Donald Trump vestleb telefoni teel Vladimir Putiniga

Miks Trump Putinile helistas

97
(Uuendatud 12:57 05.05.2019)
Irina Alksnis
Mingeid erilisi sündmusi, mis nõuaksid kahe riigijuhi erakorralist suhtlemist, polnud - viimastel nädalatel, kuudel ja isegi aastatel maailma poliitika päevakorras olevad protsessid on kulgenud tavapäraselt. Ja äkki telefonikõne Washingtonist Moskvasse.

Reedel toimus Ameerika Ühendriikide algatusel, nagu diplomaatilises kõnepruugis öeldakse, Venemaa ja Ameerika presidentide poolteist tundi kestnud telefonivestlus. Riigijuhid arutasid suurt teemaderingi Venezuelast tuumadesarmeerimiseni, kirjutab RIA Novosti kolumnist Irina Alksnis. 

Trump helistas Putinile >>

Meedia ja ekspertide suurimat huvi põhjustas kahe presidendi suhtluse fakt iseenesest.

Tasub meenutada, et viimane kord, kui Putin ja Trump vestlesid, oli peaaegu poole aasta eest G20 tippkohtumisel Argentinas, kus ameeriklased tühistasid kohtumise paar päeva enne kokkulepitud läbirääkimisi. Tühistamise põhjuseks oli Venemaa ja Ukraina vaheline intsident Mustal merel. Selle tulemusena piirdus presidentide suhtlus foorumi kuluaarides toimunud lühikese vestlusega. 

Vladimir Putin ja Donald Trump Buenos Aires G20
© REUTERS / MARCOS BRINDICCI

Ja nüüd siis äkki telefonikõne Washingtonist Moskvasse. Kusjuures mingeid erilisi sündmusi, mis nõuaksid kahe riigijuhi erakorralist suhtlemist, polnud - viimastel nädalatel, kuudel ja isegi aastatel maailma poliitika päevakorras olevad protsessid on kulgenud tavapäraselt.

Polegi siis imestada, et vaatlejate peaküsimus oli, miks Trump üldse Putinile helistas?

Ja vastus sellele on üsna ilmne: sellepärast, et nüüd, lõpuks ometi, on see võimalik.

Arvestades USA praeguse presidendiaja toksilisust, tuleks riigi juhi jaoks üldiselt nii banaalset tegu, nagu suhtlemist välisriigi kolleegiga, Trumpi jaoks pidada tõeliseks eneseületamiseks.

Võiks öelda, et selle telefonikõnega tähistas Ameerika president oma vabanemist "Vene uurimisest". Hiljutine eriprokurör Robert Muelleri raporti avalikustamine võttis Trumpilt kõik kahtlused kokkumängus Kremliga USA 2016. aasta presidendivalimistel ja sidusid seni tema igasuguse kontaktide suhtes Moskvaga tihedalt kinni seotud käed lahti.  

Siiski tundub, et asi ei ole mitte ainult temavastaste süüdistuste ametlikult kinnitatud alusetuses. Trumpil on, mida tähistada ka sisepoliitikas.

Mõni tund enne vestlust Putiniga avaldati väga positiivsed statistikaandmed - töötus Ameerika Ühendriikides on langenud 3,6 protsendini, mis on peaaegu poole sajandi (alates 1969. aasta detsembrist) madalaim näitaja. Töökohtade arv mittepõllumajandussektorites kasvas 263 tuhande võrra, mis on ligi poolteist korda rohkem, kui eksperdid prognoosisid.

Pole siis ime, et Ameerika ühiskond on märkimisväärselt parandanud oma suhtumist presidenti. Reedel avaldasid Harvardi Ameerika poliitiliste uuringute keskus ja Harris Insights and Analytics küsitluse tulemused, mille kohaselt kaks kolmandikku ameeriklastest (65 protsenti) on Trumpi tagandamise vastu. 

Selle taustal "lüpsavad" USA presidendi radikaalsed vastased jätkuvalt "lehma", kelle võimetus piima anda on ametlikult kinnitust leidnud.

Näiteks CNN ajakirjanike käivitatud tõeline hüsteeria selle üle, et Trump ei tõstatanud vestluses Putiniga "Venemaa valimistesse sekkumise" teemat, näitab, et riigijuhid viskasid selle üle "nalja". Esindajatekoja liige Mark Pokan aga ütles hoopiski, et telefonivestlust Venemaa liidriga saab pidada riigireetmiseks. 

CNN langes Putini hilinemise pärast hüsteeriasse
© Sputnik / Press Service of the President of Russia/Mihail Metzel/Pool

Neid asjaolusid arvestades lisab selline Trumpi-vastaste meeleheide Ameerika presidendile pigem punkte kui tekitab tõsist kahju.

Kuid kui Trumpi saab tõepoolest õnnitleda sisepoliitiliste positsioonide tõsise tugevdamise puhul, siis välispoliitilisel suunal on kõik palju keerulisem, ja suhtlemine Vladimir Putiniga vaid kinnitas seda.

Vaatamata paljudele arutatud küsimustele keskendusid riigijuhid kolmele teemale: Venezuela, Põhja-Korea ja stabiilsus strateegilise relvastuse valdkonnas (sealhulgas Trumpi algatus uue Venemaa, Hiina ja USA kolmepoolse tuumalepingu sõlmimiseks).

NATO avaldas USA otsusele INF-leppest lahkuda täielikku toetust >>

Ei ole raske märgata, et kõigis kolmes küsimuses on USA praegune administratsioon väga aktiivne, kuid erilise eduga ta kiidelda ei saa.

Hiljutine tippkohtumine Pyongyangiga nurjus tegelikult. Insaiderid väitsid, et Ameerika pool otsustas esialgsed kokkulepped ringi mängida ning esitada kohtumisel Kim Jong-unile uued, hoopis karmimad nõuded, mistõttu kohtumine ebaõnnestus. Venezuelas ei ole ameeriklased juba mitu kuud suutnud valitsust muuta ja nad on Maduro kukutamisse liiga palju panustanud, et lihtsalt taanduda. 

Vladimir Putini kohtumine Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga
© Sputnik / Алексей Никольский

Mõlemas teemas aga on küll vaikselt aga ometi kuulda palju tõhusamalt tegutseva Moskva häält. See käib nii KRDV liidri hiljutise visiidi kohta Venemaale, kui ka aktiivse koostöö kohta Venezuelaga, milles Ühendriigid näevad Caracase Ladina-Ameerika standardite kohta peaaegu fenomenaalse stabiilsuse peamist tegurit.

Mis puudutab uut tuumakokkulepet, siis Washingtoni lipitsus on ilmne, soovitakse, et kaks peamist konkurenti - Venemaa ja Hiina – loobuksid ise oma tuumarelvadest. Kuna Trumpi administratsioon torpedeerib seejuures ühemõtteliselt teisi, praegu veel kehtivaid relvastuskontrollialaseid leppeid, eriti START-3 ja INF-lepingut, siis on lootused, et Moskva ja Peking Washingtoniga nõustuvad, nullilähedased.

Selle tulemusena näib tekkivat, ütleme nii, vastuoluline pilt.

Euroopa Parlament kutsus üles Nord Stream 2 peatama >>

Tänaseks juba rohkem kui kaks aastat kestnud valitsemisaja jooksul on Donald Trumpi edukalt toime tulnud äärmiselt tõsise endavastase sisepoliitilise kampaaniaga, tugevdanud oma positsiooni riigisiseselt ja suurendab oma šansse teiseks presidendi ametiajaks.

Donald Trump G20 kohtumisel
© Sputnik / Владимир Астапкович

Tema administratsioon on aga osanud sama aja jooksul välispoliitilisel suunal palju rumalusi ja ilmseid vigu teha, lisaks nendele, mis tehti Obama ajal. Selle tulemusena kandis riik olulist maine- ja isegi majanduslikku kahju. Näiteks ei suutnud Washington kõikidest jõupingutustest hoolimata peatada Nord Stream 2 ehitamist, mis nurjas maksuvõimelise Euroopa gaasituru hõivamise projekti.

Seepärast on ilmselt mõistlik otsida vastust Ameerika presidendi valimisprogrammist, kus ta on korduvalt ja selgesõnaliselt öelnud, et Ühendriigid ei saa enam endale lubada kõigi maailma probleeme lahendava üliriigi staatust. Ja kui nii, siis võib globaalse hegemooni positsioon olla Trumpile täiesti sobiv vahetuskaart oma peamise eesmärgi saavutamiseks, milleks on "Ameerika taas suureks tegemine".

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

97
Tagid:
Robert Mueller, IFN-leping, START-3, telefonivestlus, Vladimir Putin, Donald Trump
Samal teemal
Brežnev, Trump ja Putin: kuidas Lääne ajakirjanikud Venemaad ja selle meediat näevad
Ekspert: Trump on Venemaa suhtes järjekindel, ehkki paistab vastuolulisena
Trump: Venemaa vajab USA majandusabi