Robert Mueller

Russiagate: eriprokurör Mueller on muutumas superkangelasest superkurjamiks

93
(Uuendatud 10:59 30.03.2019)
Trumpi oponentidel on endiselt lootust, et nad võivad eriprokurör Muelleri aruandest leida endale midagi kasulikku. Seepärast on nende peamine nõue nüüd selle kärpeteta avaldamine. Pole kahtlust, et kui nad sealt midagi väärtuslikku ei leia, lüüakse Mueller kohe risti kampaaniaga superkangelase muutumisest superkurjamiks, kes vastutab suure presidendi tagandamisest unistuse kokkuvarisemise eest, kirjutab RIA Novosti kolumnist Vladimir Kornilov.

Superkangelaste allakäik – umbes selline on suurema osa Ameerika eliidi reaktsioon prokurör Robert Muelleri "Venemaa uurimise" lõpuleviimisele. See, keda USA Demokraatliku Partei poolehoidjad pidasid võluriks, kes ainsa võlukepi löögiga vihatud presidendi tema ametikohalt välja heidab, osutus lihtsurelikuks. Pole välistatud, et varsti muutub titaan ise kurjamiks, kes sellise suurepärase võimaluse käest lasi.

Peaaegu kaks aastat (uurimine kestis 675 päeva) kinnitasid demokraadid ja peaaegu kõik Ameerika meediakanalid avalikkusele, kui oluline Muelleri uurimine on. Nad karjusid pärast iga Trumpi "nõiajahi" säutsu (ligikaudsete arvutuste kohaselt mainis ta seda komisjoni töö jooksul rohkem kui 170 korda) alati: "Käed eemale!" lubades imesse uskujatele väsimatult: küll tuleb isand (ehk eriprokurör) ja mõistab õigust kõigi üle.

Kuid uurimise finaali lähenedes hakkas maagia hajuma. Ei teadnud veel keegi komisjoni kalli töö tulemustest (USA president ütles, et maksumaksjatele läheb see maksma üle 40 miljoni dollari), kui demokraadid ja peavoolumeedia juba aegsasti avalikkust hoiatasid, et uurimise tulemused "ei tähenda midagi".

"President Donald Trump on Venemaa presidendi Vladimir Putini parim sõber," kuulutas mõjukas ajalehes The Hill tuntud telesaatejuht ja raamatute autor Cheryl Atkisson, "on fakt, et vaevalt Mueller paljude seda arvamust muuta suudab, olenemata sellest, mida ta ka ei teataks."

Ja mida lähemale aruande avaldamine jõudis, seda rohkem ilmus avaldusi stiilis: me teame kõike niigi ja Russiagate aruanne lisab vaid täiendavaid üksikasju. Populaarne satiirilise šõu saatejuht Bill Mar kirjeldas demokraatide käitumist järgmiselt: "Pole vaja Muelleri aruannet, et mõista - ta (Donald Trump – toim.) on reetur. Mul on teler."

​Mõjukas meedias hakkasid ilmuma satiirilised artiklid liigsetest ootustest komisjoni järeldustele. Ajakiri The New Yorker kujutas pilti pealkirja all "Kuidas Muelleri aruanne kõik parandab" järgmiselt: tiigrid pääsesid puurist ja tahtsid loomaaia talitajat ära süüa, kuid nägid siis komisjoni aruande koopiat ja taltusid, "mõistes, et nüüd on kõik teistmoodi".

Mõned väljaanded on juba muretsema hakanud: kaua võib sellest raportist kirjutada, aitab juba.

Ja seda kirjutab seesama massimeedia, mis on komisjoni tööle pühendanud tohutu hulga materjale ja loonud lugejates kujutluse selle tähtsusest ja saatuslikkusest. Mõned võtsid üsna tõsiselt selgitada, et Robert Mueller, tuleb välja, ei olegi superman, Batman, Päästja ega isegi Harry Potter. The Boston Globe soovitas lugejaskonnal tegelda jooga, meditatsiooni ja nõelraviga, et raporti põhjustatud stressi leevendada. Võib ette kujutada pettumust Trumpi kriitikute hulgas, kui nad selliseid soovitusi vajavad.

Pole üllatav, et küsitlused näitasid eriprokuröri toetuse järsku langust. Kui pool aastat tagasi oli see näitaja 30%, siis veebruaris langes see 17%-ni. Pärast aruande järeldust, et uurimise tulemuste alusel ei saa kedagi vastutusele võtta (loe: komisjon ei kinnitanud ühtegi väidet presidendi suhtluse ja kampaania kohta Venemaa ametivõimudega), muutub see reiting kahtlemata järsult negatiivseteks. No ei suuda Ameerika demokraadid ja nende toetajad reaalsust tunnistada, kui see nende püüdluste ja lootustega ei sobi. M

Puškov esitleb RIA Rossija Segodnja pressikeskuses oma uut raamatut Globaalne male. Vene partii.
© Sputnik / Владимир Трефилов

uide, ajaleht The New York Times, "jahi" üks peamisi hääletorusid ja mootoreid, pööras äkki tähelepanu sellele, et demokraatliku partei valijad ei hooli Russiagate´st. Selgus, et potentsiaalsete presidendikandidaatide kampaanias ei mainita uurimist peaaegu üldse. Kodanikke huvitavad hoopis rohkem kohalikud probleemid kui Venemaa-vastane lärm. Ja mõnede kandidaatide jaoks sai see väidetavalt suureks üllatuseks.

Trumpi oponentidel on siiski lootust, et nad suudavad raportist ka midagi endale kasulikku leida. Seepärast on nad hakanud nõudma selle kärbeteta avaldamisest. Pole kahtlust, et kui nad sealt midagi väärtuslikku ei leia, siis lüüakse Mueller kohe risti, käivitades kampaania superkangelase muutumisest kurjamiks, kes vastutab suure presidendi tagandamise unistuse purunemise eest.

Demokraatliku partei esindajad nõuavad Muellerit avalikuks ülekuulamiseks juba vaibale. Nii võivad nad jõuda nõudmiseni algatada uurimine Muelleri enda vastu – küll trellide taga istuv Paul Manafort oleks õnnelik.

Selline Ameerika eliidi ja teda teenindavate meediakanalite reaktsioon kinnitab veel kord, et Russiagate oli algusest peale eranditult poliitiline kampaania ja selle eesmärk polnud tõe tuvastamine. Nüüd on Trumpi vastased end ise lõksu ajanud ja püüavad nüüd meeleheitlikult sellest välja pääsaeda, leiutades vabandusi kõigi oma süüdistuste ebaõnnestumisele. Ainult et see ei tule neil eriti välja.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

93
Tagid:
Vladimir Putin, Robert Mueller, Donald Trump