Tuhanded inimesed Tallinna Raekoja platsil.

Nimetati ennast peagi hävitavad riigid

871
(Uuendatud 09:02 23.06.2019)
Inimkonna, sellisel kujul, nagu meie seda tunneme, hukutavad palju kiiremini tendentsid, mida praegu peetakse edumeelseteks.

ÜRO avaldas järjekordse raporti inimkonna ellujäämise väljavaadetest. Ametlikult nimetatakse seda küll teisiti – "Maailma elanikkonna väljavaated 2019. aastal: üldseisukohad". Tuleb aga silmas pidada, et selliseid sõnu nagu "ellujäämine" ja "väljasuremine" maailma kaasaegses demograafiaalases retoorikas ei kasutata. 

Inimkond võib hukkuda ookeanides oleva mikroplasti, kliimamuutustest tingitud põua ja liustike sulamise, linnade heitgaasidega saastumise, Põhja-Korea aatomipommi ja liigse lihatarbimise, kuid mitte meie "perekondliku käitumise" tõttu. Seejuures teevad inimkonnale sellisel kujul, nagu meie seda tunneme, palju kiiremini otsa peale just need tendentsid, mida tänapäeval edumeelseteks peetakse, selgitab RIA Novosti kolumnist Viktor Marahhovski.

Kõigepealt - põhinäitajad ja faktid. 1990. aastal oli nn sündimuse koefitsient - see tähendab ühe naise poolt eluea jooksul sünnitatud laste arv 3,2. 2019. aastal, see tähendab - praegu, on see 2,5. Aastal 2050 - aga see on ajaloo standardite järgi kohe varsti, ÜRO prognoosi kohaselt 2,2. Jätame meelde - "2,1 last naise kohta". See on nn reprodutseerimise tase.

Teadlased: aeg on inimkonna väljasuremist "tähistada >>

Kui sündimuse koefitsient planeedil tervikuna langeb alla 2,1, siis meie arvukus aritmeetiliselt veel mõnda aega kasvab, kuid ajalooliselt hakkab inimkond välja surema (heaküll, "kahanema" - see kõlab pehmemalt). See tase võidakse saavutada 2052., võib-olla 2055., võib-olla 2060. aastal, kuid pole kahtlust, et see saavutatakse kindlasti.

On selge, et see on "haigete keskmine kehatemperatuur haiglas", ja pärast seda punkti on sündimus paljudes riikides (kõige tõenäolisemalt mustas Aafrikas, st Saharast lõuna pool asuvates riikides) kõrgem taastootmistasemest, kuid teistes riikides jõuab see vähenemispunkti varem.

Näiteks "ajalooline elanikkonna kasv" lõpeb järgmise paari aasta jooksul Indias, Mehhikos ja Türgis, järgmise kümnendi jooksul Saudi Araabias, sajandi keskel ilmselt ülejäänud Araabia maailmas.

Veel võtkem arvesse, et pooltes maailma riikidest (eelkõige, muide, mitte vaestes, vaid keskmise sissetulekuga ja rikastes riikides) see protsess juba käib ja mitte esimest aastat: meil (Venemaal – toim.), Brasiilias, Hiinas, Iraanis, Lõuna-Koreas, Jaapanis, kogu Euroopas (sealhulgas Prantsusmaal, kus tänu suurele hulgale Aafrika sisserändajatele suudeti kaua "suud vee peal" hoida), USA-s ja nii edasi.

Miks on sündivus (seega ka Maa tulevane elanikkond) väheneb, on üldiselt teada. Esiteks, tänu rasestumise vältimise võimalustele on kodanikel lihtsalt tekkinud võimalus soovimatuid lapsi mitte saada. Teiseks, tänu haridusele tekkis naistel lisaks "edukale abielule" ka muid karjäärivõimalusi. Kolmandaks, tänu 20. sajandil toimunud teaduse, tehnoloogia ja majanduse arengule on paljude riikide kodanikel tekkinud võimalus elada vanaduspõlves mitte oma täiskasvanud laste arvel, vaid säästudest ja pensionist.

Ja nüüd sellest, kuidas muutub see maailma veel meie eluajal. Esiteks, maailm vananeb. Keskmine vanus Venemaal on lähenemas 40 aastale, Euroopa Liidus on see 43 aastat, Jaapanis 47. Mida aeg edasi, seda rohkem on riigis pensionäre – alguses toimekaid ja siis paratamatult väetimaid, töövõimetuid ning ülalpidamist ja hooldust vajavaid.

See tähendab, et ühiskondade majanduse struktuur muutub - kõikides riikides, kus toimub "demograafiline üleminek", on üha vähem lasteaiakasvatajaid ja üha rohkem hooldajaid. See omakorda tähendab, et tänapäeva maailm jaguneb üha selgemalt riikideks, mis saavad endale lubada importida piisavalt noori ja võimekaid välismaalasi ning nendeks, kes seda endale lubada ei saa (ja pigem ei saa).

Näiteks võivad Ameerika Ühendriigid importida Mehhikost endale tööjõudu (samuti hooldajaid). Mehhikol endal aga juba sajandi keskel seda enam kusagilt importida ei ole (teistes Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides on demograafiline pilt samasugune).

Veelgi dramaatilisem on olukord Ida-Euroopas. Näiteks 1990. aastatel alustas Austria aktiivselt tinglike "õdede" importimist Tšehhi Vabariigist ja Slovakkiast. Tšehhi Vabariik ja Slovakkia (ning viimastel aastatel ka Poola ja isegi Eesti) impordivad "odavaid inimesi" Ukrainast. Muide, sellega tegeleb ka Venemaa – selle erinevusega, et ukrainlased assimileeruvad vene ühiskonda palju lihtsamalt, kui poola või eesti omasse.

USA ja Mehhiko saavutasid migratsioonitülis kokkuleppe >>

Ukraina ise, kus elanikkonna tegelik vanuseline struktuur on hirmuäratav juba täna, lihtsalt ei suuda lähitulevikus õdesid importida. Kui ta just ei hakka inimesi sisse tooma planeedi täiesti "meeleheitlikest" piirkondadest, mis asuvad kusagil ekvatoriaal-Aafrikas. Kuid seegi saab juhtuda ainult siis, kui a) Ukrainal õnnestub leida kusagilt vahendeid majanduslikuks läbimurdeks, mis on kaheldav, ja b) Aafrika riigid jäävadki vaesusesse, mis ei ole sugugi kindel.

Juba praegu on riike (nagu Läti, Gruusia, Leedu, Moldova, Bulgaaria), kes ekspordivad välismaale võib-olla juba kriitilise osa sigimisvõimelisest elanikkonnast, kuid ei ole saavutanud majanduslikku võimekust, mis tagaks neile sisserändele atraktiivse riigi staatuse.

Teoreetiliselt saab selle probleemi muidugi lahendada massiliste odavate mobiilsete robotitega, mis on varustatud tehisintellektiga, kuid esialgu ei saa nende ilmumist tõsiselt võtta. Täna on meil alles Jaapani "androidmuusikud" (mis osutusid kasututeks näiteks Fukushima õnnetuse likvideerimisel) ja Boston Dynamicsi "videorobotid". Odavaid androide nagu filmis "I'm Robot" ei paista esialgu kusagilt.

Muide, see on eraldi huvitav punkt. "I'm Robot" vändati Hollywoodis 2004. aastal, st see ilmus täpselt 15 aastat tagasi. Selles kirjeldatud sündmused toimuvad 2035. Aastal, seega 15 aasta pärast. Pool kasulike androidteenrite loomiseks ettenähtud ajast on juba möödas. Aega on ausalt öeldes vähe jäänud.

Ja on põhjust uskuda, et tõeline "inimesesarnane teener – 2035" ei saa olema mitte küberneetiline organism, vaid täiesti tavaline Gonzalez, Bwanga või Mõkola, kes on eostatud ja sündinud kõige tavalisematest inimestest.

Kui küborge ei tule, siis paari-kolme aastakümne pärast (see tähendab isegi meist enamiku eluajal) on meil tänasest täiesti erinev globaalne ja sotsiaalsetes problemaatika.

Globaalsel tasandil tekib näiteks küsimus, mida teha Ida-Euroopa vananenud rahvastikuga riikidega, kes ei suuda enam tagada veel "elavale" elanikkonnale vastuvõetavat heaolu.

Mis saab sõprusest Ukrainaga: KaPo kardab "venekeelse tööjõu" sissevoolu >>

Sotsiaalsel tasandil ei pruugi ühiskonnas paremal järjel olla sugugi need, kes "investeerisid eneseteostusse, kassidesse ja muljetesse", vaid need rakukesed ja kogukonnad, mis traditsioonilisel moel panustasid uue põlvkonna sündi ja kasvatamisesse vastutustundega nende vanemate ees.

See tähendab, et traditsioonilised sidemed võivad võita, kusjuures igal pool ja ilma igasuguse võitluseta. Lihtsalt sellepärast, et nende taga on karm, halastamatu reaalsus.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

871
Tagid:
elatustase, migratsioon, iive, raport, ÜRO, inimkond
Samal teemal
Eesti rahvaarv kasvas eelmisel aastal
Arvud ei valeta: kuidas Eesti elanikkond kasvab
Läti patriootide loogika: keelame lindi - sündivus suureneb iseenesest
Kõik lootused on naabritel: Soome sünnitushaigla võivad sulgemisest päästa venelannad
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega