Steven Bennon

Trumpi tehnoloog: "Peame ühendama Lääne, sealhulgas Venemaa"

103
(Uuendatud 12:45 02.04.2019)
RIA Novosti kolumnist Ivan Danilov otsib vastust küsimustele, miks Ameerika presidendi peamine poliitiline konsultant ütleb, et Venemaa on vajalik Lääne ühendamiseks ja looma suhteid suurriigiga, mida ta peab imperialistlikuks ja kleptokraatlikuks?

Pärast skandaalseid avaldusi, et nüüd, "pärast eriprokurör Muelleri saagat" hakkab Donald Trump "hullu panema", tegi Trumpi meeskonna peaideoloog ja poliitiline strateeg mitmeid avameelseid avaldusi Washingtoni ülesannetest ja eesmärkidest. Ameerika uudisteagentuur Associated Press avaldas 26. märtsil tsitaadi Steven Bennoni esinemistest: "Viimaks peame ühendama juuda-kristliku Läänemaailma, mille osaks on ka Venemaa, ja nüüd kulub selleks palju-palju-palju aastakümneid."

Selles kontekstis tõusetub kaks küsimust. Esiteks, milleks talle Venemaa? Ja teiseks, miks kestab protsess, mida ta vajalikuks ja soovitavaks peab, "palju-palju-palju aastakümneid"? Võiks püstitada ka kolmanda olulise küsimuse: miks otsustas kõige mõjukam Ameerika politoloog seda avalikult kuulutada just nüüd.

Vastus ajastusele on lihtne: "Russiagate" - vandenõuteooria, et Trump sai presidendiks vaid tänu koostööle Venemaaga ja tema sekkumisele valimistesse – sai surmahoobi, kuna Muelleri uurimine ei andnud oodatud tulemust. Just "Russiagate" (mida vähehaaval asendab Ukrogate, millest me juba kirjutasime) mürgitas ära suurema osa Trumpi presidendiajast ja takistas Bannonil ellu viimast oma plaane USA-Venemaa suhete normaliseerimiseks. Tasub eriti rõhutada, et väited Bannoni plaanide nurjumise kohta ei ole spekulatiivsed, sest ta ise kurtis, et hüsteeria Kremli ja Trumpi väidetava vandenõu ümber mürgitas kahepoolsed suhted ja paiskas tagasi need Lääne ühendamise jõupingutused, mis tema vaatenurgast on Ameerika Ühendriikide tuleviku jaoks väga olulised.
Oleks väga ahvatlev näha Bannonis teatud väljasirutatud kätt ja mõningast tunnustust, et Venemaa on läänemaailma lahutamatu osa, lellega tuleb demoniseerimise asemel hoopis läbi rääkida. Võimalik, et Venemaal on piisavalt palju Washingtoniga võrdse suhtlemise uskujaid, et sellisesse tõlgendusse uskuda.

Siiski tasuks linti veidi tagasi kerida ja loobuda illusioonidest, kuidas Washingtoni kõige mõistlikum ja vähem russofoobne osa tajub meid ja meie riiki (Venemaad – toim.). Vaadakem, mida rääkis Stephen Bannon Venemaast 2014. aastal Vatikanis toimunud väga mõjuka konservatiivses Euroopa valitsusvälise organisatsiooni, Human Dignity Institute (inimväärikuse instituudi) konverentsil, enne kui temast sai Donald Trumpi valimisstaabi juht ja ideoloog (tsiteeritud Buzzfeedi stenogrammi järgi):

"Teate, Putin on üsna huvitav tegelane. Ta on ka väga, väga, väga tark. Ma kujutlen teda Ameerika Ühendriikides, kus ta väga kindlameelselt suhtleb sotsiaalsete konservatiividega, edastades neile sõnumi traditsioonilisematest väärtustest ning ma arvan, et me peaksime selles mõttes väga ettevaatlikud olema. Ma arvan, et lõppude lõpuks on Putin ja tema kaaslased tegelikult kleptokraatia, tõeliselt imperialistlik suurriik, mis tahab laiendada. Sellegipoolest usun ma tõesti, et praegustes tingimustes, kus me seisame silmitsi potentsiaalse uue ja väga agressiivse kalifaadiga, ei saa me teda (Venemaad) tahaplaanile suruda, kuid ma arvan, et me peame kõigepealt tegelema tähtsamate asjadega."

Bannon maailmapildis on Venemaa niisiis imperialistlik kleptokraatia, mis tahab laieneda ja Ameerika "sotsiaalkonservatiivide" võimalikud sümpaatiad Putini sõnumite suhtes tasub valvsust ilmutada. 2014. aastal ütles Trumpi strateeg otsesõnu, et Venemaaga tuleb tegeleda kunagi hiljem, alles pärast olulisemate probleemide lahendamist. Miks siis ütleb Bannon täna, et Venemaa on Lääne ühendamiseks vajalik? Milleks luua suhteid imperialistliku ja kleptokraatliku suurriigiga?

Tahaks uskuda, et suhtumine Venemaasse on muutunud, kuid see on vähetõenäoline. Hoopis usutavam ja loogilisem on teine selgitus: Trumpi peastrateeg mõistab, et USA-l on palju tõsisemaid probleeme kui raskused Venemaaga, kusjuures neid probleeme saab lahendada ainult normaliseerides suhted Moskvaga. Bannoni Roomas tehtud väljaütlemiste Associated Pressi poolne tõlgenduses on vihje: "Esinedes teisipäeval Roomas välisajakirjanikele, ütles Bannon, et Hiina, mitte aga Venemaa, kujutavad endast "surmaohtu" läänemaailmale."

Ameerika miljardär ja mõjukas poliitiline niiditõmbaja George Soros
© Sputnik / Илья Матусихис

2014. aastal oli peamiseks ohuks "ülemaailmne kalifaat", nüüd aga Hiina. See tähendab, et tõenäoliselt, nagu ka 2014. aastal, tuleb imperialistliku Venemaaga kindlasti tegeleda, kuid alles siis, kui Hiina oht on kõrvaldatud. Just selles kontekstis tuleks kaaluda kõiki võimalikke katseid suhete normaliseerimiseks Washington-Moskva liinil. See ei tähenda, et dialoog ja mõned pragmaatilised kokkulepped oleksid võimatud või ebasoovitavad, vastupidi. Tuleb vaid meeles pidada, et isegi see osa Washingtoni eliidist, mille aju ei ole kooparussofoobia haardes, ei suhtu Venemaasse sümpaatiaga, vaid pigem kui tarka ja ekspansionalistlikku kurjusesse, mida seni, kuni on "olulisemaid küsimusi", tuleb taluda.

Muidugi ei ole maailmaareen see koht, kust otsida ja leida siirast sõprust ja kaastunnet ning see ei käi mitte ainult Ameerika Ühendriikide kohta. Kuid Ameerika poliitikute praegune põlvkond suutis vallutada küünilisuse absoluutse tipu ega tunne seejuures mingit piinlikkust oma kreedo avalikul väljaütlemisel Ameerika erakordsuse kohta, mis vabastab nad isegi vajadusest teeselda - kas diplomaatilise otstarbekuse huvides või elementaarsete sündsusreeglite järgimiseks.

Hiina transiidi uus tee - kellele ja mida Eestis kukub, illustreeriv foto
© Sputnik / Вадим Анцупов

Vaevalt, et sellise utilitaristlik-küünilise lähenemisviisiga on võimalik koguda Ameerika eksistentsiaalsete probleemide lahendamiseks palju liitlasi, kuigi selliseid imesid mõnikord juhtub. Tõsi, et selline ime juhtuks, peab Washington tegema järeleandmisi, mis on ilmselt vastuvõetamatud, sest tänapäeva Ameerika Ühendriigid ei soovi ega oska põhimõtteliselt läbirääkimisi pidada. Kusjuures, see ei ole mitte ainult nn süvariigi "pistrike", vaid ka näiliselt "süsteemivastase" Trumpi põhimõtteline positsioon. Ega siis asjata pole praegusel Washingtoni administratsioonil õnnestunud tülli minna peaaegu kõigi liitlaste ja satelliitidega, alates Euroopa Liidust ja lõpetades Saudi Araabiaga.

Venemaa huvide seisukohalt on see aga täiesti positiivne areng. Jääb vaid soovida, et see protsess jõuaks kiiremini oma loogilise lõpuni. Maailm on väsinud Ameerika hegemooniast ja multipolaarsus on juba vältimatu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

103
Tagid:
Vladimir Putin, Hiina, Donald Trump, Venemaa, USA, Steven Bannon