Lvovi oblasti Maidani küla elanik hääletab otse kodust

Liikumine liikumise pärast: Ukraina ennetähtaegsed parlamendivalimised olid ainulaadsed

48
(Uuendatud 09:16 24.07.2019)
Rostislav Ištšenko
Ukrainas toimunud valimised on unikaalsed: parlamenti pääsesid parteid, kes sisuliselt ei andnud oma valijatele mingeid lubadusi. Erakondadele on peamine parlamenti pääseda – pärast seda ärgu või rohi kasvagu.

Ma ei tea, kuidas toimuvad valimised Aafrika tribalismi, Aasia feodalismi ja Ladina-Ameerika kokaiinidiktatuuride tingimustes, kuid Euroopale on Ukraina valimised ainulaadsed, leiab Venemaa politoloog, Süsteemianalüüsi ja prognoosikeskuse president Rostislav Ištšenko.

Mitte sellepärast, et nad toimuvad Donbassi kuuma kodusõja tingimustes ja kogu ülejäänud riigi külmal territooriumil (Porošenko valimise ajal oli olukord hullem). Ja mitte sellepärast, et riik ägab politseiterrori all ja vanglad on täis poliitvange.

Ukraina on ilmselt esimene ja ainus Euroopa riik, kus ükski parlamenti pääsevatest poliitilistest parteidest ei ole tegelikult valijatele midagi lubanud.

Valimised toimuvad valimiste endi pärast

Otsustage ise. Ülemraadasse pääseb viis poliitilist jõudu. Kaks neist – Medvedtšuki - Boyko - Rabinovitši "Opositsiooniline platvorm - Elu eest" (teine ​​koht) ja endise presidendi Petro Porošenko "Euroopa solidaarsus" (kolmas koht) – võib kohe kõrvale jätta.

Tundub, et neil justkui ongi mingid programmid, plaanid ja strateegiad, kuid neile on praeguses Raadas juba ette antud destruktiivse opositsiooni roll.

On veel Julia Tõmošenko "Batkivštšina". See poliitiline jõud on üsna eklektiline ja ebakonkreetne, kuid paljude aastate jooksul, mis Tõmošenko on poliitikas olnud, on tema stiili täielikult läbi uurinud nii tema valijad, Ukraina poliitikud, kui ka nende välismaa kolleegid.

Tõmošenko programm, mida saab lühidalt väljendada viie sõnaga - "nõustu kõikidega ja peta kõiki", ei paistnud kunagi silma ei originaalsuse ega järjekindlusega, kuid Tõmošenko on alati poliitiliselt kippunud läände ja püüdnud majandusküsimustes alati teha koostööd Venemaaga, sest ainult selline koostöö andis Ukraina riikluse säilitamiseks vajalikku raha.

Лидер фракции ВО Батькивщина Юлия Тимошенко на заседании Верховной рады Украины в Киеве
© Sputnik / Стрингер
Batkivštšina fraktsiooni juht Julia Tõmošenko Kiievis

Seekordses valimiskampaanias ei paistnud Batkivštšina liider ega tema parteikaaslased üldisel taustal millegagi silma. Jäi mulje, et põhimõtteliselt ei kavatsegi nad valija pärast võidelda, lootuses, et nende poolt hääletatakse vana mälu järgi. Üldiselt ega nad ei eksinudki, Batkivštšina pääseb parlamenti, kuid kellele teda seal vaja on, ei tea keegi.

Valimiste liider, partei "Rahva teener" ei vaevanud end üldse mingite lootustandvate projektide väljamõtlemisega. Hääletajatel paluti neid toetada lihtsalt sellepärast, et president Zelenskõi vajas oma valitsuse ametisse nimetamiseks parlamendi häälteenamust (selleks ennetähtaegsed parlamendivalimised korraldatigi).

Tõsi, Ukraina põhiseadus ei näe ette, et president peaks valitsust kontrollima, pigem vastupidi, see on sõnastatud nii, et riigipea saaks keskenduda välis- ja julgeolekupoliitikale ning valitsuskabinet saab majandusega ise suurepäraselt hakkama.

Kuid kõik presidendid on alati püüdnud kontrollida nii parlamenti kui ka parlamendi ees vastutavat valitsust (just äsjavalitud Ülemraada ees paneb ministrite kabinet oma volitused maha).

Kummaline, kuid paljudes Euroopa riikides, kuhu Ukraina nii vapralt kipub, ja USA-s, kes patroneerib Ukrainat mitte vähem vapralt, on presidendid aastaid töötanud koos opositsioonilise parlamendiga - ja taevas pole sellest kunagi maapeale langenud.

Seega, saanud enamuse Raadas, on presidendipartei oma valijale antud lubadused juba täitnud – ülejäänu peaks iseenesest paika põruma.

Enamus - Zelenskile, ülejäänud – välja!

Lõpuks, partei "Golos" liider Svjatoslav Vakartšuk (kes oli kunagi mõnes Ukraina piirkonnas kuulus laulja), mis õnneliku viisiku lõpetab. Ta ühendab Porošenkole vaimult lähedased inimesed, kes otsustasid temast distantseeruda, sest ta kaotas suure mürinaga presidendivalimistel.

Ukraina president Volodõmõr Zelenski hääletamas valimisjaoskonnas Kiievis.
© Sputnik / Стрингер

Kõik Vakartšuki katsed selgitada, miks tema parteid vaja on ja mida ta kavatseb Raadas teha, lõppesid segadusega - keegi lihtsalt ei saanud aru, mida ta öelda tahab. Sõnad olid justkui tuttavad, kuid lauseid neist kokku ei tulnud.

Sellegipoolest hääletati erakonna poolt ohtrasti, see pääses parlamenti ning "Rahva teener" näeb temas isegi koalitsioonipartnerit, mida soodustas kahtlemata Vakartšuki igasuguste poliitiliste ambitsioonide puudumine.

Üldiselt toimusid valimised selleks, et president Zelenskõi saaks moodustada Raadas enamuse. Tõmošenko koos oma "Batkivštšinaga" sooviks samuti presidendimeelse enamusega ühineda, kuid teda ei usaldata, kahtlustades, et ta tahab peaministritooli hõivata.

Klassikalise poliitika seisukohast ei ole selles midagi pahakspandavat, kuid Ukraina poliitika seisukohalt ei ole liiga iseseisvat peaministrit presidendile vaja.

Porošenko viis oma "Euroopa solidaarsuse" Raadasse, et teda (vastavalt tema presidendiks olemise tulemustele) ei vangistataks ja et ta ei peaks maksma vabaduse eest oma ärivaradega. Selline on tema poliitiline programm.

Петр Порошенко
© Sputnik / Стрингер
Petro Poroshenko

Boiko-Medvedtšuki "Opositsiooniline platvorm" peaks teoreetiliselt pakkuma mingit alternatiivi valitsuse poliitikale (kui ta juba opositsiooniline on). Siiani on kogu alternatiiv seisnenud selles, et "Platvormi" juhid teevad ettepaneku alustada otseläbirääkimisi Donbassiga ja veenda teda "Ukrainasse naasma".

Pärast seda kavatsetakse Venemaale peale suruda läbirääkimised Krimmi tagastamiseks. Loomulikult on hea, et pakutakse Donbassiga rääkida ja mitte tulistada tema linnu raskesuurtükkidest, kuid mis saab siis, kui Donetsk või Lugansk või Ukraina rahvuslased nende plaaniga ei nõustu?

See on retooriline küsimus, sest "Opositsiooniline platvorm" mõistab väga hästi, et keegi Kiievis ei kavatse nende plaane ellu viia, nii et nendest võib rääkida kasvõi kaheksa korda päevas. Võimu juurde neid ei lasta ja opositsioonis ei saa nad midagi ära teha.

Niisiis, enamikel Raadasse pääsenud erakondadel ei olnud ega ole lisaks Raadasse pääsemisele mingeid plaane. Need, kellel plaanid on (Opositsiooniline platvorm), ei suuda neid nagunii realiseerida.

Lõpuks näevad need, kellel plaanid on ja kes on võimelised neid osaliseltki ellu viima (Porošenko ja tema "Euroopa solidaarsus"), et Raada on varjupaik võimaliku poliitilise ja majandusliku tagakiusamise eest ja ei midagi enamat.

Üldiselt reageeris Ukraina poliitiline eliit möödunud valimistele rahulikult. Need olid tema jaoks selgelt vaheetapiks. Otsustades juba kõlanud vihjete põhjal, ootavad enamik Kiievi poliitikuid umbes kahe aasta pärast ennetähtaegseid presidendivalimisi (ja seejärel parlamendivalimisi). Nendeks nad valmistuvadki.

Isegi kui need lootused täituvad, muutuvad erakondade ja nende juhtide nimed, kuid sisu jääb samaks – pääseda võimule ja siis ärgu või rohi kasvagu.

Autori arvamus ei pruugi kattuda toimetajate seisukohaga.

48
Tagid:
õigusrikkumised, parlament, Volodõmõr Zelenskõi, Ukraina Ülemraada, Euroopa, valimised, Ukraina
Teema:
Ukraina Ülemraada valimised (6)
Samal teemal
Porošenko võttis oma pangakontodelt välja miljoneid dollareid sularahas