Выступление Дональда Трампа

Sõbralik Trump

97
(Uuendatud 11:36 08.04.2019)
Autoritaarsete volituste ja Kongressist sõltuvuse puudumisel on USA president Donald Trump sunnitud kogu oma poliitika, sealhulgas Venemaa suhtes, üles ehitama tehingutele ja kompromissidele, leiab RIA Novosti kolumnist Maksim Sokolov.

Kuna Vene poliitikud on lõplikult järeldusele jõudnud, et ookeanitaguste partneritega head putru ei keeda, ja et see suutmatus on tõsine ning kauakestev, otsustas USA president Donald Trump venelastesse optimismi sisendada, et saab küll, ja kuidas veel!

2. aprillil väljendas Trump NATO peasekretäri Jens Stoltenbergiga (alliansi 70. aastapäev oli kaks päeva hiljem - 4. aprill) kohtudes sügavat rahulolu, et bloki võimsus kasvab aasta-aastalt ja liitlased on teda sõjaliste kulutuste suurendamise osas kuulda võtnud ning ütles: "Loodan, et meil saavad olema head suhted nii Venemaa, Hiina kui ka kõigi teiste riikidega. Arvan, et me klapime ka Venemaaga."

Vanasti (sealhulgas nõukogude ajal) oleks selline avaldus Kremlis ja selle lähiümbruses vähemalt mõningast huvi tekitanud. Ühelt poolt valitses tol ajal veendumus, et Ameerika Ühendriikide president ei ütle midagi niisama, eriti sellisel üldist huvi pakkuval teemal. Kui ta räägib valmisolekust elada rahus ja õiguskorras, järelikult saadab signaali, või vähemalt laseb välja proovipalli.

NATO välisministrid: Venemaa ei lähe meelest>>

Teisest küljest arvati (mitte kõik, kuid paljud, sealhulgas paljud mõjukad tegelased), et Venemaa ja Ameerika vahelised vastuolud on põhjustatud vastastikusest arusaamatusest ja mõlema poole hea tahte korral saab need arusaamatused vastastikuseks mõistmiseks muuta. Siis tuli pingelõdvendus ja seejärel uus poliitiline mõtlemine.

Sellest ajast on paljugi muutunud. Usku, et Ameerika tähtsad inimesed rahvusvahelisi seadusi ja tavasid järgivad, jääb üha vähemaks. Kui nad rikuvad sellise innuga isegi kirjalikke kokkuleppeid, mis peaksid ju ometi millekski kohustama ja käivad täiesti meelevaldselt ümber rahvusvahelise tavaga, mida formaalselt küll kirjutatud ei ole, kuid millest kinnipidamist peeti varem heaks tooniks, siis suhtuda tõsiselt ka varem mitte millekski kohustavatesse vihjetesse ja signaalidesse oleks kummaline. "Saadate signaali? No tore on."

Kukkus välja nagu Boriss Abramovitšiga (Berezovski – toim.): mingil ajal arvati, et temaga oli võimalik milleski kokku leppida ainult kahe tunnistaja ja notari juuresolekul, aga pärast tuli ikka välja, et isegi notariaalne kinnitus ei maksnud midagi. Pärast kolis Boriss Abramovitš Londonisse.

Poola kindral Waldemar Skrzypczak
© Фото : Grzegorz Gołębiowski

Mis puutub usku heasse tahtesse, siis on ka see tugeva hoobi saanud. Valdavalt arvatakse, et pingelõdvendus ja uus poliitiline mõtteviis on küll väga huvitav, kuid tõsiste geopoliitiliste lahkarvamuste korral, niivõrd tõsiste, et muutuvad erimeelsusteks isegi maaküsimuses — kes kelle maha matab, on ainuüksi heast tahtest vähe kasu. Objektiivsed vastuolud, mis on omandamas isegi antagonistliku iseloomu, on selleks liiga teravad.

Venemaa välisministeerium süüdistas NATO-t globaalses pettuses>>

Samal ajal on mõnedes asjades siiski vaja kokku leppida ja see on isegi põhimõtteliselt võimalik, kuid signaalid, salajased armuavaldused jne. erutavad juba palju vähem. Samas ei saa öelda, et Trumpi sõbralikkus üldse midagi ei tähenda. See on huvitav, sest põhineb huvitaval hüpoteesil, mille kohaselt USA praegusele presidendile on ideoloogiline lähenemisviis rahvusvahelistes küsimustes võõras. Või vähemalt ei ole see domineeriv.

Kui räägitakse lääne russofoobiast, siis kipuvad sealse diskursuse peremehed mingil põhjusel väga solvuma - kuid saagu nad pealegi oma tahtmine. Nagu Cato vanema leppimatus, kes igal võimalikul juhul ütles: "Ceterum censeo Carthaginem (resp.: Russiam) delendam esse" ("Ma siiski arvan, et Kartaago tuleb hävitada"). Iga russofoobist senaator on vaid Rooma kangelase järgija.

Seega ei ole Trump üldsegi mitte kangelane ega ka mitte russofoob. Erinevalt meie hulgast lahkunud senaator McCainist või briti poliitikutest on talle monomaania (mingi kujutelma ainuvalitsus – toim.) ja ideoloogiline leppimatus võõras.

Venemaa (Hiina, Põhja-Korea, Iisrael, Iraan, Venezuela) ei ole midagi enamat, kui malendid malelaual. Me ju ei demoniseeri vastase lippu ainult sellepärast, et see asub meie malendite suhtes väga ebasobival positsioonil. Nii ka Trump. Kui on vaja, siis sööb ega lämbu, ilma igasuguse kaastunde ja usuta säravasse demokraatiasse. Mis iganes, kuid usk messiasse on talle täiesti võõras.

USA premeeris Baltikumi kiitusega, Venemaa aga avas NATO suhtes silmad>>

Trumpi lihtne, südamest tulev küünilisus ei olegi ideoloogiliselt motiveeritud Ameerika või Briti poliitikute "Ceterum censeo ..." taustal nii halb omadus. See annab talle teatud inimlikkuse. Kuid seda inimlikkust ei anna leiva peale määrida ja putru sellest ka keeta ei saa. Jah, ta ei ole jäärapäine fanaatik – mida pole, seda pole, - kuid mitte ainult rahu ja sõpruse, vaid isegi suhete parandamiseks sellest ei piisa.

Oleks ta autoritaarsete volitustega autoritaarne juht, oleks pööre välispoliitikas tõenäolisem. Kuigi ka sel juhul tekiksid raskused. Paul I, kes oli palju autoritaarsem, katkestas suhted inglastega ja sõbrunes Bonaparte´iga, kuid see sõprus ei kestnud kaua. Demokraatia edendajad andsid talle apoplektilise hoobi (rabanduse – toim.) – korraldasid riigipöörde.

Autoritaarsete volituste ja kongressist sõltuvuse puudumise tõttu on Trump sunnitud kogu oma poliitika üles ehitama tehingutele ja kompromissidele. Võib-olla on see hea - võimude lahusus suur jõud, kuid on ilmselge, et tal tuleb teha kompromisse kõige erinevamatel eesmärkidel ning selline eesmärk, nagu suhete parandamine Venemaaga, ei ole prioriteetide nimekirja esimene ega isegi mitte kümnes. Nagu nõukogude plaanimajanduses öeldi, eraldatakse ressursid selleks ürituseks jääkpõhimõttel, mida Trump oma südames ka ei tahaks.

Nii et "me klapime ka Venemaaga" selles elus ilmselt ei täitu, kuid muidugi on meeldiv, et USA presidendil on siirad tunded. "Ja talunaised juba oskavad kirglikult armastada" (tsitaat N. Karamzini jutustusest "Vaene Liisa" – toim.).

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

97
Tagid:
Jens Stoltenberg, NATO, Venemaa, USA, Donald Trump
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega