Venemaa president Vladimir Putin puhkusel

USA eksperdid avastasid "Putini transkontinentaalse impeeriumi"

239
(Uuendatud 17:44 08.04.2019)
Väljaande Time lugejatele pakutakse "Putini teist vandenõu", mis tähendab, et lisaks väidetavalt Donald Trumpi Valgesse majja toonud vandenõule on Venemaa liider hõivatud muude operatsioonidega võimu haaramiseks planeedil.

Ameerika ajakiri Time suutis rahvusvahelise poliitika ekspertide toetusel teha tõsise avastuse: tuleb välja, et Venemaa on juba impeerium, kusjuures uut tüüpi impeerium – ta on kõigil mandritel ja üles ehitatud sõna otseses mõttes ametliku Washingtoni nina all, kes ei ole kuidagi suutnud seda takistada, kirjutab RIA Novosti analüütik Ivan Danilov.

Endine LKA ülem nimetas Putini suureks kingituseks NATO-le >>

Simon Schusteri artiklis sisalduvad Ameerika ekspertide ja ajakirjanike teesid ei ole mitte ainult ajakirja aprillinumbri peamine materjal, vaid ka kaanepildi inspiratsiooniallikas. See näeb välja nagu ulme- või märulifilmi reklaamplakat: punane taust, maakera, millel on punaste tähekestega märgitud punktid ja ähvardavalt planeedi kohale kummarduv Venemaa presidendi sarnane siluett.

Lugejaile pakutakse Putini "teist vandenõu", millega peetakse silmas, et lisaks väidetavalt Donald Trumpi Valgesse majja toonud vandenõule on Venemaa liider tegev ka teiste planeedil võimu haaramiseks kavandatavate operatsioonidega.

Kui aga jätta kõrvale koopa-russofoobia, vastutustundetud hüperboolid ja kunstilised kujundid, mis sobiksid pigem James Bondi filmidele või Tom Clancy romaanidele ega haaku kuidagi tõsise poliitilise väljaandega, siis tuleb tunnistada, et materjalis esitletakse üsna huvitavat (ja kohati põhjendatult murelikku) arusaama Venemaa kasvavast mõjust maailmas.

Президент России Владимир Путин на обложке журнала Time
© Фото : © Time
Vladimir Putin ajakirja Time kaanel

Peamine väide, mida härra Schuster oma artiklis propageerib, on see, et Venemaa (ja eriti Vladimir Putin) leidis huvitava viisi, kuidas laiendada oma mõju maailmas, kulutama selleks ressursse, nagu USA ja Hiina selliste eesmärkide saavutamiseks tegid.

Veelgi enam, rõhutatakse, et Putini metoodika sellise transkontinentaalse "nurjunud riigi impeeriumi" ehitamiseks on juba korduvalt näidanud oma edu ja Venemaa ei kavatse saavutatul peatuda. Kui vaadata Kremli tegevusele ajakirja Time pilguga, siis avaneb järgmine pilt: Kreml justkui otsib ja leiab üles poliitikud, kes juhivad riike, mis asuvad revolutsiooni, majandusliku kokkuvarisemise või välisriigi (loe - Ameerika) sõjalise sekkumise äärel.

Putin nimetas USA liitlasi "kaasaruigavateks satelliitideks" >>

Samal ajal kui koostöö Ameerika Ühendriikide või Hiinaga eeldaks selliste riikide juhtidelt reforme või teiste raskete tingimuste täitmist, pakub Moskva neile väidetavalt hoopis teistsugust koostööformaati, kus "nurjunud riikide" juhtidele pakutakse turvalisust, kaitset välise surve eest ja võimalust püsida võimul isegi pärast seda, kui maailma kogukond neist vabaneda soovib. Vastutasuks saab Venemaa raha (relvamüügilepingute vormis), poliitilise mõju vastavates piirkondades ja juurdepääsu nende riikide loodusvaradele.

Time artiklis on tugevalt tunda tüüpilise ameerika ajakirjaniku pahameelt ja pettumust, kes oli kindlalt veendunud, et Venemaa (riik, mis kaotas täielikult külma sõja) varises kokku ja lagunes laiali, ning seetõttu ei ole isegi teoreetilist võimeline trügima küünarnukkidega ribidesse Ameerika Ühendriike, Hiinat, Prantsusmaad ja teisi "tipptegijaid" Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika loodusressursside pärast.

Time loetleb Venemaa edusamme kolmandates riikides: Liibüast ja Afganistanist Venezuela ja Sudaanini - kõikjal on Venemaa palgasõdurid, kõikjal on Venemaa nõunikud ja kõikjal teenib Venemaad raha.

On loogiline, et selline lähenemine tekitab Ameerika propagandas soovi pidada Venemaale loeng kõrgetest moraalsetest põhimõtetest rahvusvahelises poliitikas: "Venemaa pakub oma uutele sõpradele võimsat relva - vetoõigust ÜRO Julgeolekunõukogus, mida kasutati vähemalt kümne Julgeolekunõukogu resolutsiooni blokeerimiseks keemiarelvade, sõjakuritegude ja lahingutegevuse lõpetamiseks Süürias 2011. aastast kestvas kodusõjas."

Assadi režiimile appi tulemisega sai Putin õiguse väita, et Venemaa toetab oma liitlasi, isegi kui nad mürgitavad oma kodanikke gaasiga, pommitavad ja piinavad neid.

Loomulikult näevad need väited eriti ilmekad Ameerika Ühendriikide poolt välja öelduna, mis on küll viimane riik, kellelegi moraaliteemadel loengut lugema (rääkimata sellest, et Assadi vastu esitatud süüdistused on valed).

"Vene maagia jõud": miks Haiti elanikud Putinilt abi küsivad >>

Sajad tuhanded Iraagi tsiviilisikud hukkusid Ameerika sekkumise tagajärjel, mis põhines otsestel valedel "Saddami massihävitusrelvadest". Seetõttu on Washington ja moraal kokkusobimatud asjad. "Eluskaup" Liibüa orjaturgudel, mis ilmus sinna pärast Lääne "humanitaarseid pommirünnakuid", ei ole samuti Ameerika kõrgmoraalse välispoliitika tagajärgedest vaimustuses.

Kui ajakiri Time, millel lasub samuti teatud vastutus USA sõjaväelaste poolt süütute inimeste tapmise eest, räägib moraalist, ei ole see isegi näide häbematusest, vaid pigem uskumatult räpasest enesekindlusest, et kogu maailm peab Washingtoni ikka veel mäe otsas seisvaks linnuseks.

Maailm ei mõtle enam nii ja Ameerika ajakirjanike hala Venemaa edusammude pärast Süürias, Venezuelas, Sudaanis, Egiptuses, Kesk-Aafrika Vabariigis, Afganistanis ja teistes riikides, mis on väsinud Ameerika Ühendriikide liidrirollist, on selge tõend, et niinimetatud Ameerika moraalne liidriroll on surnud ja selle surmatunnistus on väljakirjutatud umbes Jugoslaavia pommirünnakute ja Süüria terroristide toetuse vahepealsel ajal.

Time artikli pealkirja "How Putin Built a Ragtag Empire of Tyrants and Failing States" võiks viisakalt tõlkida: "Kuidas Putin ehitas türannidest ja nurjunud riikidest improviseeritud impeeriumi". Kusjuures artikkel keskendub just improviseeritud, see tähendab kaootilisele ja süsteemitule, räbalatest kokku traageldatud "Putini impeeriumi" ehitamisele.

Tegelikult (ja autorid seda läbi hammaste ka tunnistavad) on süsteemsus olemas ja see rajaneb raudsel põhimõttel: vabadus on rahast kallim.

Seal, kus Washington või Pariis pakuvad raha või investeeringuid, pakub Moskva eelkõige kaitset ja vabadust, see tähendab kohaliku poliitilise eliidi enampakkumistel kokkuostmise asemel pakub Venemaa arengumaade kõige mõistlikumatele juhtidele kõige hinnalisemat, mis üldse olla saab - suveräänsust ja julgeolekut.

Serbia president palub Putinit Kosovole appi >>

Ja sellise eksklusiivse kauba eest ei ole paljudel kahju mistahes hinda maksta. Kui sõnastada see otse ja pragmaatiliselt, siis just selles loogika muutuses suhtlemisel maailmaga seisnebki Venemaa edu mitte ainult võrreldes USA strateegiaga, vaid ka tohutu eelis võrreldes omaaegse NSV Liidu lähenemisega, mis ohverdas nõukogude inimestelt välja pumbatud raha oma ideoloogia edendamiseks välismaal.

Vladimir Putini esinemine Föderaalkogu ees
© Sputnik / Алексей Филиппов

Kaasaegne Venemaa ei suru peale mingit ideoloogiat ega kavatse kellelegi maksta õige ideoloogilise seisukoha eest. Seepärast ongi suveräänsuse ja vabaduse kaitsmise teenused maailmas nii populaarsed ja toovad Venemaale kasumit, mitte kahjumit, kusjuures kasumit saadakse juba nüüd, konkreetsete relvamüügi ja loodusvaradele juurdepääsu andvate lepingute järgi.

Peamine saatuse iroonia, mis Ameerika Venemaa välispoliitika strateegia kriitikutest mööda läks, seisneb selles, et mida rohkem Washington Venemaa mõju laienemist takistada püüab, mida rohkem ta sanktsioonide kehtestamise ja sõjalise jõuga Aafrika, Aasia ja Lõuna-Ameerika riike ähvardab, seda atraktiivsematena neile Venemaa ettepanekud paistavad.

Haritud lugeja tunneb selles olukorras kergesti ära ühe judo peamise põhimõtte, kasutada vastase jõudu tema enda vastu. Nii et las Washington vihastab rohkem - Venemaa huvid sellest ainult võidavad.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

239
Tagid:
analüütika, majandus, poliitika, Venemaa, USA, Vladimir Putin
Samal teemal
Zahharova: NATO vastusest Putini sõnumile
Haridus on valgus - prantsuse meedia avastas Putini saladuse
Endine LKA ülem nimetas Putini suureks kingituseks NATO-le
Putini visiit Serbiasse: gaas, Kosovo ja kutsikas Paša
"Laste maailm" Prantsusmaa televisioonis: loome Twitteris "päris" Putini
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega