hakkab pind jalge alt kaduma ja nemad ise hakkavad õhutama hüsteeriat oma kontrolli all olevas meedias ja mitmesugustelt tribüünidelt.

Kaine mõistuse ja riigi arengu tegelike prioriteetide paikapaneku seisukohast poleks see tõenäoliselt üldse halb. Lõppude lõpuks on rahval õigus kahelda mingite ajaloosündmuste hindamises ja näha, kuhu mitmesuguseid ühiskonnagruppe esindavad poliitikud neid tõukavad ja mis eesmärgil. Nagu küsisid vanad roomlased: Cui prodest? — Kellele see kasulik on?

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

151
Tagid:
analüütika, NSV Liit, iseseisvus, Mart Helme, Eesti
Samal teemal
Kas Eestis on kasulik olla russofoob?
Igipõlised sõbrad või konkurendid: Balti riigid üksteisest
Balti ühtsuse päev – väljamõeldud püha
Ajaloo ümberkirjutajad: miks Eesti ja Saksamaa võõrasse aeda ronivad