NATO peakorter Brüsselis

NATO kustutas Venemaa tulevikust: mida see SRÜ jaoks tähendab

126
(Uuendatud 06:22 20.04.2019)
Aleksandr Hrolenko
Moskva teatas 15. aprillil NATO-ga sõjalises ja tsiviilvaldkonnas tehtava koostöö täielikust lõpetamisest, kirjutab sõjaline vaatleja Aleksandr Hrolenko.

Venemaa välisministri asetäitja Aleksander Gruško esitatud teesid on sellised:

  • NATO ideoloogia on püsinud muutumatuna alates tema loomisest 1949. aastal: "Hoida ameeriklased Euroopas sees, venelased Euroopast väljas ja sakslased Euroopa alluvuses", kuid sellise suhtumisega ei ole praeguseid probleeme võimalik lahendada;
  • NATO jõudis sisemise ebastabiilsuse seisundisse enne 2014. aasta Ukraina kriisi - laienemispoliitika on ammendunud ja täna tehakse palju Ameerika Ühendriikide huvides ja nõudmisel;
  • NATO "saavutuste" nimekirjas on Euroopa, Aafrika, Lähis-Ida, Kesk-Aasia sandistatud ja pooleldi hävitatud riigid (Jugoslaavia, Liibüa, Iraak, Afganistan), seejuures taaselustatakse külma sõja aegset retoorikat ja sõjalise ülesehitust;
  • NATO on ameeriklastele edukas rahvusvaheline instrument liitlaste allutamiseks ja kontrollimiseks, ning enda ebaseaduslike tegevuste (USA agressioon) eest vastutuse jagamiseks ja legitimeerimiseks rahvusvahelisel areenil;
  • allianss võimaldab Washingtonil rahastada Ameerika sõjalist kohalolekut Euroopas, kus liitlasriigid keskenduvad kohustuslikult kaitsekulutustele 2% suuruses SKTst ning eurooplastel tuleb edaspidi maksta ka USA vägede kohaloleku eest (150% selle tegelikust maksumusest);
  • luues "kunstlikku nõudlust" relvastusele, saab USA sõjatööstuskompleks Euroopa ostjatelt 100 miljardit dollarit aastas;
  • Vastupidiselt Venemaa ja NATO 1997. aastal sõlmitud aluslepingule jätkub alliansi relvastuse paigutamine uute liikmesriikide territooriumile Venemaa piiride ääres ning loodava infrastruktuuri põhjal võib otsustada selle eesmärgi üle;
  • Alliansi sõjalist planeerimist kohandatakse suure intensiivsusega konfliktile võrreldava vastasega ja isegi "külmas" vastasseisus suureneb juhuslike "kuumade" intsidentide toimumise tõenäosus;
  • NATO vägede tegevus on aktiveerunud Läänemere ja Musta mere piirkondades, kus peetakse ulatuslikke õppusi strateegilise relvastuse (tuumarelvakandjad) kaasamisega, praktiseeritakse tuumarelva mitteomavate riikide osalemist bloki tuumaõppustes.

Aleksandr Gruško ütles kokkuvõtteks: "On juhtunud, et meie suhted on katkenud - 1999. aastal NATO vägede poolt Jugoslaavia pommitamise tõttu ja 2008. aastal pärast Lõuna-Osseetia konflikti. Praegune kriis ... on olnud kõige pikem ... NATO on läinud konfrontatsioonis Venemaaga liiga kaugele ning pole veel selge, millal ja kus terve mõistus võidab."

Hullemaks ei saa enam minna

Sellised väga sisutihedad Venemaa välisministeeriumi avaldused ei ole juhuslikud, nad näitavad riigi tugevust ja valmisolekut oma sõnu tegudega kinnitada.

Olukorra kompromissitu analüüs ja ultimatiivsed hinnangud peegeldavad Moskva äärmiselt pettumust pikaajalise turbulentsi pärast suhetes alliansi ja Ameerika Ühendriikidega. Kui partnerid heaga aru ei saa ega usu ülihelikiirusega rakettidesse või viimsepäeva saabumisse Poseidoni kasutamise läbi, terendab tulevikus ees vältimatu ja pealesunnitud Venemaa jõudemonstratsioon. Võib-olla midagi Kariibi mere kriisi sarnast.

Miks Eesti sõjaline võimsus alla käib>>

Samal ajal peavad endast heal arvamusel olevad Washingtoni ja Brüsseli strateegid tundma kuristiku külma hingust, mille äärel nad seisavad. Arvestades sõjalise vastasseisu ohtu ei ole Venemaal muid võimalusi praktiliselt jäänud. Kõik "pehme jõu" vahendid on ammendunud ja isegi kui lihtsustatud korras Venemaa kodakondsuse andmine Donetski ja Luganski elanikele probleeme ei kõrvalda, on Kremli kapitulatsioon välistatud.

Venemaa ja NATO vägede vahelise sõjalise konflikti oht Euroopas on olemas ja kasvab üha. Ühelt poolt võimaldab allianss meil "jagada kogu vastutust" ebaseadusliku agressiooni eest (nagu see oli varem Afganistanis, Iraagis, Liibüas, Süürias, Jugoslaavias ja teistes riikides).

Teisest küljest, "noorte eurooplaste" riigid kipuvad lahingusse (vähemalt sõnades), kaks jokkerit - Gruusia ja Ukraina - ei säästa samuti oma kodanike elusid "pühas sõjas". Nemad kannavad ka peamised kaotused Venemaa rindel. Kui konflikti tuumafaasi õnnestub vältida, ei kaota inimkonna "kuldne miljard" praktiliselt midagi.

NATO Venemaa-vastane olemus on ilmne. Edasise laienemise plaanid Ukraina ja Gruusia arvelt on need punased jooned, millele järgneb erineva intensiivsusega sõjaliste konfliktide vältimatu puhkemine Musta mere piirkonnas (meenutame Kertši vahejuhtumit), Lõuna-Kaukaasias (august 2008 ei õpetanud midagi, alliansi tegevus jätkub) Balti riikides (seal on NATOt tagumikku torkiv "Kaliningradi pind") ja Valgevenes (liitlaskohustused).

"Ilvesemissioon" jätkub: Prantsuse sõdurid naasevad Eestisse>>

Jah, peaaegu kogu SRÜ territooriumil tuleb paratamatult relvaga käes valida Kollektiivse julgeoleku lepingu organisatsiooni (ОДКБ) ja NATO vahel. Samal ajal sagenevad NSV Liidu kildude territoriaalsed nõudmised ("kõikide nõuded kõigile") analoogselt Jugoslaavia stsenaariumile.

Kavatsuste tõsidust kinnitavad Ameerika Ühendriikide strateegiliste pommitajate B-52 hiljutised manööverdamised Balti regioonis, "mitmesuguste globaalsete ülesannete täitmise harjutused" või täpsemalt, tuumarünnakute matkimine Kaliningradi piirkonnas. Venemaa Mehhiko lahes selliseid harjutusi veel ei tee, kuigi võiks.

Jagada Venemaad ja vastutust

Pärast Venemaa välisministeeriumi avaldust väljendas NATO demonstratiivselt muret koostöö puudumise, õigemini selle üle, et ei suudetud Moskva tegevust ette näha. Brüsselis rõhutati taas, et suhtlemine on heidutuse oluline element.

Selliseid avaldusi on tehtud regulaarselt ja need ei ole kuidagi seotud reaalsusega. Näiteks keeldusid NATO juhtkonna esindajad osalemast aprillis toimuval VIII Moskva rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil. Washington ilmselt keelas ära.

Alliansi üksikud liikmed on endiselt illusioonide kütkeis ja France 24 tsiteerib Strateegiliste uuringute fondi (Fondation pour la recherche strategque) teadustöötaja Yves Boyeri: "Mitte ükski NATO riik ei hakka venelastega Musta mere ääres nalja tegema ... See on suuruselt teine tuumariik maailmas."

"Siilid" udus: keda heidutavad Briti eriüksused Eestis>>

Teine huvitav tähelepanek: "Aasovi mere rannik kuulub täielikult Venemaale. Samahästi võiks nõuda, et ameeriklased hoiaksid eemale Mehhiko lahest."

Washington ja Brüssel vaevalt seda kuulda võtavad ja Pentagon valmistub Euroopas iseseisvalt tegutsema.

Ameerika Ühendriigid ja NATO kavatsevad juba ammu Venemaa riiklust lammutada. Nii kirjutas mõjukas Ameerika poliitiline ajaleht The Hill avameelselt "Venemaa kokkuvarisemise juhtimisest".

Euroopa poliitika analüüsikeskuse (CEPA) vanemteadur Janusz Bugaysky kirjeldab samm-sammult, mida tuleb teha rahvuslike konfliktide õhutamiseks Venemaal ja riigi lagundamiseks: "Lagunemisprotsessi juhtimiseks ja üle riigipiiride ulatuva konflikti tõenäosuse vähendamiseks peab Lääs sisse seadma sidemed erinevate Venemaa regioonidega ja toetama nende rahumeelset üleminekut omariiklusele." Samal ajal peab NATO "tagama Venemaa kokkuvarisemise korral tema naabrite turvalisuse."

Võib-olla on Interpol ja Venemaa Uurimiskomisjon Bugaysky äärmusluse vastu juba huvi tundnud, kuid selliseid "mõtlejaid" on Läänes palju. Venemaad aga tuntakse vähe, see on alliansi suurim probleem.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

126
Tagid:
USA, John Bolton, Aleksandr Gruško, Moskva, NATO
Teema:
NATO idarindel (155)