Nazarbajevi lahkumine tõstatab teravalt tema ürituse jätkaja küsimuse

Nazarbajevi lahkumine tõstatab teravalt tema ürituse jätkaja küsimuse

167
(Uuendatud 18:11 20.03.2019)
Euraasia integratsiooni edendaja Nursultan Nazarbajev tegi palju oma riigi iseseisva välispoliitika kindla kursi hoidmiseks. Kas seda kurssi õnnestub säilitada, arutleb raadio Sputnik kolumnist, Venemaa välisasjade nõukogu ekspert Sergei Markedonov.

Sergei Markedonovraadio Sputnik 

19. märtsi 2019 peamiseks uudiseks sai teade Kasahstani esimese presidendi Nursultan Nazarbajevi tagasiastumisest. Selle tähtsus ulatub kaugemale kõikidest tippuudistest. Langesid kokku mitmed olulised ajaloolised momendid.

Esiteks oli Nazarbajev viimane NSV Liidu liiduvabariikide kommunistlike parteide keskkomiteede esimestest sekretäridest, kes sai nõukogudejärgse iseseisva riigi juhiks. Kuigi ta oli sellel ametikohal juba perestroika aegadest, aastatel 1989-1991, kui NLKP roll pidevalt langes, ei muuda see formaalselt asja olemust. Just tema juhtis Kasahhi NSV-d, mis sai tema juhtimisel iseseisvaks riigiks.

Kasahstani 30 aastat juhtinud Nazarbajev astub ametist tagasi >>

Teiseks, kui kellelegi postsovetlikest poliitikutest saab rakendab metafoori "riik, see olen mina", siis on see Nazarbajev. Poleks liialdus öelda, et tal on olnud erakordne roll Kasahstani riikliku iseseisvuse saavutamisel. Paari aasta eest võtsid paljud Astanas väga valuliselt Moskva sõnu, et enne 20. sajandit ei olnud olemas mingit iseseisvat Kasahstani riiki.

© Sputnik /
Nursultan Nazarbajev lastelastega, 1993. a.

Seda teesi kordas Nursultan Abiševitš ise: "Kasahstanil ja kasahhidel polnud kunagi piire. Tänastes piirides polnud riiklust kunagi." Nii ütles ta 2005. aasta suvel ühes Kasahhi kanalis. Kasahstani liider väljendas seda mõtet mitmesugustes variatsioonides ka muudel juhtudel. Nii ütles ta 2011. aasta juulis Almatõs toimunud loomakasvatajate kongressil:

"Esmakordselt märkisime me Kasahstani piirid maha riigi ÜRO-sse astumiseks."

Soovi korral võiks sellistest tsitaatidest koostada terve raamatu, kuid peamine on mõista president Nazarbajevi poliitilist loogikat – ta peab ennast kaasaegse Kasahstani asutajaks, mitte keskaegse moodustise järeltulijaks. Ja tal on selleks täielik õigus. Poliitiliste meisterlikkuse kõrgklass.

Kolmandaks võiks esimese Kasahstani presidendi kogemus olla poliitilise meisterlikkuse käsiraamat. Teadaolevalt on poliitika võimaliku kunst. Nazarbajev ei kuulunud rahvuslikest separatistidest "töödejuhatajate" hulka. Erinevalt paljude teiste uute iseseisvate riikide tulevastest juhtidest ei pooldanud ta 1980. aastate lõpus liitriigi lagunemist ega "impeeriumist sõltumatuse" saavutamist.

© Sputnik / Sergey Subbotin
Nursultan Nazarbajev, 1990. a.

Lisaks osales ta aktiivselt "Novoogarjovo protsessis" ja toetas uuendatud NSV Liidu projekti liiduvabariikide liidulepingu allkirjastamisega.

Nende konsultatsioonide käigus peeti teda võimalikuks kandidaadiks ühtse liitriigi ministrite nõukogu esimehe ametikohale. Pangem tähele, et Kasahhi Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimetus muudeti iseseisva riigi praeguseks nimeks - Kasahstani Vabariik - alles 10. detsembril 1991, see tähendab kaks päeva pärast Belovežje lepete allkirjastamist.

Kasahstan: vene keele staatusest pärast ladina tähestikule üleminekut >>

Nazarbajevit ennast sinna ei kutsutud ja tema suhtumine sellesse dokumenti oli väga vastuoluline. Tähelepanuväärne on ka see, et Kasahstan kuulutas oma iseseisvuse välja viimasena NSVL liiduvabariikidest, alles 16. detsembril 1991, mida tunnistasid esimeste seas Türgi, USA ja Hiina.

Uuendatud Nõukogude Liidu ühe viimase kaitsjana seisis Kasahstani juhiks tõusnud Nazarbajev järjekindlalt oma riigi huvide kaitsel. Ta võitles Euraasia integratsiooni eest. Ei keegi muu kui Nazarbajev oli esimene, kes pakkus välja selle protsessi alusmõisted. Kuid integratsiooni kaitses ta täpselt kuni punase jooneni, mida nimetatakse "riiklikuks suveräänsuseks".

Integratsioonil põhinev riiklik projekt

Viimase kolme aastakümne ajalugu on olnud täis konflikte mitte ainult Kasahstani ja Kesk-Aasia riikide, vaid ka Moskva ja Astana vahel. Selles kontekstis võib meenutada Nazarbajevi äärmiselt ettevaatlikku reaktsiooni 2008. aasta augusti sündmustele Gruusias või 2014. aasta Krimmi sündmustele, kui ta ütles, et küll ajalugu tulevikus kõik oma kohale paneb.

Kasahstan.
© Sputnik Казахстан

Nazarbajev suhtus ettevaatlikult koostöösse Armeeniaga Aserbaidžaani kahjuks, hoolimata sellest, et Jerevan, Astana ja Moskva on Kollektiivse julgeolekuorganisatsiooni liikmed, Bakuu aga mitte. Sellise positsiooni põhjuseks oli mure riigi territoriaalse terviklikkuse pärast ja hirm separatismi ees.

Selles mõttes oli Nazarbajev enam kui järjekindel. Nii nimetas ta pärast endise Serbia piirkonna, Kosovo, iseseisvuse ühepoolset väljakuulutamist separatismi "21. sajandi katkuks". Ta oli valmis rakendama sellist lähenemisviisi nõukogude-järgses kontekstis, kuigi ilma nii ühemõttelise retoorikata.

Mõnes mõttes kordasid Kasahstani riikliku sõltumatuse piirjooned nõukogudejärgsete vabariikide arengu üldisi suundumusi. Kasahstani põhiseadus kuulutas välja uue riikluse ülesehitamise "põlistel kasahhi aladel" ja "võitlus impeeriumiga" sai vabariigi "normatiivse histograafia" (st riiklikult tunnustatud ajalooõpikute kaanoni) üheks keskseks teemaks. Samas oli ja on siin olulisi erinevusi, mis võimaldavab Kasahstani üldisest reast eristada.

Nazarbajevi poliitika ei olnud suunatud etniliste vähemuste kõrvalejätmisele riigi poliitilisest elust, vaid nende (keerulisele, mitmetähenduslikule ja Moskvas paljude poolt kritiseeritud, kuid riigis üldiselt aktsepteeritud) integreerimisele. Kasahstani juhtkond rõhutas igati, et ta realiseerib mitte kasahhide etnilist, vaid Kasahstani projekti, so tsiviliseeritud rahva ("Kasahstani rahva") ülesehitamist.

Kasahhi keele kõrval kasutatakse kohaliku omavalitsuse ja riigiasutustes ka vene keelt ning oma iga-aastastes läkitustes vabariigi parlamendile ja mistahes avalikes pöördumistes kasutas riigipea vaheldumisi mõlemat keelt.

Kolm aastakümmet kõrgeimal tasemel

1991. aastal avaldati Kasahstani liidri raamat "Ilma parem- ja vasakpoolseteta". Oma poliitikas oleks ta nagu lähtunudki sellest pealkirjast. Valiku jäiga ideoloogilise skeemi ja pragmaatika vahel langetas ta viimase kasuks. Kas ta oli läänemeelne? Läänevastane polnud ta kindlasti.

2010. aastal sai Kasahstanist esimese NSV Liidu endise vabariigina OSCE eesistuja. Selle organisatsiooni tippkohtumine toimus Astanas esimest korda pärast üheteistkümneaastast pausi! Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit ei olnud Nazarbajevi kritiseerimisel eriti innukad. Vastupidi, erinevatel aastatel nimetasid isegi USA asepresident Dick Cheney ja riigisekretär Hillary Clinton teda "usaldusväärseks partneriks".

Kuid Nursultan Abiševitši "läänelikkus" lõppes kohe, kui jutt läks inimõigustele siseasjadesse sekkumise kontekstis. Hiina naaberriigina on raske olla tema rivaal. Nazarbajev rõhutas igati sõprust Hiinaga, eriti majandusvaldkonnas, unustamata samas vajadust tugevdada koostööd Venemaa ja liitlastega Euraasia integratsiooniprojektides.

Kolm aastakümmet võimul on märkimisväärne periood! Need aastad ei tuhmistanud riigijuhi poliitilist vaistu. Nursultan Nazarbajev otsustas kõrgelt ametikohalt lahkuda, näidates, et mitte keegi peale tema enda ei määra tema eluteed.

Kusjuures esimesena Kesk-Aasia riigijuhtidest lahkus just tema oma ametikohalt ise. Võib öelda, et ta lõi pretsedendi. Täna on veel vara öelda, kas presidendi lahkumine tähendab täielikku ja tingimusteta lahkumist poliitikast, või näeme me Kasahstanis midagi Deng Xiaopingi taolist.

© Sputnik / Bondarenko Sergey, Otarbaev Bola
Nursultan Nazarbajev

Loomulikult on Nazarbajevil kriitikuid nii siseriigis kui ka väljaspool. Talle heidetakse ette Euraasia integratsiooni, olukorrapõhist natsionalismi ja vastupidi, liigset keskendumist venelastele ja sõprusele Moskvaga.

Loomulikult ei kao tähelepanu ka tema autoritaarsuselt ja autoritaarselt moderniseerimiselt. Kuid pangem end sellesse raskesse keskkonda, kus "viimane esimene sekretär" 29 aastat tagasi oli. Arvan, et kriitika raugeb mitu korda.

Küsimusi Nazarbajevi lahkumise kohta esitatakse palju. Kuid kõige olulisem on võib-olla see, kas tema järeltulijad suudavad tänase Kasahstani isa-asutaja tööd vääriliselt jätkata.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

167
Tagid:
poliitika, tagasiastumine, president, Kasahstan, Nursultan Nazarbajev
Samal teemal
Kasahstan läheb üle ladina tähestikule
Kasahstani riigitöölisi hakatakse läbi otsima
Kasahstani ja Tartu Ülikooli teadlased otsivad spordigeeni
Kasahstan annab uuest aastast eestlastele viisavabaduse
Kasahstan kutsus Süüria vaenupooled kohtumisele
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega