Putin ja Trump kohtusid G20 tippkohtumisel Osakas

Tulemuseta tulemus, kõik on rahul

71
(Uuendatud 17:50 02.07.2019)
Gevorg Mirzajan
Toimus selle aasta Venemaa ja Ameerika Ühendriikide presidentide täisformaatne kohtumine. Kohtumine oli edukas. Kuid selle tähenduse lahtimõtestamine vajab veel aega, arutleb autor.

Jaapanis, Osakas, toimus maailma 20 kõige võimsama riigi juhi kohtumine. G20, nii nimetatakse sellist kohtumise vormi, loodi omamoodi G7 lisana, eelkõige majandusküsimuste arutamiseks. Kuid peagi ületas G20 G7 tähtsuse, kirjutab Vene Föderatsiooni finantsülikooli poliitikateaduste osakonna dotsent Gevorg Mirzajan.

G20 tippkohtumine Osakas >>

Lõppude lõpuks, kui G7 on maailmaareenile paigutunud (eriti pärast Venemaalt väljaarvamist sellest foorumist) kui kollektiivse Lääne väike partei, siis G20 on palju esinduslikum. See koondab riike, mis esindavad kogu maailma tema mitmekesisuses, piirkondi kus on erinevad kultuurid, piirkondi kus on erinavad religioonid ning erinevad sotsiaalsed ja poliitilised formatsioonid. G20 meenutab uueneva multipolaarse maailma "direktorite nõukogu".

Sisuliselt ülemaailmse tippkohtumise ajal toimuski selle aasta esimene Vladimir Putini ja Donald Trumpi täisformaatne kohtumine. Vene ja Ameerika presidendid vaagisid koos oma abilistega poolteise tunni jooksul kahepoolsete suhete olulisemaid probleeme, samuti olukorda Iraanis, Süürias, Venezuelas ning Ukrainas.

Läbirääkimiste tulemusena ei teatatud läbimurdelistest lepingutest ja lepetest ning mõned eksperdid on läbirääkimisi nimetanud juba peaaegu ebaõnnestunuiks. On ka eksperte, kes arvavad, et praeguses olukorras oleks olnud parem, kui Trump ja Putin poleks üldse kohtunud. Kuid vaevalt, et taoline seisukoht vastab maailma ootustele.

Trump pole oma otsustes vaba

Varasemad kohtumised Vladimir Putini ja Donald Trumpi vahel on viinud vaid Venemaa-Ameerika suhete halvenemiseni. Ameerika presidendi katse jõuda mõlema riigi jaoks olulistes küsimustes kokkuleppele (näiteks küberjulgeoleku tagamiseks) põhjustas Ameerika meedias tõelise hüsteeria - koos põhjendusega, et Trump taas "reedab Putinile Ameerika huvid, saades selle eest Venemaa häkkerite kaudu presidendi ametikoha."

Ameerika president oli selles olukorras sunnitud demonstreerima oma valmisolekut Vladimir Putinile kindlalt vastu seista selle kaudu, et kehtestas üha uuemaid ja mõtetuimaid sanktsioone Venemaa vastu.

Täna selline valem enam ei kehti. Hiljuti avaldas eriprokurör Muller oma uurimistulemused. Need näitasid, et igasugused kahtlustused presidendi kokkumängust Putiniga on alusetud. Nüüd tunneb Donald Trump end vabamalt ja võib endale võtta vabaduse naljatada toimunu üle paludes Venemaa presidendil, humoorikal toonil, edaspidi mitte sekkuda valimistesse.

Muidugi põhjustab see kõik Ameerika meedias jälle hüsteeriat, kuid see hüsteeria on nüüd juba hambutu. Täna võib heal juhul Trumpi süüdistada Venemaa ohjeldamiseks vajaliku strateegilise plaani puudumise eest, kuid mitte riiklike huvide reetmise eest.

Kuid kõik tõsised pragmaatilised kokkulepped, mis sõlmitakse Putini ja Trumpi vahel, leiavad USA Kongressis automaatselt vastseisu. Erinevalt Trumpist ja pragmatismist ei mõista aga kuhtuv Ameerika impeerium oma praeguses languses, et praegu ei ole enam aeg raisata ressursse mõttetuks vastasseisuks Moskvaga.

Tehing tehinguta

Muidugi Trump ja Putin võivad sõlmida mingi kahepoolse kulissidetaguse lepingu, kuid tuleb mõista, et USA tänane administratsioon sarnaneb sõelale, kust teave voolab vabalt ajakirjandusse. Ja kui näiteks teave Venemaa valmisoleku kohta aidata Ameerika Ühendriikidel Iraani tõrjuda jõuab ajakirjanikeni, diskrediteerib see Moskvat oma Iraani partnerite ees.

Donald Trump vestleb telefoni teel Vladimir Putiniga
© AFP 2019 / Mandel Ngan

Mis siis on selle kohtumise tähtsus ja vajalikkus? Asjaolu, et isegi kokkuleppeid saavutamata ja tehinguid sõlmimata, peavad presidendid kohtuma ja arutama probleemseid küsimusi näost näkku. Selgitades oma positsioone ja märkides ära oma "punaseid jooni". Sel juhul ei muutu olukord Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel vähemalt otseseks sõjaliseks kokkupõrkeks, olgu siis Süürias või ka Ukrainas.

Mis puudutab vajadust sõlmida tehinguid ja pidada läbirääkimisi - jah, muidugi, ainult sellest ei piisa. Kuid tuleb tunnistada, et Donald Trump on Venemaa jaoks teinud juba rohkem, kui ükski teine president Roosevelti ajast alates. Ja see ei tähenda mingit kokkumängu Putiniga, vaid asjaolu, et Trump lõhub sihipäraselt Ameerika välispoliitika olemasolevat mudelit - ja Venemaa on sellest lõhkumisest üks peamisi kasusaajaid.

Donald Trump vaatab läbi oma suhteid liitlastega, üritab demonstratiivselt oma tahet neile peale suruda ja sunnib neid avalikult tunnistama oma staatust Ameerika vasallidena. Moskva saab aga sellest lõhe transatlantilistes suhetes. Trump püüab dresseerida Türgit - ja Moskva suhted Ankaraga paranevad, Türgi aga püüab Ameerika survele vastu seista. Trump alustab kauplemist ja vallandab kaubandussõja Hiinaga - pärast seda suureneb oluliselt Venemaa suhete tähtsus Pekingi silmis. Ja mis oluline - Trump teeb seda kõike ilma Moskva sekkumiseta.

Peaasi on see, et Venemaa-Ameerika suhted ise ei süvenenud, nii et Washington, mis keskendub konfliktidele Iraani ja Hiinaga, ei vii Venemaad tagasi Ameerika Ühendriikide peamise vaenlase staatusesse. Ja selleks, et seda ei juhtuks, vajame lihtsalt uusi Putini ja Trumpi tippkohtumisi.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

71
Tagid:
analüütika, Donald Trump, Vladimir Putin, Jaapan, G20
Teema:
G20 tippkohtumine Osakas (13)
Samal teemal
G20 tippkohtumine Osakas