Tuhanded inimesed Tallinna Raekoja platsil.

Nimetati ennast peagi hävitavad riigid

827
(Uuendatud 09:02 23.06.2019)
Inimkonna, sellisel kujul, nagu meie seda tunneme, hukutavad palju kiiremini tendentsid, mida praegu peetakse edumeelseteks.

ÜRO avaldas järjekordse raporti inimkonna ellujäämise väljavaadetest. Ametlikult nimetatakse seda küll teisiti – "Maailma elanikkonna väljavaated 2019. aastal: üldseisukohad". Tuleb aga silmas pidada, et selliseid sõnu nagu "ellujäämine" ja "väljasuremine" maailma kaasaegses demograafiaalases retoorikas ei kasutata. 

Inimkond võib hukkuda ookeanides oleva mikroplasti, kliimamuutustest tingitud põua ja liustike sulamise, linnade heitgaasidega saastumise, Põhja-Korea aatomipommi ja liigse lihatarbimise, kuid mitte meie "perekondliku käitumise" tõttu. Seejuures teevad inimkonnale sellisel kujul, nagu meie seda tunneme, palju kiiremini otsa peale just need tendentsid, mida tänapäeval edumeelseteks peetakse, selgitab RIA Novosti kolumnist Viktor Marahhovski.

Kõigepealt - põhinäitajad ja faktid. 1990. aastal oli nn sündimuse koefitsient - see tähendab ühe naise poolt eluea jooksul sünnitatud laste arv 3,2. 2019. aastal, see tähendab - praegu, on see 2,5. Aastal 2050 - aga see on ajaloo standardite järgi kohe varsti, ÜRO prognoosi kohaselt 2,2. Jätame meelde - "2,1 last naise kohta". See on nn reprodutseerimise tase.

Teadlased: aeg on inimkonna väljasuremist "tähistada >>

Kui sündimuse koefitsient planeedil tervikuna langeb alla 2,1, siis meie arvukus aritmeetiliselt veel mõnda aega kasvab, kuid ajalooliselt hakkab inimkond välja surema (heaküll, "kahanema" - see kõlab pehmemalt). See tase võidakse saavutada 2052., võib-olla 2055., võib-olla 2060. aastal, kuid pole kahtlust, et see saavutatakse kindlasti.

On selge, et see on "haigete keskmine kehatemperatuur haiglas", ja pärast seda punkti on sündimus paljudes riikides (kõige tõenäolisemalt mustas Aafrikas, st Saharast lõuna pool asuvates riikides) kõrgem taastootmistasemest, kuid teistes riikides jõuab see vähenemispunkti varem.

Näiteks "ajalooline elanikkonna kasv" lõpeb järgmise paari aasta jooksul Indias, Mehhikos ja Türgis, järgmise kümnendi jooksul Saudi Araabias, sajandi keskel ilmselt ülejäänud Araabia maailmas.

Veel võtkem arvesse, et pooltes maailma riikidest (eelkõige, muide, mitte vaestes, vaid keskmise sissetulekuga ja rikastes riikides) see protsess juba käib ja mitte esimest aastat: meil (Venemaal – toim.), Brasiilias, Hiinas, Iraanis, Lõuna-Koreas, Jaapanis, kogu Euroopas (sealhulgas Prantsusmaal, kus tänu suurele hulgale Aafrika sisserändajatele suudeti kaua "suud vee peal" hoida), USA-s ja nii edasi.

Miks on sündivus (seega ka Maa tulevane elanikkond) väheneb, on üldiselt teada. Esiteks, tänu rasestumise vältimise võimalustele on kodanikel lihtsalt tekkinud võimalus soovimatuid lapsi mitte saada. Teiseks, tänu haridusele tekkis naistel lisaks "edukale abielule" ka muid karjäärivõimalusi. Kolmandaks, tänu 20. sajandil toimunud teaduse, tehnoloogia ja majanduse arengule on paljude riikide kodanikel tekkinud võimalus elada vanaduspõlves mitte oma täiskasvanud laste arvel, vaid säästudest ja pensionist.

Ja nüüd sellest, kuidas muutub see maailma veel meie eluajal. Esiteks, maailm vananeb. Keskmine vanus Venemaal on lähenemas 40 aastale, Euroopa Liidus on see 43 aastat, Jaapanis 47. Mida aeg edasi, seda rohkem on riigis pensionäre – alguses toimekaid ja siis paratamatult väetimaid, töövõimetuid ning ülalpidamist ja hooldust vajavaid.

See tähendab, et ühiskondade majanduse struktuur muutub - kõikides riikides, kus toimub "demograafiline üleminek", on üha vähem lasteaiakasvatajaid ja üha rohkem hooldajaid. See omakorda tähendab, et tänapäeva maailm jaguneb üha selgemalt riikideks, mis saavad endale lubada importida piisavalt noori ja võimekaid välismaalasi ning nendeks, kes seda endale lubada ei saa (ja pigem ei saa).

Näiteks võivad Ameerika Ühendriigid importida Mehhikost endale tööjõudu (samuti hooldajaid). Mehhikol endal aga juba sajandi keskel seda enam kusagilt importida ei ole (teistes Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides on demograafiline pilt samasugune).

Veelgi dramaatilisem on olukord Ida-Euroopas. Näiteks 1990. aastatel alustas Austria aktiivselt tinglike "õdede" importimist Tšehhi Vabariigist ja Slovakkiast. Tšehhi Vabariik ja Slovakkia (ning viimastel aastatel ka Poola ja isegi Eesti) impordivad "odavaid inimesi" Ukrainast. Muide, sellega tegeleb ka Venemaa – selle erinevusega, et ukrainlased assimileeruvad vene ühiskonda palju lihtsamalt, kui poola või eesti omasse.

USA ja Mehhiko saavutasid migratsioonitülis kokkuleppe >>

Ukraina ise, kus elanikkonna tegelik vanuseline struktuur on hirmuäratav juba täna, lihtsalt ei suuda lähitulevikus õdesid importida. Kui ta just ei hakka inimesi sisse tooma planeedi täiesti "meeleheitlikest" piirkondadest, mis asuvad kusagil ekvatoriaal-Aafrikas. Kuid seegi saab juhtuda ainult siis, kui a) Ukrainal õnnestub leida kusagilt vahendeid majanduslikuks läbimurdeks, mis on kaheldav, ja b) Aafrika riigid jäävadki vaesusesse, mis ei ole sugugi kindel.

Juba praegu on riike (nagu Läti, Gruusia, Leedu, Moldova, Bulgaaria), kes ekspordivad välismaale võib-olla juba kriitilise osa sigimisvõimelisest elanikkonnast, kuid ei ole saavutanud majanduslikku võimekust, mis tagaks neile sisserändele atraktiivse riigi staatuse.

Teoreetiliselt saab selle probleemi muidugi lahendada massiliste odavate mobiilsete robotitega, mis on varustatud tehisintellektiga, kuid esialgu ei saa nende ilmumist tõsiselt võtta. Täna on meil alles Jaapani "androidmuusikud" (mis osutusid kasututeks näiteks Fukushima õnnetuse likvideerimisel) ja Boston Dynamicsi "videorobotid". Odavaid androide nagu filmis "I'm Robot" ei paista esialgu kusagilt.

Muide, see on eraldi huvitav punkt. "I'm Robot" vändati Hollywoodis 2004. aastal, st see ilmus täpselt 15 aastat tagasi. Selles kirjeldatud sündmused toimuvad 2035. Aastal, seega 15 aasta pärast. Pool kasulike androidteenrite loomiseks ettenähtud ajast on juba möödas. Aega on ausalt öeldes vähe jäänud.

Ja on põhjust uskuda, et tõeline "inimesesarnane teener – 2035" ei saa olema mitte küberneetiline organism, vaid täiesti tavaline Gonzalez, Bwanga või Mõkola, kes on eostatud ja sündinud kõige tavalisematest inimestest.

Kui küborge ei tule, siis paari-kolme aastakümne pärast (see tähendab isegi meist enamiku eluajal) on meil tänasest täiesti erinev globaalne ja sotsiaalsetes problemaatika.

Globaalsel tasandil tekib näiteks küsimus, mida teha Ida-Euroopa vananenud rahvastikuga riikidega, kes ei suuda enam tagada veel "elavale" elanikkonnale vastuvõetavat heaolu.

Mis saab sõprusest Ukrainaga: KaPo kardab "venekeelse tööjõu" sissevoolu >>

Sotsiaalsel tasandil ei pruugi ühiskonnas paremal järjel olla sugugi need, kes "investeerisid eneseteostusse, kassidesse ja muljetesse", vaid need rakukesed ja kogukonnad, mis traditsioonilisel moel panustasid uue põlvkonna sündi ja kasvatamisesse vastutustundega nende vanemate ees.

See tähendab, et traditsioonilised sidemed võivad võita, kusjuures igal pool ja ilma igasuguse võitluseta. Lihtsalt sellepärast, et nende taga on karm, halastamatu reaalsus.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

827
Tagid:
elatustase, migratsioon, iive, raport, ÜRO, inimkond
Samal teemal
Eesti rahvaarv kasvas eelmisel aastal
Arvud ei valeta: kuidas Eesti elanikkond kasvab
Läti patriootide loogika: keelame lindi - sündivus suureneb iseenesest
Kõik lootused on naabritel: Soome sünnitushaigla võivad sulgemisest päästa venelannad