Zelenskile pole vaja "aega anda": Ukrainal pole seda enam

83
(Uuendatud 09:05 30.05.2019)
Loomulikult tuleb tunnustada Ukraina oligarh Igor Kolomoiskit: intervjuus Financial Timesile Ukraina püsiva maksuvõimetuse idee ventilaatorisse viskamisega ta mitte ainult ei tõmmanud tähelepanu oma unikaalsele isiklikule, kes suudab "paha poisi" rolli etendada isegi praeguses Ukraina poliitikas, kus "häid poisse" ei ole juba põhimõtteliselt.

Kolomoiski uuendas diskussiooni Ukraina tulevikust, tuues selle unistuste sfäärist säravast demokraatlikust tulevikust ja roosast libertaristlikust* elevandist nii-öelda patusele maale, seostades selle riigi praeguse majandusliku olukorraga, kus tema mainitud potentsiaalne maksejõuetus ei ole sugugi ainus märk lähenevast katastroofist, analüüsib RIA Novosti vaatleja Dmitri Lekuhh. 

Kerjusе
© Sputnik / Валерий Мельников

See aga võib "praeguste suundumuste" juures teha "noorest demokraatlikust riigipeast" üsna ajaloolise kaliibriga kuju mitte alles kunagi kauges tulevikus, vaid juba üsna varsti. Mitte igaühele ei ole antud olla sellise ebatavalise riigi "viimane president".

Alustame kõige lihtsamast. Ukraina rahandusministeeriumi andmetele on Ukraina riigi ja riigi poolt tagatud võla maht kasvanud aasta algusest 1,9% ehk absoluutarvudes 1,51 miljardi dollarit võrra ja moodustab aprilli lõpu seisuga 79,8 miljardit USA dollarit. Kuid isegi see ei ole kõige tähtsam ja kohutavam. Hoopis ebameeldivam on uudis praegu Ukrainas toimuvast. Ja seal on kõik väga halvasti.

Ukraina endine minister mõistis, et EL hävitab riiki >>

2019. aastal on ikka sellesama rahandusministeeriumi andmetel Ukraina riigivõla teenindamiseks vajalike maksete kogusumma on 417 miljardit grivnat (umbes 15,6 miljardit dollarit). Sealhulgas üheksa miljardit tuleb Ukraina maksta "siin ja praegu" kõvas välisvaluutas. Sellest umbes kuus miljardit oma välisvõla ja umbes kolm miljardit - riigisiseste kohustuste katteks. Oleme neid tähelepanuväärseid näitajaid juba korduvalt maininud, nii et nüüd Ukraina rahandusministeerium lihtsalt kordas neid. 

Ja see pole veel kõik. Järgmise nelja aasta jooksul peab Ukraina tasuma ainuüksi välismaistele, rõhutame, ainult välismaistele võlausaldajatele, umbes 20 miljardi USA dollari suurused võlakohustused. Seejuures on oluline, et nende edasilükkamine (ja isegi osaline ümberkujundamine) korra, kohe pärast "Maidani revolutsiooni" juba toimus, kui võlausaldajad noorele demokraatiale vastu tulid.

Kuni 2019. aastani kehtis Ukrainas tegelikult maksetele Rahvusvahelise Valuutafondi ajapikendus, mis on nüüdseks on labaselt lõppenud. Ja lootust, et jooksvate maksete tähtaega lükatakse taas edasi, Ukraina võimudel lihtsalt pole: see on vägagi ühemõtteliselt kirjas IMFi ametlikes dokumentides, näiteks kehtivas programmis stand-by credit, mis muide, lõpeb samuti järgmise aasta alguses.

Ja selle "viimase abinõu krediidi" edasilükkamine on samuti väga raske: IMF-i stand-by credit programmi eripära on selles, et seda võimaldatakse ainult erandlikel asjaoludel ja ainult üks kord. Tegelikult ei ole keegi, sealhulgas IMF ise, varjanud, et see oli "valimisteks antud" laen – alguses presidendi- ja siis parlamendivalimisteks. 

© Sputnik / Стрингер

Selle sihtotstarve oli väliste suveräänsete kohustuste tagasimaksmise ja maksuvõimetuse edasilükkamine turbulentse valimistsükli perioodi võrra. Edasi aga tuleb kas raha ära maksta või midagi otsustada. Siin on üldiselt kõik lihtne. Tegelikult kehtib praeguses olukorras juba tuntud "Kolomoiski hinnang".

Viimase paari aasta jooksul on kogu territooriumile antud rahaline toetus nii IMF-ilt kui Maailmapangalt taandunud üksnes banaalsele raha väljamaksmisele, et Ukraina valitsus ja keskpank võiksid vähemalt mingilgi moel täita oma kohustusi. Eelkõige maksta intresse, vältides sellega maksejõuetuse väljakuulutamist.

Nüüd muutub kõik veelgi hullemaks: IMFi programm, nagu eespool mainitud, lõpeb ja selle pikendamise võimalused on nullilähedased. Maksete tasumist Rahvusvaheline Valuutafond enda peale kindlasti ei võta - summad on selleks liiga suured ja lootust nende tagasisaamiseks, nagu öeldakse, "matemaatiliselt", lihtsalt pole.

Krimmis asuti kokku rehkendama kahjusid Ukraina koosseisus viibimisest >>

Eelarve puudujääk, negatiivne väliskaubandusbilanss ja välisvaluutareservid ei ole eriti muljetavaldavad. Suurema osa neist moodustab juba praegu IMF-ist saadud raha - "ataman Porošenko" ajal elati "kullavarudest" ja laenuraha paigutati "reservidesse". Toimus selline taibukas liidetavate järjekorra muutmine.

IMF ametnikel pole mingeid illusioone ja riigi kullavarusid võib proovida võlausaldajate järjekorda eirates rahaks teha. Kas see õnneks läheb või mitte, pole teada, aga proovida tasub. Sellises seisus helgesse tulevikku ei võeta mingil juhul. Isegi uute krediidivõimaluste avamisel pole mõtet, sest milleks raha välja laenata, kui on juba ette teada, et seda tagasi ei maksta. 

Ühesõnaga, libertarismi roosade elevantide kokkuarvutamisega ja kohtade jaotamisega tulevases Ülemraadas hõivatud uuel Ukraina valitsusel ei õnnestu praeguseid suundumusi kuidagi muuta (ausalt öeldes, nende ridade autor selliseid võimalusi isegi ei näe, kuigi teadusest on teada "paljusid kiikse" ja ka ime võimalust välistada tõenäoliselt ei tasu).

Suveräänsete kohustuste mittetäitmine (vähemalt riikidevaheliste võlgade puhul, mis nüüd on "peamise löögi" all) muutub aga matemaatiliselt vältimatuks 2020. aasta esimesel poolel. Kõik on täpselt nii, nagu sisuliselt ja faktiliselt IMFi stand-by credit programmis sätestatud on. Kas nii või naa. Kolmandat võimalust ei ole.

Ja valmistuma selle imelise stsenaariumi realiseerumiseks tuleks hakata kõigil riigiasutustel (peamiselt majandusega tegelevatel), sealhulgas Venemaa omadel, juba praegu. Lihtsalt sellepärast, et sündmuste areng isegi Ukraina piiratud maksejõuetuse korral ületab ilmselgelt Kreeka või Argentina stsenaariumi, millele tugines Kolomoiski oma intervjuus Financial Timesile.

Ukraina valimised: kuhu "rahva teener" Zelenski riigi suunab >>

Nii Kreeka kui Argentina (lisame omaltpoolt ka 1998. aasta Venemaa) muutusid maksuvõimetuks just "ümberkorralduste" skeemi järgides, keeldumata oma võlakohustuste täitmisest. Seda esiteks. Teiseks, neil kõigil oli toimiv ja teovõimeline riik, mis suutis tõsiste väljakutsetega toime tulla. Kuidas aga reageerib Ukraina maksevõimatuse korral paratamatult grivna vähemalt kolmekordsele langusele (muidu polekski mõtet seda teha) ja uuele inflatsioonilainele, on üldjoontes juba praegu hästi teada. 

Juhitavusega ei ole sellel territooriumil pehmelt öeldes lood eriti head isegi ilma maksuvõimetuseta. Mis aga juhtub siis, kui "atamanihärral kullareserv otsa saab", on hirmus isegi ette kujutada. Eriti arvestades relvastatud inimeste suurt hulka, kelle nii poliitilised kui ka lihtsalt kriminaalsed veendumused on vägagi eksootilised. Pole mingit kahtlust, et "esimeses vaatuses seinale riputatud" püss hakkab tulistama, mis on juba žanri seadus. 

Ja sellega seoses on kõige hullem lühiajaline prognoos, mida ilmselt teatakse ka Kremlis, et isegi Ukraina territooriumil elavate kaasmaalaste poolt lihtsustatud korras Venemaa kodakondsuse omandamise korral on see vaid poolik ja täiesti humanitaarse iseloomuga meede. Kusjuures see meede võib osutuda ebapiisavaks - need "libertariaalse poliitilise mõtte" roosad elevandid vaevalt Kanada piirini joosta jõuavad.

Ekspert: Zelenski on põhjendamatult alahinnatud ressurss >>

Neil on selleks mõnevõrra aega ja raske tööga teenitud säästud on juba "turvaliselt varjule" viidud. Oma raha hoidmist kodumaal peetakse Ukraina "varaka klassi" hulgas juba ammu halvaks tooniks. Ühesõnaga need "poliitilised loomad" jäävad kindlasti ellu, nende heaolu pärast ei maksa muretseda. Aga lihtinimesi tuleb muidugi päästma hakata.

*Libertarism - filosoofia, mis kaitseb ideed, et inimesed peaks oma isikut ja omandit puudutavates otsustes olema vabad, kuni need ei riku teiste samasuguseid vabadusi – Wikipedia.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

 

83
Tagid:
pankrot, Volodõmõr Zelenskõi, Kolomoiskii, Ukraina
Samal teemal
Euroopa tegi teatavaks Ukraina presidendi ees seisvad väljakutsed
Kaljulaid rääkis Ukraina presidendiga korruptsioonivastase võitluse tähtsusest
Kas Washingtonile pakutakse Ukraina eest vahetuskaubana Venezuelat?
Analüütikud: Ukraina, Moldova ja Gruusia juhtkond tuleks välja vahetada
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega