Ukraina keskvalimiskomisjoni esine Kiievis presidendivalimiste ajal

Ukraina presidendivalimisi võib nimetada kolmekordselt unikaalseiks

86
(Uuendatud 14:33 01.04.2019)
Rostislav Ištšenko
Vaatamata käimasolevate Ukraina valimiste ainulaadsusele on nad ikkagi tavapärased, niivõrd standardsed, see standard läheb üle uueks kvaliteediks, luues uue sürreaalse reaalsuse. Olukorda kommenteerib süsteemse analüüsi ja prognoosimiskeskuse president Rostislav Ištšenko.

Ukraina presidendivalimisi võib nimetada kolmekordselt unikaalseks. Esiteks, need toimuvad kodusõja tingimustes. 2014. aastal toimusid presidendivalimised, kui see sõda just algas ja enamik valijaid lootis, et see arusaamatus lõpeb kiiresti ning uskus Porošenko lubadusi tagada rahu pärast tema valimist presidendiks.

Nüüd kestab sõda juba viiendat aastat. Porošenkot ei usu enam keegi, kuid tal õnnestus tõsiselt pretendeerida teise vooru pääsemisele.

Teiseks, kuigi valimised toimuvad kodusõja ajal, on seal väga tugev konkurents. See pole aga poliitikute ega nende programmide konkurents, tegemist on võltsimiste konkurentsiga.

Ei mäleta, et valimisjärgse päeva kella üheksaks hommikul oleks keskvalimiskomisjoni elektrooniline süsteem väljastanud andmed 50% ringkonnakomisjonide töödeldud protokollide kohta. Nagu praktika näitab, on nende andmete vaidlustamine ilma riigivõimu jõulise sekkumiseta ebarealistlik.

Kolmandaks, esimest korda võitlevad teise koha pärast (teise vooru pääsemise eest) kaks favoriiti - poliitilist koletist. Liider on aga poliitikas täielik uustulnuk - koomik Zelenski.

Porošenkol ja Tõmošenkoi on mugavam temaga, mitte teineteisega kohtuda. See tähendab, et Maidani poolt Maidani-vastaste jõudude aktiivsest poliitikast väljatõrjumise tingimustes käib võitlus infernaalse (põrguliku – toim.) kurja ja tema groteskse (kentsaka – toim.) peegelduse vahel.

Vaatamata käimasolevate Ukraina valimiste ainulaadsusele on nad ikkagi tavapärased, niivõrd standardsed, et see läheb üle uueks kvaliteediks, luues uue sürreaalse reaalsuse.

Kõik petavad kõiki

Ukraina poliitikud on alati üksteist petnud. Mistahes lepinguid ja leppeid sõlmides teatakse juba enne kõigi seisukohtade kokkuleppimist, millal ja kuidas neid rikkuma hakatakse.

Varem, kui kokkulepped juba sõlmiti, siis vähemalt mõnda (sageli väga lühikest) aega peeti neist ka kinni, lähtudes ühisest huvist (hävitada ühine poliitiline konkurent või võtta ära kellegi kasumlik äri).

Nüüd on aga kõik kõigiga kõiges kokku leppinud, kõik petavad kõiki ja igaüks mängib oma mängu absoluutses kaoses, pidades samal ajal läbirääkimisi uute kokkulepete sõlmimiseks, mida keegi täita ei kavatsegi.

Esimesena langes lepingulise kaose ohvriks Julia Tõmošenko. Ta on kindlakäeline poliitik, kes on alati valmis riske võtma ja läheb peaaegu alati lõpuni. Ükskord Janukovitši valitsemise ajal see eripära juba viis ta vanglasse.

Kuid nagu kõik Ukraina poliitikud, mõtleb ka Julia Vladimirovna sirgjooneliselt. Kui ta Igor Kolomoiskiga ühisest võitlusest Porošenko vastu rääkis, eeldas ta mõistlikult, et nendevahelised vastuolud tekivad alles pärast seda, kui Porošenko teise vooru ei jõua. See tähendab, et kuni presidendivalimiste teise vooruni, või isegi kuni uue riigipea ametisse vannutamiseni ta Kolomoiskiga probleeme ei oodanud.

Aga Igor Valerjevitšil ei ole mitte ainult võluva gangsteri maine, ta on ka peaaegu ainus huumorimeelega Ukraina oligarh. Tema haridus on puudulik, kuid see-eest on tal ebastandardne mõtlemine. Kolomoiski lihtsad skeemid ajavad tema kolleegid oligarhiliselt tööpõllult alati ummikusse. Seal, kus teised näevad ainult ühte tegutsemisvõimalust, on Kolomoiskil neid vähemalt kolm.

Tundub, et Kolomoiski on Juliaga sõlmitud leppeid rikkumata rahulikult kokku leppinud ka Porošenkoga, et too võtaks hääli ära mitte Zelenskilt, vaid Tõmošenkolt, ja isegi aitas teda olulise osa Tõmošenko valimisstaapidest üles ostes. 

Selle tulemusena selgus häältelugemisel, et enamikus kontrollitavates valimiskomisjonides Tõmošenko lihtsalt reedeti. Tõenäoliselt on "mutid" ka peastaabis, kuid põhimõtteliselt ei ole see enam oluline, sest olukorda kohapeal nad nagunii enam muuta ei saa. Julia Vladimirovna, nagu eespool mainitud, ei ole isik, kes kergelt loobub.

Ta võitleb meeleheitlikult isegi õhkõrna võimaluse eest Porošenkot edestada ja teise vooru pääseda. Kuid selle hüpoteetilise teise koha seadustamine sõltub täielikult Kolomoiski toetusest. Võimalik, et Igor Valerjevitš otsustab selles mängus veel kord poolt vahetada. Kuid me kuuleme sellest veel enne õhtut.

Minna saab ainult hullemaks

Ainus, mida sellest ämblike purgis võitlemisest järeldada saab – kes ka Ukraina järgmiseks presidendiks ei saaks, inimestel ja riigil sellest paremaks ei lähe. Sõltumata uue (vana) riigipea nimest, jäävad võimule samad jõud, mis on viie viimase aasta jooksul Ukrainat juhtinud.

Ukraina presidendivalimised Eestis
© Sputnik / Вадим Анцупов

Pole juhus, et igal kandidaadil on täielik "härrasmeeste komplekt" oligarhide ja ühe või mitme jõustruktuuri, ning relvastatud inimeste toetusest, kes tänavatel tooni anda üritavad.

Millega tuleb uuel presidendil arvestada?

Esiteks, nagu öeldud, on tuleb maksta neile, kes teda toetasid ja ta võimule aitasid. Elanikkonna täieliku vaesumise, majanduse hävingu ja võimetuse tingimustes moodustada riigieelarvet ilma väliskrediitideta, saab seda teha vaid mõne tulusa ametikohaga valitsuses (tollis, prokuratuuris, maksuametis) ja järjekordse omandi (see tähendab kõikide vähegi kasulike ettevõtete) ümberjagamise korraldamisega võitjate huvides. On selge, et sellistes tingimustes suureneb ühiskonnas pinge, inimeste viha võimu vastu ja võimueliidi sisese konflikti puhkemise oht.

Teiseks, Ukraina ametiasutuste sõnul on riigi taristu peaaegu täielikult hävitatud. Raudteeveerem on amortiseerunud (ametlikel andmetel) 50%, autopark 80%, üle 60% sildadest vajab kiiresti remonti, olukord maanteedega on pea samasugune, amortiseerunud on üle 80% kommunaalvõrkudest, üle 60% gaasijuhtmetest, üle 80% tööstuse põhifondidest.

Juba aprillis võib umbes 40 veevarustusest võlgade tõttu katkeda (nende elektrivarustus lülitatakse välja). Praeguse süsteemi raames tekkinud võlgnevus, millest korruptsioon muudkui raha välja pumpab, on lahendamatu. See tähendab, et majanduslikku arengut ei maksa oodata.

Kolmandaks on viimase viie aasta jooksul kodumaalt EL ja Venemaale tööle lahkunud enam kui 10 miljonit töövõimelist kodanikku. 2018. aastal täheldasid sotsioloogid, et varem välismaale tööle läinud inimesed on hakanud kaasa viima ka oma perekondi, see tähendab, et vähemalt lähitulevikus nad kodumaale tagasi tulla ei kavatse. 

Majandusliku olukorra halvenemine toob ühest küljest kaasa ühe suureneva soovi emigreeruda (üle 70% kodanikest on teatanud soovist Ukrainast lahkuda), kuid seda soovi realiseerida ei saa kaugeltki igaüks.

Kvalifitseeritud personali ammendumisega vähenevad võimalused välismaal tööd leida ja üha rohkem inimesi on sunnitud koju jääma, nad marginaliseeruvad ja täiendavad relvaformeeringute ja bandiitide ridu.

Iga päev muutub olukord üha vähem kontrollitavaks. Seega, pärast nn "rahumeelseid ja seaduslikke" uue presidendi valimisi seisab Ukraina silmitsi sotsiaal-majandusliku olukorra dramaatilise halvenemisega.

Kusjuures vastuolud on üha raskemini lahendatavad ning riikluse stabiliseerimise võimalused mistahes (kasvõi kõige madalamal) tasemel muutuvad ühe väiksemaks.

Autori arvamus ie pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

86
Tagid:
Julia Tõmošenko, Petro Porošenko, presidendivalimised, presidendikandidat, presidendiralli, Ukraina
Teema:
Ukraina presidendivalimised (51)
Samal teemal
Eestis viibivad ukrainlased valivad presidenti
Valimised märgitud kaartidega: Porošenko jokkerid