USA president Donald Trump

Trumpi lahkudes suurriik ei taastu

113
(Uuendatud 10:06 29.04.2019)
Praegune USA välispoliitika on muidugi õudusest kohutavam, kuid kunagi lahkub ka Donald Trump ja tema administratsioon. Mis saab siis? On väga tõenäoline, et midagi parandada pole siis enam võimalik ja Ameerika ei saa kunagi enam olema endine, arutleb RIA Novosti kolumnist Dmitri Kossõrev.

Selline lihtne mõte sisaldub väljaande Foreign Affairs hiljutises artiklis, mille autoriks on vabariiklasest Trumpi-vastane (on ka selliseid) Daniel Drezner, kes vihkab USA presidenti rohkem kui paljud demokraadid. Ta nimetab Trumpi Ferrari rooli sattunud meheks, kellel vaimne ja emotsionaalne areng on lapse tasemel ja nii edasi.

USA valmistab ette sõjalist operatsiooni Iraani vastu – pall on Putini käes >>

Dreznerile, kes on Taftsi ülikooli juures asuva Fletcheri-nimelise rahvusvahelise poliitika ja õiguse ülikooli professor ja kateedrijuhataja, võib kaasa tunda. Ta on kogu oma elu õpetanud noortele, et diplomaatia on kõrgeimat professionaalsust nõudev kutseala ja Ameerika Ühendriikidel on maailmas ainulaadne positsioon. Kuni sinnamaani välja, et inimesed ei mäleta, millal Ameerika ja tema välispoliitika ei oleks olnud igas mõttes kõigis tähtsam.

Nüüd aga juhtus selline lugu… Drezneri sõnul solvab ja kahjustab Trump Ameerika liitlasi; peab kaubandussõdu, mis ei ole kaasa toonud midagi peale kahju majandusele; tema administratsioon on lahkunud mitmetest lepingutest ja halvustab neid organisatsioone, mille osaliseks riik veel jäänud on. Tema rahvusvaheliste suhete nõunikud püüavad sõlmida kokkulepped enne, kui president neid oma säutsudega kahjustada jõuab ja nii edasi ja nii edasi.

Drezner lisab, et riigidepartemangust lahkub lõputu diplomaatide vool, kes ei saa aru, mida neist tahetakse. Väljastpoolt vaadates tundub selline välispoliitika arusaamatu, metsik ja ebasõbralik, kuid nagu selgub, paistab see ka ameeriklastele endile Ameerika Ühendriikide huvide seisukohast õudusunenäona.

Võib-olla Drezner ja tema mõttekaaslased liialdavad? Piisab, kui meenutada, mitu korda ainuüksi sõjajärgsel perioodil on Ameerika Ühendriikidel tulnud välispoliitikas katastroofe üle elada sõjaliste, poliitiliste ja isegi siseprobleemide tõttu.

Võtame näiteks kasvõi 1973. aasta Araabia naftaembargo, kui naftahinnad neljakordistusid (põhjuseks oli Ameerika Ühendriikide ja liitlaste toetus Iisraelile Viimsepäeva sõja ajal), kuid riigi majandus ei lakanud sellepärast veel olemast maailma esimene ja lääneriikide liit ei lagunenud. Washingtonil on praegugi veel liitlassuhted Lähis-Ida tähtsamate riikidega.

Trump teatas riigipöördest Ameerikas >>

Või katastroof Vietnami sõjas, mis lõppes häbiväärse kaotuse, sõjaväelaste ja diplomaatide põgenemisega Saigonist, Ameerika mõju vähenemisega kogu Aasias, sõjaväebaaside vabatahtliku, kuid mitte nii suure kaotusega. Rääkimata sellest, et sõjavastane liikumine Ameerika Ühendriikides endas viis ühiskonna barrikaadide eri pooltele.

Выступление Дональда Трампа
© AP Photo / Carolyn Kaster

Kuid juba 80-ndatel ei saanud keegi öelda, et suurriiki enam pole. Ja veel varem oli 1929. aasta suur depressioon, kuid 1945. aastaks tõusid Ameerika Ühendriigid läänemaailma juhtriigiks, asendades endise superjõu - Briti impeeriumi.

Nüüd ütleb rahvusvahelise poliitika kateedri professor, jah, nende kriisidega saime me hakkama aga praegusega ei pruugi me enam toime tulla. Muidugi tuleb ühel heal päeval "normaalne" president ja hakkab varemeid uuesti üles ehitama, kuid tal võib see ebaõnnestuda, sest Ameerika jääb lähitulevikus nõrgaks ja sekundaarseks riigiks, mis on oma endised liitlased kaotanud.

Drezneri sõnul on selles süüdi Ameerika demokraatia. Tõsi, neid sõnu autor otseselt ei kasuta, kuid tema mõte on just selles. Ta usub, et Ameerika valija oli liiga kaua veendunud oma riigi tingimusteta domineerimises maailmas ning seetõttu oli ta üha vähem huvitatud välispoliitikast, pidades normaalseks valida selline president ja kongresmenid, kes sellest suurt ei taipa.

Isegi kui demokraatide unistus täitub ja Trumpi volitused rahvusvahelisel areenil tegutsemiseks antakse Kongressile, siis kongresmenid ise ei ole selles sugugi paremad. Lisaks on tugevasti räsida saanud ekspertide ökosüsteem, ilma milleta välispoliitika ajamine on võimatu.

Nad ei meeldi ameeriklastele, sest nood mäletavad, et just eksperdid vedasid Ameerika Iraagi sõja taolistesse katastroofilistesse sõdadesse. Varem oli USA-l justkui kaks välispoliitikat, demokraatide ja vabariiklaste oma. Esimestel oli kalduvus "Teist internatsionaali" luua, see tähendab kehtestada valitsusväliste toidulaudade abil kogu maailmas demokraatiat ja õigeid väärtusi. Teised aga peavad rohkem lugu jõukasutamisest ja tegutsevad loosungi all "Ameerika kõigepealt".

Kaubandussõda: USA kõigi ülejäänute vastu >>

Kuid varem suutsid mõlemad omavahel läbi rääkida ja selle tulemusena oli Ameerika välispoliitika terviklik. Nüüd on aga poolte polariseerumine ja viha läinud nii suureks, et keegi ei taha enam läbirääkimisi pidada.

Ilmselt kestab selline olukord kaua ja liitlased ning seda enam mitteliitlased (st kogu maailm) võivad ära harjuda, et USAga polegi võimalik kokku leppida ja õpivad iseseisvalt elama. Sellest saab pöördepunkt, kus USA endist hiilgust ei ole enam võimalik taastada.

Kõige huvitavam Drezneri artiklis on see, et Ameerika Ühendriigid hakkasid tõstatama küsimusi, mille üle ei olnudki põhimõtteliselt vaja arutleda: mis on kodakondsus ja kes on ameeriklased; mis on patriotism ja milles seisneb riigi ülimuslikkus; milleks ja milliseid haridus- ja tervishoiusüsteeme on vaja; milline peaks olema ajakirjandus; kas lubada relva omamist või mitte; kuidas peaksid omavahel suhtestuma mehed ja naised... See tähendab, et Ühendriigid naasevad ühiskonna ja riigi põhialuste juurde ning üritavad neid nullist uuesti üles ehitada.

Niikaua aga, kui käimasolev revolutsioon riiki (või isegi Läänt tervikuna) taaskäivitab, õpib maailm tõesti oma mõistusega elama ning oma endist hiilgust Ameerika endale enam tagasi ei saa.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

113
Tagid:
majandus, Donald Trump, poliitika, USA
Teema:
Kaubandussõda: USA kõigi ülejäänute vastu (102)
Samal teemal
Kaubandussõda: USA kõigi ülejäänute vastu
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega