Läti. 1. mai 2019.

Välismaal elavatele venelastele määrati "Päev X"

137
(Uuendatud 16:06 04.05.2019)
Viktor Marahhovski
Suurimas eks-liiduvabariigis, kus otsustati oma avalik ruum lõplikult "derussifitseerida", kaasnes protsessiga ootuspärane reaktsioonide spekter, kirjutab RIA Novosti kolumnist Viktor Marahhovski.

Alates retoorilistest üleskutsetest "Noh, kuidas siis niimoodi võib, te olete ju ise valdavalt venekeelsed!" - kuni veidi kahjurõõmsateni: "Saite, mis tahtsite!"

"Tulevastele Venemaale võõrtöölisteks suundujaile pole vaja tuuma- ka kosmosetsivilisatsiooni keelt emakeelega samal tasemel osata, sest nende osaks peaks rahvusvahelises tööjaotuses jääma kvalifitseerimata tööjõuga nišid."

Hakkame koos elama, putukaid sööma ja selle üle uhked olema >>

Ukraina sündmuste taustal kõlas sümboolsena, kuid samas omal moel silmapaistmatuna Lätis - mis oli omal ajal poolenisti venekeelne - venekeelsele haridusele langetatud kohtuotsus: kohalik konstitutsioonikohus tunnistas vabariigi kõigi koolide üleviimise läti keelele täiesti seaduslikuks.

On levimas arvamus, et meie ees on nähtuse, mida nimetatakse "välismaal elavateks vene keele kõnelejateks" ajaloo viimane vaatus. Selles mõttes, et niisugused kogukonnad lähenevad ilmselt ajaloolise valiku hetkele.

Lätimaa Vene koole sulgev haridusreform ei ole riigi põhiseadusega vastuolus. Selline on kõrgeima kohtuinstantsi otsus. Põhiseaduses on ju öeldud, et see on "lätlaste maa", nii et mille üle siin pahandada on.

Mida tuleks arvesse võtta: 100 aastat tagasi käivitunud revolutsioonijärgne väljaränne Venemaalt Euroopasse ja Ameerikasse ei nimetanud end "venekeelseks".

Nad kutsusid end "venelasteks", sõltumata etnilisest päritolust ja usutunnistusest, sest siis, XX sajandi koidikul, pidasid kõik Vene tsaaririigi krooni all elavad isikud end venelasteks.

Mõte "rahvusest vastavalt etnilisele päritolule" tungis avalikkuse teadvusse hiljem - ja ausalt öeldes oli tegu üheksateistkümnenda sajandi Euroopa rassistlike uuringute kajaga.

Üldiselt tekkis mõiste "venekeelsed elanikud endistes liiduvabariikides" sellises vormis, millisena me seda praeguseks tunneme, alles XX sajandi 90-ndate aastate alguses. Mina ise olin niisugune, mäletan seda hästi.

Pärast Nõukogude Liidu lammutamist tekkis äsjamoodustatud "mitte-Venemaades" küsimus: kuidas nimetada ja tõlgendada endisi Nõukogude Liidu kodanikke, kes elavad nende "mittevenelaste" territooriumil, kuid ei kuulu keelepõhiste rahvuskogukondade hulka.

Peame arvesse võtma: need olid, kui võib nii väljenduda, "metropoli kultuuri" kandjad - olles keskusega kultuurilises otseühenduses. Selles mõttes, et Puškini-Gogoli-Nekrassovi-Dostojevski-Tolstoi pildid rippusid kirjandusklassides Taškendist Tallinnani, Ilf ja Petrov, Bulgakov ja Strugatski olid igas kodus olemas.

USA uus religioon: miks ameeriklased aina enam armastavad Putinit ja Venemaad >>

Nende vene keelt kõnelevate inimeste lapsed Riiast Kišinjovini rääkisid üksteisele identseid anekdoote Petkast ja Tšapaevist, Tšeburaškast koos Genaga ja mängisid kasakatest röövleid.

Nende kohalik intelligents luges moodsat Pelevinit ning nende kohalikud raadiojaamad, sünkroonis Moskva ja Peterburiga, nakatasid oma kuulajaid lauludega "Mis on sügis", "Muinasjutuline taiga", "Teil on AIDS" ja "Vladimiri vaksal."

Nende kodanike tunnustamine rahvuslike kogukondade osana ei olnud päris õige ja ka mitte kuigi mugav – seejuures kõigi jaoks.

Venemaa jaoks, kes oli 90ndatel iseenda identiteedi määramisega täielikus segaduses, mistõttu Venemaa ise oma "impeeriumi pärandit" eitas ja vene keelt kõnelevad "välismaalastel" ei olnud, kellega end samastada.

Selle tulemusena valati kõik hambutusse retoorikasse "rahvusvähemuste õiguste" sildi all.

Euroopa ja eriti USA jaoks tundus verivärskete Venemaa-vastaste demokraatiate territooriumil paiknevate mitmemiljoniste organiseeritud Vene kogukondade idee lihtsalt ohtlikuna.

Selle tulemusena kiideti heaks ja võeti vastu "minimalistlik" termin, mis ei pretendeeri millelegi ega kohusta millekski - "venekeelsed".

See tähendas noortes demokraatiamoodustistes sisuliselt tühja, ilma igasuguse ajaloolise ja tsivilisatsioonilise identiteedita rühma, kes eelistas igapäevaelus kasutada üht Ida-slaavi grupi keeltest.

"Venelaste" ja "venekeelsete" vaheline erinevus ei ole lihtsalt hiiglaslik. See on põhimõtteline, fundamentaalne erinevus.

Venelased – sõltumata nende rahvuslikust päritolust – kujunesid ajaloolise eripära tõttu ainult ühel alusel. Nad deklareerisid enda kuulumist Vene, Venemaa, Nõukogude ja nüüd taas Vene tsivilisatsiooni hulka.

"Venelase" mõiste puhul pole valge nahavärv sugugi mitte kohustuslik element – sellele viitab terve hulk inimesi - alates A. S. Puškinist kuni austatud Venemaa rahvakunstnik G. D. Sijatvindani.

"Venelase" mõiste puhul on vabatahtlikuks elemendiks ka õigeusklik usutunnistus ning venemaine päritolu, mida kinnitavad Bagration, Barclay de Tolly, Bellingshausen, Struwe, Võssotski, Eisenštein ja Makarenko.

Kuid on võimatu ette kujutada täisväärtuslikku venelast (ükskõik mis rahvusest) ilma Võidupühata, "Sõja ja rahuta", Stierlitzi ja Gagarinita.

See väärtuste süsteem hõlmab ühelt poolt suurt hulka mitte ainult "etnilisi venelasi", vaid ka "etnilisi mittevenelasi", sealhulgas suure hulga nõukogudeaegsete segaabielude ja rahvaste massi tsivilisatsiooniliselt venestunud rahvuste esindajad.

Teisest küljest osutus see põhimõtete ja väärtuste süsteem noortes rahvusdemokraatiates kategooriliselt keelatuks.

Seetõttu oligi "venekeelsuse" idee pealsunnitud ja ajutine. See oli idee, mis kahandas kahe- või kolmekümne miljoni kandja tsivilisatsioonilise identiteedi olmetunnustele, "teise sordi pärismaalaste tasemele", kellel oli oma igapäevane suhtluskeel, mis juhuse tahtel vene keelega kokku langes.

Ja seda keelt võis taluda seni, kuni kohalike etnokultuuri aktivistide surve all ei võta need venekeelsed inimesed lõpuks omaks kohalikke väärtusi ja sümboleid.

Plaani kohaselt pidanuks "venekeelsed" tegelema enda pideva kultuurilise kastreerimisega.

See tähendaks armastust Šalamovi "Kolõma lugude" suhtes ja Eisenšteini Aleksander Nevski ärapõlgamist; armastust Tšehhovi Venemaa meeleheidet kirjeldavate draamade suhtes ja distantseerumist Dostojevski "Kirjaniku päevikust"; armastust selle Brodski loomingu osa vastu, mis võitles Nõukogude võimuga ja ignoreerida tema luuletust "Ukraina iseseisvuseks" ("На Независимость Украины" – toim.).

Lõplikuks eesmärgiks oli endiselt nende üleminek kohalikele riigikeeltele ja "ametlikele" kangelastele - rõhuasetusega tinglikele "banderalastele".

Ühesõnaga oli post-nõukogude vabariikide "venekeelsete" ülesandeks tõestada, et nad säilitasid kadunud "impeeriumi ajastust" ainult suhtluskeele ja selle osa kultuurist, mis "neetud impeeriumi" julmalt ja sihikindlalt demoniseerib.

Nõukogude-järgses ruumis pidid vene keelt kõnelevad inimesed ette kandma, mil määral nad Putini "imperialistlikust ja autoritaarsest" Venemaast vabanenud ja võõrandunud olid – mille tarvis korraldatakse regulaarseid üritusi, tõestamaks, et "venekeelsed eurooplased" ei samasta end "Putini režiimiga".

Seejuures on hämmastav: isegi sellistes tingimustes ei võeta "venekeelseid" kunagi täieõiguslike inimestena, "vähemusena, kel oleks ka mingeid õigusi". Sel lihtsal põhjusel, et just otsene juurdepääs Venemaa kultuurikoodile muudab igaühe neist endiselt kahtlaseks, soovimatuks, ebausaldusväärseteks ja seega alaväärseks.

Seetõttu ei ole neile üheski endise NSV Liidu Euroopa-osa liiduvabariigis antud täiemahulist vähemusrahvuste õiguste paketti.

Muidugi võime me Ida-Euroopa venekeelses meedias lugeda kuhjade viisi viimistletud mantraid a´la "keegi ei rõhu meid siin, ärge kuulake Kremli propagandat!"

Kuid kõik need mantrad jõuavad sentimentaalsete juhtumite kirjeldusteni, kus vastuvõtva riigi suuremeelse härrasrahva esindajad "venekeelseid" olmeküsimustes ei alandanud.

Ukraina president Petro Porošenko
Пресс-служба президента Украины

See tähendab, et "apteegis, avastanud, et ma ei oska leedu keelt, läks neiu üle vigasele vene keelele ja ma tundsin selles otsest heatahtlikkust".

Või "kohalikus Vene teatris esitatakse sellesama Tšehhovi "Kolme õde" ja ekraan, kus jookseb riigikeelne sünkroontõlge, ei häiri kedagi."

Sallivusest selle suhtes, mis tegelikult endast vene identiteeti kujutab, alates 1812. aasta Isamaasõjast kuni Suure Isamaasõjani, Lomonosovist, Landau ja Tsiolkovskist Gagarinini, ei saa juttugi olla.

Venekeelsetel on keelatud imetleda mingitki Venemaad, välja arvatud seda osa, mis Venemaad nuhtleb ja eitab. Üldiselt on kogu see silmakirjalikkus säilinud peaaegu kolm aastakümmet.

Venelasi austama ei pea, küll aga venekeelseid. Ja kui te neile survet ei avalda, hakkavad nad varsti ise ukraina keelt rääkima. Valimiste eelõhtul hakkasid aga kõik Ukraina poliitikud hoopis vene keeles rääkima. Vene keeles!

Nüüd aga muutub olukord veelgi teravamaks, peamiselt sellepärast, et Venemaa, mida peeti hääbuvaks jõuks, hakkas ootamatult poliitiliselt ja kultuuriliselt laienema.

Olukorras, kus Venemaal on Krimm, Süüria, Nord Stream 2, film tankist T-34 ja Donbassi passid, on isegi täiesti kodustatud "venekeelsete" olemasollu ohtlikuks muutumas. Seetõttu on otsustatud neid kui üksust kõikjal kiiremas korras likvideerida.

Neil asjaoludel tekib ajutisel ja amorfsel üksusel, mida nimetatakse "venekeelseteks välismaalasteks", tõeliselt hamletlik küsimus

Nimelt:

  • kas loobuda kollektiivselt kõikidest "venekeelsuse" jäänustest ja tunnustada end teise sordi pärismaalasteks, kes lihtsalt ei tunne piisavalt oma uut riigikeelt ega oma uusi rahvuslikke, Venemaa vastu võidelnud kangelasi.
  • või tunnustada oma kuulumist "Euroopa suhtes vaenulikku" tsivilisatsiooni, mille tagajärjeks võib olla tõeline vastasseis kohalike rahvusdemokraatiate etniliste režiimidega. Ja suure tõenäosusega pagendamine kultuurilis-tsivilisatsioonilisele kodumaale.

See tähendab, Suurele Maale, kus puuduvad Schengen, kitsad Hansalinnade tänavad, Euroopalikud teenused ja muud "püsiväärtused".

Suure Maa humanitaarülesandeks võib uutes tingimustes olla vaid nende inimeste evakueerimise hõlbustamine, kes otsustasid vastuvoolu minnes venelasteks jääda.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

137
Tagid:
venekeelne, venelased, venemaalased, Venemaa