Varssavi

NATO telg - nihe paremale: "Meredevaheline" kiil Euroopas

149
(Uuendatud 14:25 08.04.2019)
Poola kunagine "Intermarium"* ehk "meredevaheline" majanduspoliitiline kontseptsioon, millele Teise maailmasõja tulemused risti peale tõmbasid, ärkas uuele elule USA "Kolme mere algatusega" (The Three Seas Initiative), mis selle autorite sõnul peaks eraldama Venemaa Saksamaast.

NATO seitsmekümnenda aastapäeva tähistamine alliansi sünnilinnas Washingtonis ei paistnud üldsegi pidulik, märgib politoloog Veronika Krašeninnikova RIA Novosti materjalis. Standardsete avalduste kõrval organisatsiooni väärtusest ja tähtsusest tunnistas selle peasekretär Jens Stoltenberg: "Peame ausalt tunnistama, et küsimusi alliansi tugevuse kohta esitatakse mõlemal pool Atlandi ookeani."

Kahtlemata on küsimusi palju. Alliansi peamised tugisambad Euroopas - Saksamaa ja Prantsusmaa, hiilivad Washingtoni ülemuse nõudmistest kõrvale ja too on sunnitud avaldama neile väga tõsist poliitilist ja majanduslikku survet. Türgi ostab Venemaalt S-400-d ja tehtud ettepanekule valida, kas olla Venemaa või Ameerika Ühendriikide poolel vastab, et otsustagu hoopis Washingtonile, kellega ta on, kas NATO liitlaste või kurdi terroristidega. Ameerika liberaalid Cato Instituudist võrdlevad allianssi 70-aastase "pensionäriga" ja pakuvad võimalust rajada uus julgeolekuarhitektuur.

Selline jutt on vene kõrvale muidugi kena kuulata, kuid ei maksa meeldivatel helidel end eksitada lasta. Jälgige käsi: NATO tegelik poliitika erineb nendest lohutavatest uudisest oluliselt. Pentagon kulutab sel aastal Euroopa heidutuspoliitikale 6,53 miljardit dollarit, mida on peaaegu kaks korda rohkem kui 2017. aastal (siis oli see 3,42 miljardit). Kulud kasvavad viies valdkonnas: kohaloleku suurendamine, õppused ja sõjaväeline koolitus, vägede eelpaigutus, liitlaste võimekuse suurendamine.

Millistest liitlastest me räägime? Millise riikide territooriumil suureneb kohalolek ja suurendatakse võimekusi? Kindlasti mitte Saksamaal ja mitte Prantsusmaal.

Viimastel aastatel NATOs toimunud peamine uuendus on alliansi raskuskeskme nihkumine Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse. Protsess algas juba George W. Bushi ajal: Saksamaa ja Prantsusmaa näitasid end "mitteusaldusväärsete" partneritena, astudes 2003. aastal koos Venemaaga välja Iraagi sõja vastu. Selle eest said nad tollaselt kaitseministrilt Donald Rumsfeldilt kaela alandava "vana Euroopa" sildi. Kannuseid teenivaid idapoolseid riike aga, keda Washington sel ajal oma algatuste teerajajana NATOsse ja ELi sokutas, austati tiitliga "uus Euroopa".

Trumpi administratsioon viis selle ülemineku lõpule: transatlantilise telje Euroopa-poolne ots toetub nüüd tugevalt Poolale. Ainult marurahvusliku valitsusega Poolas sai USA president 2017. aasta juulis oma militaristlikku kõnet pidada. Ainult Poola pakub tungivalt oma territooriumi USA sõjaväebaaside rajamiseks. Veelgi enam, ta on valmis selle eest maksma miljardeid dollareid ja agiteerib teisigi suurendama panust NATOsse. Ainult Poolas sai 2019. aasta veebruaris toimuda Iraani-vastane konverents.

Poola teeb omalt poolt kõik, et olla usaldusväärne sõjaline tugi. Käesoleva aasta veebruaris kiitis Poola kaitseministeerium heaks sõjaväe moderniseerimise kava maksumusega 48,9 miljardit dollarit, eesmärgiga "tugevdada NATO idatiiba". Pole kahtlust, et relvastus ostetakse Ameerika Ühendriikidest. Märtsis kinnitas Poola president Andrzej Duda, et ta peab läbirääkimisi viienda põlvkonna mitmeotstarbeliste F-35 lahingulennukite soetamiseks - 2026. aastaks on plaanis osta 32 lennukit. Washington käsitleb Poolat ning Ida- ja Kesk-Euroopat tervikuna tuumalaengutega ballistiliste ja tiibrakettide võimaliku stardiplatsina.

Sellele on Varssavil juba ammu ka kontseptuaalne põhjendus - "Meredevaheline piirkond" "Intermarium" (termin võeti kasutusele umbes saja aasta eest). See on geostrateegiline projekt Poola juhtimisel Läänemere ühendamiseks Musta ja Aadria merega. Jozef Pilsudski diktatuuri ajal toetas "meredevahelisuse" kontseptsiooni "promethemismi" taktika - NSV Liidu hävitamine rahvuste vahelise viha ja separatismi õhutamisega: "Nii nagu Prometheus tõi inimestele tule, nii toob Poola Moskva poolt ikestatud rahvastele vabaduse." Hiljem võttis selle poliitika kasutusele Kolmas Reich, luues SS-i rahvuslikud leegionid ja siis USA külma sõja ajal, õhutades orjastatud rahvaste seaduse varjus natsionalismi.

Poola rahvuslaste jaoks on Intermarium pikka aega olnud peamine operatiivne kontseptsioon. Uuendus seisneb selles, et selle on omaks võtnud Ameerika strateegid ja sõjaväelased. Esmakordselt lasi väljendi käibele 2009. aastal USA eraluureagentuuri Stratfor juht George Friedman. "WikiLeaksi" poolt avaldatud "Stratfori" kirjavahetusest nähtub, et sõna "Intermarium" esineb 394 Stratfori kirjas, mis on saadetud kahe aasta jooksul enne 2011. aasta detsembrit. 2015. aasta "Geopoliitilises päevikus" öeldakse ühemõtteliselt: "Arvestades Venemaa võimsuse taassündi, muutub Intermariumi idee, mida ei toeta mitte Prantsusmaa, vaid Ameerika Ühendriigid ja mille sihtmärgiks on Venemaa, möödapääsmatuks." Need ja teised faktid ja tsitaadid on esitatud raportis "Intermariumi" kontseptsioon: Piłsudskist Trumpini", mida esitleti NATO 70. aastapäeva eel, 3. aprillil RIA Rossija Segodnja pressikeskuses.

Intermariumi majanduspoliitiliseks taassünniks on saanud Ameerika Ühendriikide toetatav "Kolme mere algatus" (The Three Seas Initiative), mille pakkusid välja Poola rahvuskonservatiivne "Õiguse ja õigluse" erakond. On toimunud selle uue struktuuri kolm tippkohtumist. Üht neist, 2017. aasta juulis toimunut, külastas ka D. Trump ja sellel arutati Ameerika veeldatud gaasi tarnimist Euroopale, see tähendab Venemaa väljatõrjumist sellelt turult. Üks "Kolme mere algatuse" kontseptsiooni looja oli endine NATO vägede ülemjuhataja Euroopas James Jones. On selge, et Ameerika nelja tärni kindral ei tegele selle plaaniga sotsiaalsete küsimuste lahendamiseks.

"Me tahame olla ja olemegi pragmaatilised poliitikud, kes loovad üheskoos tõhusat ja aktiivset globaalse tähtsusega Kesk-Euroopat," ütles Poola president Andrzej Duda "Kolme mere" tippkohtumisel Bukarestis 2018. aastal.

Poolal on veel üks oluline geostrateegiline eesmärk: vastandada "Kolme mere" kaudu kaht oma põlist vaenlast - Venemaad ja Saksamaad.

Rahvuskonservatiivse Poola valitsus näeb Saksamaas ka "liberaalse Euroopa" kehastust, mis on veel üks vastasseisu põhjus.

Ukraina ultraparempoolsed ei saa sellist projekti mitte toetada. Üks sealsete neonatside juht Andrei Biletski ("Ukraina patrioodid", "Sotsiaal-rahvuslik assamblee", "Paremsektor" - kõik need organisatsioonid on Venemaal keelatud) lõi "Intermariumi toetusrühma". Paralleelselt lõid Ukraina neonatsid sügaval põranda all võrgustiku "Reconquista", millel on kõik tulevase Intermariumi põrandaaluse sõjalise struktuuri atribuudid. Selliste ebaseaduslike relvastatud rühmituste organiseerimine, millel on lisaks ka lahingukogemus, sunnib tahtmatult tõmbama paralleele külma sõja aegse operatsiooniga "Gladio". See oli Ameerika eriteenistuste kontrollitav põrandaalune sõjaline (tegelikult terroristlik) võrgustik, mis korraldas Lääne-Euroopas "võõra lipu all" terrorirünnakuid.

Seega on president Trumpi ajal Ameerika Ühendriigid ja Poolast jõudnud üksmeelele 1) ideoloogiliselt, natsionalistlike püüdluste kaudu, 2) poliitiliselt, Venemaale ja Saksamaale löögi andmise sooviga, 3) sõjaliselt, Washingtoni vajaduste kaudu tugevdada infrastruktuuri Euroopas ja militarismi Varssavis. Äge Venemaa-vastane poliitika, valmisolek osaleda Ameerika Ühendriikide provokatsioonides Venemaa ja ELi ühtsuse vastu muudavad Poola, Rumeenia, Balti riigid ja muidugi Ukraina Ameerika Ühendriikide kõige usaldusväärsemateks liitlasteks Euroopas.

Intermarium võib saada kõige efektiivsemaks Ameerika kiiluks, mis lüüakse suure Euraasia mandri läänepoolsesse otsa. See matab igaveseks soovi luua Lissabonist Vladivostokini ulatuv ühine julgeoleku- ja demokraatlik koostööruum. Ei saa lubada Intermariumi kimääridel kiskuda Euroopat ja kogu maailma uue konflikti kaosesse.

NATO idarindel>>

*Międzymorze (tuntud ka kui Intermarium) oli Poola riigitegelase Józef Piłsudski Esimese maailmasõja lõppedes väljapakutud Poola egiidi all loodav ja eksisteeriv föderatsioon, mis hõlmaks Kesk- ja Ida-Euroopa maad (sh Baltimaad koos Soomega). Laias laastus oli see Poola plaan taastada kuni 18. sajandini eksisteerinud Poola-Leedu riik (Rzeczpospolita) - Wikipedia.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

149
Tagid:
USA, Poola, NATO
Teema:
NATO idarindel (273)
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega