Rahvaste sõpruse orden NSV Liidu monumendil Kiievis.

Euroopa diagnoos Nõukogude-järgsetele riikidele

115
(Uuendatud 18:13 28.05.2019)
Moskva Rahvusvaheliste suhete instituudi Euro-Atlandi julgeoleku keskuse juhtivteadur Sergei Markedonov analüüsib Briti mõttekoja raportit arengutest endistes Nõukogude liiduvaabariikides EL europartnerluse projekti valguses.

Euroopa Liidu Idapartnerluse projekt on kuue postsovetliku riigi ja EL-le lähendamise vahendiks. Ja kuigi ametlikul tasandil ei püüa "ühtse Euroopa" esindajad oma partnereid mingil moel tagant torkida, siis EL liikmesriikide ekspertide ringkondades on oma ettekujutus integratsiooniprotsesside eesrindlastest täiesti olemas. 

Kõik on võrdsed, mõned on siledamad

Nende hulka arvatakse reeglina Gruusia, Moldova ja Ukraina. Need kolm riiki peavad Euroopa integratsiooni oma välispoliitika strateegiliseks suunaks. Euroopa Liidu lipud heisatakse Tbilisis, Chisinaus ja Kiievis alati kõrvuti nende riikide endi rahvuslike sümbolitega. Gruusia, Moldova ja Ukraina on sõlminud ELiga assotsiatsioonilepingud ja nende kodanikel on õigus ilma viisata ületada Schengeni ala piire.

Loomulikult poleks õige Tbilisi, Chisinau ja Kiievi huve samale pulgale seada, kasvõi juba sellepärast, et Gruusia ja Ukraina poliitikud positsioneerivad oma riike selgelt NATO tulevaste liikmetena (ja allianss ise on neile uksed avanud, kuid ei täpsusta liikmekssaamise kuupäeva), Moldova põhiseadus sätestab aga ühemõtteliselt riigi neutraalsuse.

Ukraina ei saa Euroopalt enam suurt raha, tööd ega sõjalist abi >>

Sellele vaatamata peetakse Gruusiat, Moldovat ja Ukrainat Euroopa Liidu "eesrindlikeks" partneriteks, erinevalt idapartnerluse ülejäänud kolmest osalisest - Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Valgevenest. "Priimustele" on aga ka erilised nõudmised.

Kuidas eliiti uuendada?

Hiljuti avaldas kuulus Briti "mõttekoda" Chatham House (Kuninglik rahvusvaheliste suhete instituut) raporti paljuütleva pealkirjaga "Poliitilise eliidi uuendamine Gruusias, Moldovas ja Ukrainas". Selle autoriks on programmi "Venemaa ja Euraasia" ekspert Christina Gerasimov. 

Ukraina president Petro Porošenko otsustas ilmselt Venemaa suhtes maailma silmad avada
Пресс-служба президента Украины

Kuigi Chatham House ei ole Briti valitsusasutus ega mingi rahvusvahelise organisatsiooni ametlik struktuur, on saavad tema analüütikute seisukohad sageli ägedate vaidluste objektiks.

Brüsseli idapartnerluse tippkohtumise järgselt avaldatud Christina Gerasimovi raporti fookus ei ole mitte Lääne ja Venemaa ulatuslik vastasseis postsovetlikus ruumis, vaid peamiselt nende riikide sisepoliitilised arengud. EL vaatab nende poole erilise lootusega, kuid on samal ajal nende riikide olukorras pettunud. 

Gerasimovi raporti ilmudes hakkasid paljud ajakirjanikud ja eksperdid rääkima, et Chatham House analüütik keskendub Gruusia, Moldova ja Ukraina eliitide muutmisele välismõju abil. Mõistagi antakse materjalis positiivne hinnang "tagasipöördunud diasporaale" kui tulevaste reformide liikumapanevale jõule.

Ratas: Eesti toetab Gruusiat teel Euroopa Liitu ja NATOsse >>

Kas mitte just sellele ei tuginenud Vladimir Zelenski oma hiljutises troonikõnes, pöördudes nii lähedal kui ka kaugel välismaal elava "65 miljoni ukrainlase" poole? Kuid raporti paatos ei piirdu ainult sellega. Materjali mõte on palju laiem kui ainult juhised Gruusia, Moldova ja Ukraina siseasjadesse sekkumiseks.

Ja jälle tekib küsimus - kes on süüdi?

Proua Gerasimovi raport võib huvi pakkuda ekspertide kogukonnale kogu postsovetlikus ruumis. Paljud selle hinnangud on täpsed, kuigi üldsegi mitte kiitvad "Euroopa integratsiooni juhtideks" peetavate riikide poliitilise eliidi suhtes. Nii teatatakse riiklike institutsioonide erastamisest oligarhide poolt. 

Rahutused Maidanil.
© Sputnik / Андрей Стенин

Ja tõepoolest, saab rääkida Bidzina Ivanishvili ja Vladimir Plahhotnjuki erilisest rollist Gruusia ja Moldova poliitilises elus. Nende inimeste sõna maksab sageli samapalju kui presidendi, valitsusjuhi ja parlamendi esimeeste otsused. Ukrainas on täies hoos oligarhide omavaheline võitlus ja praegu on "mäe kuninga" koht veel vaba.

Gerasimov räägib süsteemse juhtimise probleemidest kõigis kolmes riigis: "Iseseisvuse saavutamise järgselt pole nende riikide poliitilised parteid suutnud tõsta poliitilisele esiplaanile tõelist ja pädevat eliiti." Ta rõhutab, et poliitika ei ole seal üles ehitatud mitte riigihalduse institutsioonidele, vaid pigem "üksikutele karismaatilistele liidritele" (see on nii mitte ainult "eesrindlikes integreerujates", vaid ka teistes idapartnerluse riikides). 

Süsteemsete läbikukkumiste tunnistamisele peaks järgnema sama kvaliteetne diagnostika. Miks ei ole Läänele orienteerunud riigid peaaegu kolme aastakümne pikkuse iseseisvuse jooksul suutnud saavutada demokraatiat, läbipaistvust ega majanduslikku edu, see tähendab kõike seda, mida Brüssel esitab võimaliku kasuna koostööst "ühtse Euroopaga"?

Siin ei leia Gerasimov midagi paremat teesist "Nõukogude mineviku pärandist". Tema sõnul lükkas see koos "1990. aastate üleminekuperioodi väljakutsetega" edasi " heast valitsemistavast juhinduva uue põlvkonna reformimeelsete juhtide tekkimise".

See ei ole nõukogude pärand, vaid kapitalism

Pole esimene kord, kui Lääne eksperdid pöörduvad endise NSV Liidu vabariike käsitledes mitte empiiria, vaid mingite üldiste skeemide poole. Nõukogude pärand? Kuid mainitud kolmest riigist olid Gruusia ja Moldova liidust väljapääsemise eest peetava võitluse eesliinil.

Mõlemad vabariigid ei osalenud 1991. aasta märtsis toimunud uuendatud liidulepingu rahvahääletusel. Nende maksimalistlik joon soodustas suuresti etnopoliitiliste konfliktide puhkemist Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Transnistrias, samuti hilisemate probleemide tekkimisele rahvusriigi identiteedi kujunemisel. 

Kuni 1991. aastani käitus Ukraina veidi tagasihoidlikumalt, kuigi nädal enne Belovežje kokkuleppe sõlmimist õnnestus tal korraldada oma rahvahääletus ja pärast seda sai temast üks Venemaale kõige problemaatilisemaid partnereid Nõukogude Liidu järgses ruumis. Täheldagem, et see kõik toimus veel enne Krimmi-2014. Ukraina teise presidendi Leonid Kutšma raamat "Ukraina ei ole Venemaa" ilmus 2003. aastal!

Maailmapanga hinnang Ukraina vaesusele: "Sünge tulevik" >>

Christina Gerasimov esitab "vana kaardiväe" definitsiooni, määratledes seda kui poliitikuid, kes pole huvitatud status quo muutumisest. Nendega seostatakse arhailisi hoiakuid, mis ei soodusta EL-ga ühinemist.

Kuid kas mitte "vana kaardivägi" endise Gruusia Kommunistliku partei Keskkomitee sekretäri Eduard Ševardnadze, endise Moldova Kommunistliku partei Keskkomitee sekretär Pjotr Lutšinski ja endise Južmaši tehase parteisekretäri Leonid Kutšma isikus ei algatanud projekti GUAM, mille eesmärk oli võimalikult vähendada Venemaa mõju Nõukogude-järgses ruumis? Ja kas mitte Ševardnadze ei rääkinud vajadusest "koputada NATO uksele"? 

Kas mitte Moldova kommunistliku partei juht Vladimir Voronin ei nurjanud riigi presidendiks saades Dmitri Kozaki Transnistria reguleerimise plaani? Kogu seda "vana kaardiväge" austati nii EL-s, NATO-s, kui ka USA-s.

Neid kutsuti Lääne pealinnadesse ja nimetati "usaldusväärseteks partneriteks". Mida on nendes nõukogude-spetsiifilist? Ja kuidas saab olemasolevaid oligarhilisi mudeleid tõlgendada NSV Liidu pärandina? Pigem on see "loomupärase kapitalismi" tava.

Midagi sotsiaalsete protestide "kasulikkusest"

Raporti autor räägib palju "sotsiaalse ülestõusu" kasulikkusest ühiskonna uuendamisel. Selles kontekstis meenutab Gerasimov Mihhail Saakašvili "rooside revolutsiooni" Gruusias, esimest ja teist Maidani Ukrainas ja 2009. aasta sündmusi Moldovas. Ta seostab nendega "uute Euroopa-meelsete poliitiliste parteide" tekkimist, mis on tõstnud kodanike ootuste lati lääne partnerite jaoks. 

Aga milliseid tulemusi on need "uued eurooplased" saavutanud? Gerasimov väidab: "Hiljutised avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et usaldamatus poliitiliste juhtide ja parteide suhtes on nendes riikides endiselt suur. Praegune eliit kasutab vanadele režiimidele omaseid strateegiaid ja meetodeid."

Kas mitte sellepärast polegi pendel nüüd hakanud liikuma vastupidises suunas, et "Euroopa-meelsed poliitikud" demokraatiat ei toonud? Meenutagem kasvõi massiprotestide mahasurumist Gruusias Mihhail Saakašvili ajal 2007. ja 2011. aastal ning lugusid piinamistest Gldani vanglas.

Kas USA toodab Gruusias bakterioloogilist relva >>

Need ei toonud ka vabanemist korruptsioonist (skandaalid rahaliste kuritarvituste kohta pärast Euroopa-meelse koalitsiooni võimulesaamist Moldovas on vaid suurenenud). Ukraina näite puhul viisid Maidani seisukohad muuhulgas Krimmi kaotamise ja kodanikuühiskonna konfliktini riigi kaguosas. Kui palju me ka ei räägiks Venemaa mõjust, on võimatu eitada Ukraina vastuolude sisemist olemust.

Seega seisame silmitsi olukorraga, kus kurikuulus "parterluse põhimõte" toob mitte ainult ilukirjanduses, vaid ka poliitilises analüütikas kaasa vale diagnoosi, isegi seal, kus paljusid nähtusi tuvastatakse ja kirjeldatakse õigesti.

Lääne "mõttekodade" ekspertarvamuste analüüs on siiski hädavajalik. See aitab paremini mõista Lääne suundumusi Venemaa ja postsovetlike riikide hindamisel ning välja kujundada kriitilisi hinnanguid Lääne-partnerite antavate soovituste suhtes.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

115
Tagid:
EL, idapartnerlus, Moldova, Ukraina
Samal teemal
Kaljulaid rääkis Ukraina presidendiga korruptsioonivastase võitluse tähtsusest
Süüria tunnistas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust
Juštšenko võrdles Donbassi elanikke Hitleri-aegse Saksamaa rahvaga
Dodon: mingit NATO-t Moldovasse ei tule
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega