Министр иностранных дел России Сергей Лавров и министр иностранных дел Германии Хейко Маас на форуме Петербургский диалог

Saksamaa pöördub näoga Venemaa poole - Moskva on rahul

63
(Uuendatud 09:58 25.07.2019)
Irina Alksnis
Saksamaal toimus Vene-Saksa foorumi "Peterburi dialoog" täiskogu 18. istung. Välisministrite osalemine selles näitab mõlema poole huvi vastastikuseks koostööks. Saksamaa esindajate hiljutised avaldused on selgeks kinnituseks Berliini loobumisest viimaste aastate venevastasest vektorist.

Saksa välisminister Heiko Maas ütles, et vaatamata olemasolevatele erinevustele on "dialoog Venemaaga vajalik", sest "ilma Moskvata ei saa me vastata maailmapoliitika kiireloomulistele küsimustele." Minister rõhutas oma väljaütlemistes, et "ilma Venemaata ei ole võimalik saavutada Euroopas püsivat rahu", kirjutab RIA Novosti kolumnist Irina Alksnis. 

Veelgi otsesekohesem suhete arenemise kohta Venemaaga oli Saksimaa peaminister Michael Kretsmera. Ta ei nõudnud üksnes venevastaste sanktsioonide tühistamist, vaid loetles ka peamised asjaolud, mis toetavad sellist otsust: Venemaa õiguste taastamine PACE-s ja Nord Stream-2 gaasijuhtme ehitamine kuuluvad nende hulka.

Флаги Германии, России и ЕС
© Sputnik / Сергей Гунеев
Aeg on näidanud, et Venemaa on Saksamaa loomulik koostööpartner

Hiljutised sündmused Vene-Euroopa ja konkreetselt Vene-Saksa suhetes sunnivad mõtlema strateegilise planeerimise tähtsuse üle maailmas ning peaminister juhtis ka tähelepanu inimmälu iseärasustele riikidevaheliste suhete kujunemisel.

2010. aasta sügisel osales Vladimir Putin, tol korral peaministrina, Saksamaa ajalehe Süddeutsche Zeitung korraldatud majandusfoorumil. Samal ajal ilmus temalt artikkel, milles tehti ettepanek luua "Suur Euroopa" kui ühine majanduslikult integreeritud ruum. Idee osutus nii huvitavaks ja eredalt esitatuks - "Lissabonist Vladivostokini", et see on kõneaineks tänaseni. Angela Merkel tsiteeris artikli kuulsat juhtmõtet, veelgi, ikka - Lissabonist Vladivastokini - ja seda ka poliitiliselt väga keerulises suhteperioodis 2016. aastal.

Seda enam, on nüüd, alates 2019. aastast, võimalik hinnata Moskva plaani, jõupingutuste ja ettenägelikkuse täielikku ulatust.

Viimase ligi üheksa aasta jooksul on maailm kogenud muutusi, mida võib nimetada tektooniliseks ja seda, ilma liialduseta ning nende muutuste lõppu ei ole veel näha. Venemaa suhted Euroopaga on teinud täisringi - pragmaatilisest koostööst kuni tõsise vastasseisuni ja tagasi, kuid nüüd juba kvalitatiivselt uuel suhtlemistasandil.

Vaid kolm või neli aastat tagasi keskendusid ekspertide arutelud Euroopa vahendite ammendumisele vastavalt sellele, kuidas USA oma majanduse päästmiseks Euroopa ressursse oma majandusse, üle kantis. Mõte sellest, et Euroopa suudab kaitsta oma suveräänsust ja Moskval õnnestub Berliin Washingtoni mõju alt välja nihverdada, kuulus 2010-ndal aastal veel ebateadusliku fantastika valdkonda.

Selle asemel on viimase paari aasta jooksul transatlantiline vastasseis mitmesugustes küsimustes, sealhulgas sõjanduse alal muutunud juba igapäevaseks reaalsuseks. See, kuidas vana Euroopa ehitab üles strateegilist koostööd Venemaaga, Hiina ja teiste riikidega, on muljetavaldav, see mis alles hiljuti oli nii "ebademokraatlik" kui ka "parketikõlbmatu" on nüüd "demokraatlik" ja "parketikõlbulik".

Nüüd on kõige lihtsam ja üha tavalisem selgitus selle kohta mis toimub: "Noh, see oli ilmne juba algusest peale!" Mandri Euroopa juhid on otseselt huvitatud majandus-, infrastruktuuri-, transpordi- ja logistikaprojektidest Venemaaga, kaasamaks Venemaad Euraasia üldisesse protsessidesse.

On väga mugav unustada, et 2010. aastal tegi Putin ettepaneku mitte ainult ehitada Euroopat Lissabonist Vladivostokini, vaid väljendas ka otseselt Saksa partneritele oma nõudeid Venemaa äritegevuse ja tehingute, eelarvamuste suhtes tehingutega Venemaaga, unustmata sealjuures ära tehingute katkestamist Venemaaga lääneriikide poolt.

2014. aasta sündmused kinnitasid mitmete vaatlejate kahtlusi, et kas on ikka "vettpidav" sakslastel arvestus saada Ukraina abil kõik mis saada on, jättes samal ajal Moskva tühjade pihkudega. Ei ole päris juhus, et Euroopa ametivõimudel, sealhulgas eriti Berliinis, oli valulik reaktsioon, et pärast seda kui Kiiev sõlmimis assotsiatsioonilepingu EL-iga, täitis Euroopa Liit oma lubaduse ja blokeeris kaupade vaba liikumise Venemaale Ukrainast ja ühes sellega ka Euroopa Liidust.

On väga mugav unustada, et see oli Saksamaa (koos Prantsusmaaga), Venemaa peamised Euroopa poolsed survestajad, lootuses murda Moskva koos sellele järgneva ressursside halastamatu väljaveoga Venemaalt.

Samuti on väga mugav unustada arvukalt ennustusi Atlandi-ülese kaubanduspartnerluse paratamatusest ja vasalliku Euroopa võimetust seista vastu sellele järgnevale Washingtoni diktaadile.

Enam kui üheksa aasta jooksul, kannatlikult rakendatud välispoliitika kaudu, vaatamata mitmetele takistustele, oleme lõpuks lähenemas soovitule. Läbimõeldud tegevuse tulemusel, kuigi ahenevate võimalustega tegutsemisruumis võib küsida, kas on see juhus, et sattume võimaluste pärivoolu? Usina töö ja vastastikuste ähvarduste asemel, asjaolude õnneliku kokkusattumise tõttu – kas nüüd on õnn saabunud meie õuele. Järk-järguline ohtlike vastaste muutumine koostööst huvitatud partneriteks, see on edu.

Selle asemel, et olla ähvardavas ja vaenulikus keskkonnas, jõuda koostööle ja vastastikusele mõistmisele, kas on see vaid asjaolude õnnelik kokkusattumus?

Paljude aastate (palju enam kui üheksa aasta jooksul) kannatlikult rakendatud välispoliitika asemel on õnnestunud jõuda sihile. Tahtliku tegevuse asemel kiiresti muutuvas maailmas ja järsult kitsenenud võimaluste koridoris liikuda pärivoolu. On õnn kui ohtlikud vastased muutuvad vastastikku kasulikust koostööst huvitatud partneriteks.

Tõepoolest, see on väga mugav lähenemine, et Venemaa kriitikute ja heidutajate silmis on Venemaa tegevus maailmas nähtav. Ja võib-olla Moskva jaoks on isegi selline lääneriikide ja kodumaiste opositsionääride toimetamine kasulik.

Ma arvan, et kõigil teistel peaks olema veidi realistlikum ettekujutus sellest, millised on Venemaa praegused edusammud, olgu see siis sõjaline operatsioon Süürias, triumfid Türgis või Saksamaa, see mis kiirustab tagant Nord Stream-2 valmimist.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seiskohaga.

63
Tagid:
Heiko Maas, Venemaa, Saksamaa
Samal teemal
Nord Stream 2