Läti. 1. mai 2019.

Välismaal elavatele venelastele määrati "Päev X"

171
(Uuendatud 16:06 04.05.2019)
Suurimas eks-liiduvabariigis, kus otsustati oma avalik ruum lõplikult "derussifitseerida", kaasnes protsessiga ootuspärane reaktsioonide spekter, kirjutab RIA Novosti kolumnist Viktor Marahhovski.

Alates retoorilistest üleskutsetest "Noh, kuidas siis niimoodi võib, te olete ju ise valdavalt venekeelsed!" - kuni veidi kahjurõõmsateni: "Saite, mis tahtsite!"

"Tulevastele Venemaale võõrtöölisteks suundujaile pole vaja tuuma- ka kosmosetsivilisatsiooni keelt emakeelega samal tasemel osata, sest nende osaks peaks rahvusvahelises tööjaotuses jääma kvalifitseerimata tööjõuga nišid."

Hakkame koos elama, putukaid sööma ja selle üle uhked olema >>

Ukraina sündmuste taustal kõlas sümboolsena, kuid samas omal moel silmapaistmatuna Lätis - mis oli omal ajal poolenisti venekeelne - venekeelsele haridusele langetatud kohtuotsus: kohalik konstitutsioonikohus tunnistas vabariigi kõigi koolide üleviimise läti keelele täiesti seaduslikuks.

On levimas arvamus, et meie ees on nähtuse, mida nimetatakse "välismaal elavateks vene keele kõnelejateks" ajaloo viimane vaatus. Selles mõttes, et niisugused kogukonnad lähenevad ilmselt ajaloolise valiku hetkele.

Lätimaa Vene koole sulgev haridusreform ei ole riigi põhiseadusega vastuolus. Selline on kõrgeima kohtuinstantsi otsus. Põhiseaduses on ju öeldud, et see on "lätlaste maa", nii et mille üle siin pahandada on.

Mida tuleks arvesse võtta: 100 aastat tagasi käivitunud revolutsioonijärgne väljaränne Venemaalt Euroopasse ja Ameerikasse ei nimetanud end "venekeelseks".

Nad kutsusid end "venelasteks", sõltumata etnilisest päritolust ja usutunnistusest, sest siis, XX sajandi koidikul, pidasid kõik Vene tsaaririigi krooni all elavad isikud end venelasteks.

Mõte "rahvusest vastavalt etnilisele päritolule" tungis avalikkuse teadvusse hiljem - ja ausalt öeldes oli tegu üheksateistkümnenda sajandi Euroopa rassistlike uuringute kajaga.

Üldiselt tekkis mõiste "venekeelsed elanikud endistes liiduvabariikides" sellises vormis, millisena me seda praeguseks tunneme, alles XX sajandi 90-ndate aastate alguses. Mina ise olin niisugune, mäletan seda hästi.

Pärast Nõukogude Liidu lammutamist tekkis äsjamoodustatud "mitte-Venemaades" küsimus: kuidas nimetada ja tõlgendada endisi Nõukogude Liidu kodanikke, kes elavad nende "mittevenelaste" territooriumil, kuid ei kuulu keelepõhiste rahvuskogukondade hulka.

Peame arvesse võtma: need olid, kui võib nii väljenduda, "metropoli kultuuri" kandjad - olles keskusega kultuurilises otseühenduses. Selles mõttes, et Puškini-Gogoli-Nekrassovi-Dostojevski-Tolstoi pildid rippusid kirjandusklassides Taškendist Tallinnani, Ilf ja Petrov, Bulgakov ja Strugatski olid igas kodus olemas.

USA uus religioon: miks ameeriklased aina enam armastavad Putinit ja Venemaad >>

Nende vene keelt kõnelevate inimeste lapsed Riiast Kišinjovini rääkisid üksteisele identseid anekdoote Petkast ja Tšapaevist, Tšeburaškast koos Genaga ja mängisid kasakatest röövleid.

Nende kohalik intelligents luges moodsat Pelevinit ning nende kohalikud raadiojaamad, sünkroonis Moskva ja Peterburiga, nakatasid oma kuulajaid lauludega "Mis on sügis", "Muinasjutuline taiga", "Teil on AIDS" ja "Vladimiri vaksal."

Nende kodanike tunnustamine rahvuslike kogukondade osana ei olnud päris õige ja ka mitte kuigi mugav – seejuures kõigi jaoks.

Venemaa jaoks, kes oli 90ndatel iseenda identiteedi määramisega täielikus segaduses, mistõttu Venemaa ise oma "impeeriumi pärandit" eitas ja vene keelt kõnelevad "välismaalastel" ei olnud, kellega end samastada.

Selle tulemusena valati kõik hambutusse retoorikasse "rahvusvähemuste õiguste" sildi all.

Euroopa ja eriti USA jaoks tundus verivärskete Venemaa-vastaste demokraatiate territooriumil paiknevate mitmemiljoniste organiseeritud Vene kogukondade idee lihtsalt ohtlikuna.

Selle tulemusena kiideti heaks ja võeti vastu "minimalistlik" termin, mis ei pretendeeri millelegi ega kohusta millekski - "venekeelsed".

See tähendas noortes demokraatiamoodustistes sisuliselt tühja, ilma igasuguse ajaloolise ja tsivilisatsioonilise identiteedita rühma, kes eelistas igapäevaelus kasutada üht Ida-slaavi grupi keeltest.

"Venelaste" ja "venekeelsete" vaheline erinevus ei ole lihtsalt hiiglaslik. See on põhimõtteline, fundamentaalne erinevus.

Venelased – sõltumata nende rahvuslikust päritolust – kujunesid ajaloolise eripära tõttu ainult ühel alusel. Nad deklareerisid enda kuulumist Vene, Venemaa, Nõukogude ja nüüd taas Vene tsivilisatsiooni hulka.

"Venelase" mõiste puhul pole valge nahavärv sugugi mitte kohustuslik element – sellele viitab terve hulk inimesi - alates A. S. Puškinist kuni austatud Venemaa rahvakunstnik G. D. Sijatvindani.

"Venelase" mõiste puhul on vabatahtlikuks elemendiks ka õigeusklik usutunnistus ning venemaine päritolu, mida kinnitavad Bagration, Barclay de Tolly, Bellingshausen, Struwe, Võssotski, Eisenštein ja Makarenko.

Kuid on võimatu ette kujutada täisväärtuslikku venelast (ükskõik mis rahvusest) ilma Võidupühata, "Sõja ja rahuta", Stierlitzi ja Gagarinita.

See väärtuste süsteem hõlmab ühelt poolt suurt hulka mitte ainult "etnilisi venelasi", vaid ka "etnilisi mittevenelasi", sealhulgas suure hulga nõukogudeaegsete segaabielude ja rahvaste massi tsivilisatsiooniliselt venestunud rahvuste esindajad.

Teisest küljest osutus see põhimõtete ja väärtuste süsteem noortes rahvusdemokraatiates kategooriliselt keelatuks.

Seetõttu oligi "venekeelsuse" idee pealsunnitud ja ajutine. See oli idee, mis kahandas kahe- või kolmekümne miljoni kandja tsivilisatsioonilise identiteedi olmetunnustele, "teise sordi pärismaalaste tasemele", kellel oli oma igapäevane suhtluskeel, mis juhuse tahtel vene keelega kokku langes.

Ja seda keelt võis taluda seni, kuni kohalike etnokultuuri aktivistide surve all ei võta need venekeelsed inimesed lõpuks omaks kohalikke väärtusi ja sümboleid.

Plaani kohaselt pidanuks "venekeelsed" tegelema enda pideva kultuurilise kastreerimisega.

See tähendaks armastust Šalamovi "Kolõma lugude" suhtes ja Eisenšteini Aleksander Nevski ärapõlgamist; armastust Tšehhovi Venemaa meeleheidet kirjeldavate draamade suhtes ja distantseerumist Dostojevski "Kirjaniku päevikust"; armastust selle Brodski loomingu osa vastu, mis võitles Nõukogude võimuga ja ignoreerida tema luuletust "Ukraina iseseisvuseks" ("На Независимость Украины" – toim.).

Lõplikuks eesmärgiks oli endiselt nende üleminek kohalikele riigikeeltele ja "ametlikele" kangelastele - rõhuasetusega tinglikele "banderalastele".

Ühesõnaga oli post-nõukogude vabariikide "venekeelsete" ülesandeks tõestada, et nad säilitasid kadunud "impeeriumi ajastust" ainult suhtluskeele ja selle osa kultuurist, mis "neetud impeeriumi" julmalt ja sihikindlalt demoniseerib.

Nõukogude-järgses ruumis pidid vene keelt kõnelevad inimesed ette kandma, mil määral nad Putini "imperialistlikust ja autoritaarsest" Venemaast vabanenud ja võõrandunud olid – mille tarvis korraldatakse regulaarseid üritusi, tõestamaks, et "venekeelsed eurooplased" ei samasta end "Putini režiimiga".

Seejuures on hämmastav: isegi sellistes tingimustes ei võeta "venekeelseid" kunagi täieõiguslike inimestena, "vähemusena, kel oleks ka mingeid õigusi". Sel lihtsal põhjusel, et just otsene juurdepääs Venemaa kultuurikoodile muudab igaühe neist endiselt kahtlaseks, soovimatuks, ebausaldusväärseteks ja seega alaväärseks.

Seetõttu ei ole neile üheski endise NSV Liidu Euroopa-osa liiduvabariigis antud täiemahulist vähemusrahvuste õiguste paketti.

Muidugi võime me Ida-Euroopa venekeelses meedias lugeda kuhjade viisi viimistletud mantraid a´la "keegi ei rõhu meid siin, ärge kuulake Kremli propagandat!"

Kuid kõik need mantrad jõuavad sentimentaalsete juhtumite kirjeldusteni, kus vastuvõtva riigi suuremeelse härrasrahva esindajad "venekeelseid" olmeküsimustes ei alandanud.

Ukraina president Petro Porošenko
Пресс-служба президента Украины

See tähendab, et "apteegis, avastanud, et ma ei oska leedu keelt, läks neiu üle vigasele vene keelele ja ma tundsin selles otsest heatahtlikkust".

Või "kohalikus Vene teatris esitatakse sellesama Tšehhovi "Kolme õde" ja ekraan, kus jookseb riigikeelne sünkroontõlge, ei häiri kedagi."

Sallivusest selle suhtes, mis tegelikult endast vene identiteeti kujutab, alates 1812. aasta Isamaasõjast kuni Suure Isamaasõjani, Lomonosovist, Landau ja Tsiolkovskist Gagarinini, ei saa juttugi olla.

Venekeelsetel on keelatud imetleda mingitki Venemaad, välja arvatud seda osa, mis Venemaad nuhtleb ja eitab. Üldiselt on kogu see silmakirjalikkus säilinud peaaegu kolm aastakümmet.

Venelasi austama ei pea, küll aga venekeelseid. Ja kui te neile survet ei avalda, hakkavad nad varsti ise ukraina keelt rääkima. Valimiste eelõhtul hakkasid aga kõik Ukraina poliitikud hoopis vene keeles rääkima. Vene keeles!

Nüüd aga muutub olukord veelgi teravamaks, peamiselt sellepärast, et Venemaa, mida peeti hääbuvaks jõuks, hakkas ootamatult poliitiliselt ja kultuuriliselt laienema.

Olukorras, kus Venemaal on Krimm, Süüria, Nord Stream 2, film tankist T-34 ja Donbassi passid, on isegi täiesti kodustatud "venekeelsete" olemasollu ohtlikuks muutumas. Seetõttu on otsustatud neid kui üksust kõikjal kiiremas korras likvideerida.

Neil asjaoludel tekib ajutisel ja amorfsel üksusel, mida nimetatakse "venekeelseteks välismaalasteks", tõeliselt hamletlik küsimus

Nimelt:

  • kas loobuda kollektiivselt kõikidest "venekeelsuse" jäänustest ja tunnustada end teise sordi pärismaalasteks, kes lihtsalt ei tunne piisavalt oma uut riigikeelt ega oma uusi rahvuslikke, Venemaa vastu võidelnud kangelasi.
  • või tunnustada oma kuulumist "Euroopa suhtes vaenulikku" tsivilisatsiooni, mille tagajärjeks võib olla tõeline vastasseis kohalike rahvusdemokraatiate etniliste režiimidega. Ja suure tõenäosusega pagendamine kultuurilis-tsivilisatsioonilisele kodumaale.

See tähendab, Suurele Maale, kus puuduvad Schengen, kitsad Hansalinnade tänavad, Euroopalikud teenused ja muud "püsiväärtused".

Suure Maa humanitaarülesandeks võib uutes tingimustes olla vaid nende inimeste evakueerimise hõlbustamine, kes otsustasid vastuvoolu minnes venelasteks jääda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

171
Tagid:
venekeelne, venelased, venemaalased, Venemaa
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega