Shanghai

Hiina ei vaja kedagi, teda aga vajavad kõik

78
(Uuendatud 17:34 24.07.2019)
Dmitri Kossõrev
Pekingis peaks piinlikkust tuntama, Hiina rahvastik on olnud sunnitud oma juhte kõvasti kiruma ja vargsi vanduma, rahvaste peres on olnud kombeks öelda, et "Hiina saab sõjas Ameerikaga hukka", siis aga ilmus välja konsultatsiooni- ja uuringufirma McKinsley ning rikkus kõik ära, selgitab autor.

Peking alles hakkas tõsimeeli omal nahal tundma, mismoodi nende puhul üleilmse ajupesuga infosõdu peetakse. Aga meie teame seda kõike ega isegi reageeri enam. Kasvõi see väide, et 2014. aasta sanktsioonid on surunud Venemaa isolatsiooni, tema majandus libiseb tagasi rakettidega varustatud tankla staatusse, rahvas tuleb liberalismi lipu all tänavatele... Säärastel juhtudel võib muidugi suurepäraselt ilma igasuguste faktideta läbi saada, aga parem on üldpildist mingi number välja tirida ja mõjusaks muuta, arutleb RIA Novosti kolumnist Dmitri Kossõrev.

Hiina puhul on mitugi standardset süžeed, mille najal tuima järjekindlusega ja viimset kui tõsiasja eirates propagandasõda pidada, aga juulikuus kargasid nüüd kuskilt-nurgast esile kaks numbrit (0,2 protsenti majanduskasvu ja "esmakordselt 27 aasta peale") – ja hakkas pihta. Hiina rekorditega SKP üha lisandumise osas ollakse ometigi harjunud, nüüd aga...

Niisiis on välja kuulutatud, et tänavu teises kvartalis kasvas Hiina majandus 6,2 protsendi võrra. Esimeses kvartalis aga oli selleks näiduks 6,5! Ja seega on SKP poole aastaga kasvanud vaid 6,3 protsenti, nii et asja iva pole mitte kasvus, vaid poolaasta kokkuvõttes 0,2 protsendi jagu vähesemas näidus võrreldes sellega, mida eelnevalt eeldati.

Ühesõnaga, selge see, et kasv tähendab langust. Ja algaski ettearvatav: seda 0,2-protsendilist kvartalitulemust kommenterisid sõna otseses mõttes kõik, ka Venemaa Hiina-teadurid tundsid koos välismaa kolleegidega kahjurõõmu. Nende mõttekäik arenes nii: meie silme ees on Hiina majanduse kõige madalam kasvutempo viimase 27 aasta jooksul. Pekingil tuleb seda nähtavasti rahaga katta ja kohutav on ette kujutada, mis juhtub jüani kursiga, ning siis... Ühesõnaga, katastroof on tulekul ja USA ruulib.

Hiina uued tollimaksud USA toodetele on tänasest jõus >>

Ja ärge üldse kahelge – Donald Trump isiklikult ei jätnud kasutamata juhust edastada seda uudist kui tunnismärki sellest, et kaubandussõja oma konkurendiga võidab ta niikuinii, kui juba 27 aastat pole tollel niivõrd madalat majanduskasvu veel olnudki.

Kuidas saaks nutikas propaganda sellest kasu lõigata? Võimalusi on mitu. Kõige lihtsam oleks öelda, et kaubandussõda käib ligi poolteist aastat ja kas kõik, mida USA on saavutanud, on 0,2-protsendiline langus majanduse kasvutempos, mis kogu maailma kadestuseks püsib ikkagi kuue protsendi peal? Viletsasti virutate, poisid.

Aga Hiina pole seda mõtete oma juhtide ja propagandistide näol eriti esile toonud. Sest ta on seda juba varem sarnastes olukordades teinud, kas pole viitsinud end korrata?

Või saab talitada keerukamalt ja rabada vastast hästituntud viisil absoluutarvude ja protsentidega žonglerides? Asi on selles, et protsent on petlik nähe. Kui teie SKP kasvas möödunud aastal või läinud kvartalis 6,5 protsendi võrra, siis tuleb vaadata, mille põhjal eelmised või edaspidised protsendid on rehkendatud. Kas 27 aastat või aastajagu tagasi – need on kaks väga erinevat lähtearvu. Ja täiesti võimalik, et vähem on rohkem, mis tähendab, et kasvutempo protsentuaalne langus osutub tegelikult absoluutarvudes toodangu kasvuks – olenevalt sellest, millega võrrelda.

Aga Hiina seda tegema ei hakanud – lihtsalt ei jõudnud. Sest üsna samaaegselt esimese kvartali statistiliste andmetega ilmus ülalmainitud aruanne ja kujunes ilma Pekingi eriliste jõupingutusteta 0,2 protsendi asjus ülemaailmseks arutlusaineks selle üle, mida McKinsley uuringus on öeldud.

Hiina kehtestab imporditollid USA kaupadele 60 miljardi väärtuses >>

Aga öeldud on lihtviisiliselt, et hiljaks on jäädud – Hiina majandust ei anna enam impordi ega ekspordi kaudu haavata, nagu Trumpi meeskond seda teha üritab. See majandus on jõudnud iseseisva olmasoluni.

See tähendab, et ei pruugi püüda arvata kasvutempo naeruväärset aeglustumist välisjõudude võiduks. Välisjõud on juba jõuetud.

See põhjalik dokument tuleb muidugi tervikuna läbi lugeda. Aga kui lühidalt kokku võtta, siis omal ajal kasvas Hiina midagi teistele tootes ja müües. Jõukamaks saades aga hakkass ta töötama enese tarvis. Olgu öeldud, et 2007. aastal eksportis Hiina 17 protsenti oma toodangust, 2017. aastal aga vaid üheksa protsenti ning see suundumus jätkub.

Laevade karavan Põhja-mereteel.
© Sputnik / А. Соломонов

Ja see pole veel kõik. Aruanne kirjeldab üksikasjalikult mitte ainult seda, et Hiinale pole enam kedagi eriti vaja, vaid ka seda, kuidas teda on kõigile vaja. Seal on pikk nimekiri ja liigitus riikidest, kellel on lausa hädavajalik müüa uuele hiiglasele toorainet või kes on seotud tootmisahelatega või kes saavad asjaomaseid investeeringuid.

Nüüd on Hiina majandusteadlased püsti karanud ja hakanud maailma üle ujutama arvandmetega selle kohta, mis tegelikult selles "pidurduvas" majanduses aset leiab. Esimese poolaastaga on loodud ainuüksi linnades 7,7 miljonit töökohta – ja need, kes on tööd saanud, on hakanud agarasti ostma mida iganes. Inimeste isiklikud sissetulekud kasvasid sellesama poolaasta jooksul 6,5 protsendi võrra, seega – uskuge või mitte – 0.2 protsendi jagu üle majanduskasvu (võlunumber on niisiis see 0,2 protsenti). Lõppkokkuvõttes ületas kõikvõimalike kaupade müük tarbijatele majanduse kasvutempot tervikuna, ulatudes 9,8 protsendini. Absuluutarvudes aga, tuletagem meelde, käib jutt töötavast (ja ostujõulisest) elanikkonnast, keda on rohkem kui USA-s ja Euroopa Liidu riikides ühtekokku... 

USA ja Aasia vaheline kaubandussõda võib eurole kasu tuua >>

Jätame hiinlastele nende rõõmud ja ütleme järelsõna asemel, et jutt ei käi sugugi terve ajastu muutumisest maailma majanduses. Meenutame, mismoodi toimis kõik möödunud sajandi keskel: mõned rikkad riigid ja üsna suur perifeeria, enamasti endised kolooniad. Tundus, et veelahe nende vahel püsib igavesti. Siis aga ilmus Jaapani majandusime, mida hiljem kordas terve plejaad tillukesi "Aasia tiigreid" nagu Singapur, Taiwan, Lõuna-Korea, Malaisia... Ning seejärel valis sellesama tee ka Hiina.

Majandusmeestele hakkas tunduma, et ainsaks edusaavutuse retseptiks on töötada teiste tarbeks. Ja siin pole tähtsust ei rahvastiku suurusel (sellest tuleneb vaid muresid) ega territooriumil ega ressurssidel, peaasi on osata rikkale onule, endisele koloniaalhärrale vajaliku kvaliteediga kaupu toota ja maha müüa. Disaini, tehnoloogia ja ülemaailmsed väärtused koos eeskirjadega teeb tema ise, sina aga lase kätel käia ja ela paremini kui enne. Selge see, et sa jääd onust sõltuma ning seega – ära talle tuska tekita.

Nüüd aga selgub, et tegemist oli ajutise olukorraga üleminekul kolonialismiks nimetatust normaalsuse juurde, kus, nagu näha, suurus ja rahvastik on oluline, eriti kui tegemist on iidse tsivilisatsiooni rahvastikuga, koos oma tohutu hulga talentide ja eripäradega. Kuidas aga hakkab maailm normaalsuse taastumise peale välja nägema, seda ei mõista naljalt keegi.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

78
Tagid:
kaubandussõda, sanktsioonid, propagandasõda, propaganda, USA, majanduskasv, majandussõda, majandus, Hiina
Samal teemal
Apple valmistub Hiinast jalga laskma
Osaka G20: plaanis on nii avalikud kui salajased läbirääkimised