Konkurendid NATO hajutamise-koondamise asjus - Venemaa, Saksamaa, Türgi, Prantsusmaa riigijuhid. Pildilt on puudu USA president.

Erdoğan on ühtaegu nii Merkeli kui Trumpi põlvili surunud

79
(Uuendatud 23:15 19.07.2019)
Ivan Danilov
Sel nädalal demonstreeris Recep Tayyip Erdoğan häbematul moel ammust ajalootõde - impeeriumid lõpetavad oma elutee siis, kui keegi neid enam ei karda. Algul keelduvad nende ähvardustele reageerimast vaid kõige julgemad ning seejärel need, kes omakorda juba soovivad näidata seniste hegemoonide impotentsust.

Türgi riigipea vihastas Washingtoni ja Brüsseli üheaegselt välja ja seda päris põhimõtelistes, relvaostud ikkagi, küsimustes. Kuid mis kõige huvitavam – vaatamata kõigile Trumpi administratsiooni ja Euroopa Komisjoni avaldustele ei suudetud, või pole seni(?) suudetud, Türgit mitte vähimalgi tõsiseltvõetaval viisil karistada, kirjutab RIA Novosti kolumnist Ivan Danilov. 

Ostutehing Venemaa raketisüsteemi S-400 soetamisel võis näida üksikjuhtumine, aga kui Türgi oli alustanud geoloogilist luuret Küprose territoriaalvetes, sai selgeks, et me seisame silmitsi Washingtoni ja Brüsseli võimaluste-võimete Türgi-poolse ümberhindamisega.

Praktika näitab, et tõhusate karistusmeetmete küsimuses ei ole USA-l ja Euroopa Liidul multipolaarse maailma uue geopoliitilise tegelikkuse tingimustes kõik kaugeltki nii ilus, nagu tänased hegemoonid seda soovivad.

Telekanal Euronews kirjeldab värvikalt sanktsioone, mida Euroopa Liidu välisministrid on otsustanud rakendada Türgi vastu karistuseks geoloogilise luure eest Küprose mandrilaval (mis Ankara meelest ei kuulu mitte kellelegi peale Türgi ja EI KUULU tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariigile):

"Euroopa Liit vähendab oma finantsabi Türgile ja komplekssete sanktsioonide raames omavolilise(?) puurimiste eest Küprose rannikul ning ühtlasi katkestab riigiga tipptasemel läbirääkimised. EL-i välisministrid, kes esmaspäeval Brüsselis kohtusid, otsustasid vähendada Türgile antavat finantsabi 2020. aastani 145,8 miljoni euro võrra. Peatstud on ka läbirääkimised lennunduslepingu üle ja teised kahe osapoole vahelised kõnelused tipptasemel. Lõpuks tegid nad Euroopa Investeerimispangale kui EL-i mittetulunduslikule krediidiasutusele ettepaneku korrigeerida oma laenutegevust Türgis, mis möödunud aastal ulatus 358,8 miljoni euroni."

Ekspert: Vene õhutõrjekompleksid S-400 tagavad Türgi suveräänsuse >>

Pole raske märgata, et säärased sanktsioonid ei tähenda midagi enamat kui pisukesest närvikõdi. Küprose mandrilaval on naftat ja gaasi miljardite dollarite eest ja seejuures ei ole Euroopa Liit isegi hakanud Türgi naftakompaniisid sanktsioonidega ähvardama, ei ole asunud geoloogilises luures osalevatele laevadele piiranguid kehtestama, ei ole hakanud kehtestama Türgi ametiisikute ja ettevõtjate suhtes individuaalseid sanktsioone. Tegemist ei ole sanktsioonidega, tegemist on häbiplekiga Euroopa Liidu diplomaatias, mis on ilmutanud oma täielikku impotentsust, kui kõne alla on tulnud mitte just suurimate Euroopa Liidu liikmesriikide huvide kaitsmine.

USA sanktsioonidega S-400 soetamise eest tekib samuti raskusi. Nagu Hiina ja Venemaa näitel näha, kehtestab Washington piirangumeetmeid kergel käel ja tühistab neid vastumeelselt, aga antud juhul ei ole ähvardusi veel tegelike tegudega kinnitatud.

Президент РФ Владимир Путин  встретился с президентом Турции Т. Эрдоганом
© Sputnik / Михаил Климентьев
Vene Föderatsiooni president V. Putin ja Türgi Vabariigi president T. Erdogan

Ega ole aga kahtlust, et varem või hiljem mingid meetmed siiski rakendatakse. Probleem on selles, et suure tõenäosusega osutuvad need pigem sümboolseteks. USA tähtsaim trükiväljaanne The New York Times selgitab selle olukorra tõsidust, millest võib kujuneda ulatuslik kriis NATO-s:

"Pentagoni strateegide hinnangul on S-440 (ostu- - toim.)tehing üheks osaks president Vladimir Putini plaanist NATO hajutamise (nimetame seda nii) asjus. USA ametnikud tunnevad end ilmselgelt halvasti, kui neilt küsitakse midagi alliansi tuleviku kohta või koguni selle kohta, kuidas ikkagi saab nii, et Türgi, olles soetanud Venemaal toodetud õhutõrjesüsteeme ja neid oma relvasüsteemi lülitades, jääda NATO aktiivseks liikmeks."

Õigupoolest tuleks Türgi niisuguse teguviisi eest NATO-st välja heita. Aga Trumpi administratsioon kardab ilmselgelt sedavõrd radikaalseid samme ette võtta – seda enam, et hiljem kõike tagasi pöörata, on juba väga problemaatiline. Ja vaevalt tahaks USA president minna ajalukku "kokkuvarisenud NATO ülemjuhatajana". Enamgi veel: NATO kagutiiva katteta jäämine Türgi ühendusest lahkumise korral, oleks veelgi suurem õudusunenägu kui S-400 Türgi armee teenistuses.

Erdogani vastu isiklikult ja tema lähikonna suhtes saab sanktsioone ilmselt kehtestada, kuid see ainult tugevdab osa Türgi võimuladviku USA-vastaseid meeleolusid. Tõenäoliselt muidugi jäetakse Türgi ilma ligipääsust uusimatele arendustele nagu näiteks hävituslennuk F-35. Ent Türgi võimude reageeringute põhjal otsustades niisugune karistus riikliku suveräänsuse ilmutamise eest neile erilist muljet ei avalda. Selles mõttes on "Türgi pretsedent" küllaltki kõnekas, näidates, et USA seadusandlus, mis sisuliselt sunnib presidenti kehtestama piiranguid nende riikide vastu, kes sooritavad suurtehinguid Venemaa kaitsetööstusettevõtetega, on tegelikult märksa hambutumad, kui näib. Järelikult võib Venema relvade eksportijatel tekkida lisaks uusi ostjaid.

Mismoodi on Erdoğan vaatamata majanduse raskele olukorrale ja temameelse kandidaadi kaotusele Istambuli linnapea (kordus- - toim.)valimistel sattunud sellise riigipea rolli, kes võib karistamatult tekitada ebameeldivusi Washingtonile ja Brüsselile? Türgi juhil on nähtavasti õnnestunud välja kompida Euroopa Liidu ja USA valupunktid, mis ongi Ankarale andnud võimaluse muuta seda läänemeelset kurssi, mida Türgi omal ajal järjekindlalt on demonstreerinud. Euroopa Liidu haavataks punktiks on seesama "lääne liberalism", mille "parim enne" tähtaja möödumisest Vladimir Putin hiljuti kõneles. Süüria kriisi ning permanentse Afganistani kriisi tõttu ja teistest Aasia riikidest mimetel kriisisarnastel põhjustel lähtuva lakkamatu majanduspagulaste voo tõttu on Türgi valitsusel võimalik küllaltki kergesti avada sisserändajate voole "väravad Europasse" ja neile isegi logistilist abi osutada.

Tulemuseks oleks nii Sakasamaal kui ka kogu Euroopas veelgi hullem kriis kui see oli 2015. aastal. Meenutame, et too esimene kriis oleks äärepealt Merkelile poliitilise karjääri maksma läinud. Aga Euroopa Liidu piiri sadade tuhandete näljaste Aasia migrantide nina ees sulgeda sellesama "lääne liberalismi" põhimõtted ei luba. Nendes tingimustes Euroopa poliitikud lihtsalt kardavad Ankara vastu päriselt valusaid karistusi rakendada.

USA haavatavaks punktiks on aga oht NATO püsimajäämisele. USA hirmud NATO stabiilsuse pärast ja soov iga hinna eest säilitada 1) NATO (kasvõi mingilgi kujul) ja 2) säilitada oma aktiivne kohalolek Lähis-Idas. Antud hetkel veel koos vägagi tõenäolise sõjaga Iraani vastu, mida paljud "pistrikud" Trumpi administratsioonis püüavad läbi suruda. Ja jällegi – neis tingimustes oleks Türgi NATO-st väljaviskamine või mis tahes muu tõeliselt tõsine sanktsioon liiga rängaks hoobiks USA positsioonidele Lähis-Idas. Mis tähendab, et tõenäoliselt tuleb Türgi suhtes piirduda vaid sümboolsete meetmetega.

Nii et juhul, kui Türgi ei lange sügavasse majanduskriisi (aga niisugune oht on olemas ja see on seotud pigem Türgi valitsuse rahanduspoliitikaga kui sanktsioonidega), siis võib sellest saada hea näide edukast vastasseisust ühtaegu kahe kaasaja "suurvõimuga" – USA ja Euroopa Liiduga. Säärane näide osutub tingimata nakkavaks ja nii USA kui ka Euroopa Liidu suhetele teiste riikidega see midagi head ei tõota. Nakkustel on ju kombeks nakkuda ja siis levida. Üle igasusguste piiride muuseas.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

79
Tagid:
Recep Tayyip Erdogan, Türgi, NATO misssioon
Samal teemal
Erdogan teatas "laiaulatuslikust operatsioonist" Süüria kurdide vastu
Erdogan nimetas Iisraeli "terroristlikuks riigiks"
Putin, Rouhani ja Erdogan plaanivad tulevikku, Trump valmistub põgenemiseks