Nazarbajevi lahkumine tõstatab teravalt tema ürituse jätkaja küsimuse

Nazarbajevi lahkumine tõstatab teravalt tema ürituse jätkaja küsimuse

148
(Uuendatud 18:11 20.03.2019)
Euraasia integratsiooni edendaja Nursultan Nazarbajev tegi palju oma riigi iseseisva välispoliitika kindla kursi hoidmiseks. Kas seda kurssi õnnestub säilitada, arutleb raadio Sputnik kolumnist, Venemaa välisasjade nõukogu ekspert Sergei Markedonov.

Sergei Markedonovraadio Sputnik 

19. märtsi 2019 peamiseks uudiseks sai teade Kasahstani esimese presidendi Nursultan Nazarbajevi tagasiastumisest. Selle tähtsus ulatub kaugemale kõikidest tippuudistest. Langesid kokku mitmed olulised ajaloolised momendid.

Esiteks oli Nazarbajev viimane NSV Liidu liiduvabariikide kommunistlike parteide keskkomiteede esimestest sekretäridest, kes sai nõukogudejärgse iseseisva riigi juhiks. Kuigi ta oli sellel ametikohal juba perestroika aegadest, aastatel 1989-1991, kui NLKP roll pidevalt langes, ei muuda see formaalselt asja olemust. Just tema juhtis Kasahhi NSV-d, mis sai tema juhtimisel iseseisvaks riigiks.

Kasahstani 30 aastat juhtinud Nazarbajev astub ametist tagasi >>

Teiseks, kui kellelegi postsovetlikest poliitikutest saab rakendab metafoori "riik, see olen mina", siis on see Nazarbajev. Poleks liialdus öelda, et tal on olnud erakordne roll Kasahstani riikliku iseseisvuse saavutamisel. Paari aasta eest võtsid paljud Astanas väga valuliselt Moskva sõnu, et enne 20. sajandit ei olnud olemas mingit iseseisvat Kasahstani riiki.

© Sputnik /
Nursultan Nazarbajev lastelastega, 1993. a.

Seda teesi kordas Nursultan Abiševitš ise: "Kasahstanil ja kasahhidel polnud kunagi piire. Tänastes piirides polnud riiklust kunagi." Nii ütles ta 2005. aasta suvel ühes Kasahhi kanalis. Kasahstani liider väljendas seda mõtet mitmesugustes variatsioonides ka muudel juhtudel. Nii ütles ta 2011. aasta juulis Almatõs toimunud loomakasvatajate kongressil:

"Esmakordselt märkisime me Kasahstani piirid maha riigi ÜRO-sse astumiseks."

Soovi korral võiks sellistest tsitaatidest koostada terve raamatu, kuid peamine on mõista president Nazarbajevi poliitilist loogikat – ta peab ennast kaasaegse Kasahstani asutajaks, mitte keskaegse moodustise järeltulijaks. Ja tal on selleks täielik õigus. Poliitiliste meisterlikkuse kõrgklass.

Kolmandaks võiks esimese Kasahstani presidendi kogemus olla poliitilise meisterlikkuse käsiraamat. Teadaolevalt on poliitika võimaliku kunst. Nazarbajev ei kuulunud rahvuslikest separatistidest "töödejuhatajate" hulka. Erinevalt paljude teiste uute iseseisvate riikide tulevastest juhtidest ei pooldanud ta 1980. aastate lõpus liitriigi lagunemist ega "impeeriumist sõltumatuse" saavutamist.

© Sputnik / Sergey Subbotin
Nursultan Nazarbajev, 1990. a.

Lisaks osales ta aktiivselt "Novoogarjovo protsessis" ja toetas uuendatud NSV Liidu projekti liiduvabariikide liidulepingu allkirjastamisega.

Nende konsultatsioonide käigus peeti teda võimalikuks kandidaadiks ühtse liitriigi ministrite nõukogu esimehe ametikohale. Pangem tähele, et Kasahhi Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi nimetus muudeti iseseisva riigi praeguseks nimeks - Kasahstani Vabariik - alles 10. detsembril 1991, see tähendab kaks päeva pärast Belovežje lepete allkirjastamist.

Kasahstan: vene keele staatusest pärast ladina tähestikule üleminekut >>

Nazarbajevit ennast sinna ei kutsutud ja tema suhtumine sellesse dokumenti oli väga vastuoluline. Tähelepanuväärne on ka see, et Kasahstan kuulutas oma iseseisvuse välja viimasena NSVL liiduvabariikidest, alles 16. detsembril 1991, mida tunnistasid esimeste seas Türgi, USA ja Hiina.

Uuendatud Nõukogude Liidu ühe viimase kaitsjana seisis Kasahstani juhiks tõusnud Nazarbajev järjekindlalt oma riigi huvide kaitsel. Ta võitles Euraasia integratsiooni eest. Ei keegi muu kui Nazarbajev oli esimene, kes pakkus välja selle protsessi alusmõisted. Kuid integratsiooni kaitses ta täpselt kuni punase jooneni, mida nimetatakse "riiklikuks suveräänsuseks".

Integratsioonil põhinev riiklik projekt

Viimase kolme aastakümne ajalugu on olnud täis konflikte mitte ainult Kasahstani ja Kesk-Aasia riikide, vaid ka Moskva ja Astana vahel. Selles kontekstis võib meenutada Nazarbajevi äärmiselt ettevaatlikku reaktsiooni 2008. aasta augusti sündmustele Gruusias või 2014. aasta Krimmi sündmustele, kui ta ütles, et küll ajalugu tulevikus kõik oma kohale paneb.

Kasahstan.
© Sputnik Казахстан

Nazarbajev suhtus ettevaatlikult koostöösse Armeeniaga Aserbaidžaani kahjuks, hoolimata sellest, et Jerevan, Astana ja Moskva on Kollektiivse julgeolekuorganisatsiooni liikmed, Bakuu aga mitte. Sellise positsiooni põhjuseks oli mure riigi territoriaalse terviklikkuse pärast ja hirm separatismi ees.

Selles mõttes oli Nazarbajev enam kui järjekindel. Nii nimetas ta pärast endise Serbia piirkonna, Kosovo, iseseisvuse ühepoolset väljakuulutamist separatismi "21. sajandi katkuks". Ta oli valmis rakendama sellist lähenemisviisi nõukogude-järgses kontekstis, kuigi ilma nii ühemõttelise retoorikata.

Mõnes mõttes kordasid Kasahstani riikliku sõltumatuse piirjooned nõukogudejärgsete vabariikide arengu üldisi suundumusi. Kasahstani põhiseadus kuulutas välja uue riikluse ülesehitamise "põlistel kasahhi aladel" ja "võitlus impeeriumiga" sai vabariigi "normatiivse histograafia" (st riiklikult tunnustatud ajalooõpikute kaanoni) üheks keskseks teemaks. Samas oli ja on siin olulisi erinevusi, mis võimaldavab Kasahstani üldisest reast eristada.

Nazarbajevi poliitika ei olnud suunatud etniliste vähemuste kõrvalejätmisele riigi poliitilisest elust, vaid nende (keerulisele, mitmetähenduslikule ja Moskvas paljude poolt kritiseeritud, kuid riigis üldiselt aktsepteeritud) integreerimisele. Kasahstani juhtkond rõhutas igati, et ta realiseerib mitte kasahhide etnilist, vaid Kasahstani projekti, so tsiviliseeritud rahva ("Kasahstani rahva") ülesehitamist.

Kasahhi keele kõrval kasutatakse kohaliku omavalitsuse ja riigiasutustes ka vene keelt ning oma iga-aastastes läkitustes vabariigi parlamendile ja mistahes avalikes pöördumistes kasutas riigipea vaheldumisi mõlemat keelt.

Kolm aastakümmet kõrgeimal tasemel

1991. aastal avaldati Kasahstani liidri raamat "Ilma parem- ja vasakpoolseteta". Oma poliitikas oleks ta nagu lähtunudki sellest pealkirjast. Valiku jäiga ideoloogilise skeemi ja pragmaatika vahel langetas ta viimase kasuks. Kas ta oli läänemeelne? Läänevastane polnud ta kindlasti.

2010. aastal sai Kasahstanist esimese NSV Liidu endise vabariigina OSCE eesistuja. Selle organisatsiooni tippkohtumine toimus Astanas esimest korda pärast üheteistkümneaastast pausi! Ameerika Ühendriigid ja Euroopa Liit ei olnud Nazarbajevi kritiseerimisel eriti innukad. Vastupidi, erinevatel aastatel nimetasid isegi USA asepresident Dick Cheney ja riigisekretär Hillary Clinton teda "usaldusväärseks partneriks".

Kuid Nursultan Abiševitši "läänelikkus" lõppes kohe, kui jutt läks inimõigustele siseasjadesse sekkumise kontekstis. Hiina naaberriigina on raske olla tema rivaal. Nazarbajev rõhutas igati sõprust Hiinaga, eriti majandusvaldkonnas, unustamata samas vajadust tugevdada koostööd Venemaa ja liitlastega Euraasia integratsiooniprojektides.

Kolm aastakümmet võimul on märkimisväärne periood! Need aastad ei tuhmistanud riigijuhi poliitilist vaistu. Nursultan Nazarbajev otsustas kõrgelt ametikohalt lahkuda, näidates, et mitte keegi peale tema enda ei määra tema eluteed.

Kusjuures esimesena Kesk-Aasia riigijuhtidest lahkus just tema oma ametikohalt ise. Võib öelda, et ta lõi pretsedendi. Täna on veel vara öelda, kas presidendi lahkumine tähendab täielikku ja tingimusteta lahkumist poliitikast, või näeme me Kasahstanis midagi Deng Xiaopingi taolist.

© Sputnik / Bondarenko Sergey, Otarbaev Bola
Nursultan Nazarbajev

Loomulikult on Nazarbajevil kriitikuid nii siseriigis kui ka väljaspool. Talle heidetakse ette Euraasia integratsiooni, olukorrapõhist natsionalismi ja vastupidi, liigset keskendumist venelastele ja sõprusele Moskvaga.

Loomulikult ei kao tähelepanu ka tema autoritaarsuselt ja autoritaarselt moderniseerimiselt. Kuid pangem end sellesse raskesse keskkonda, kus "viimane esimene sekretär" 29 aastat tagasi oli. Arvan, et kriitika raugeb mitu korda.

Küsimusi Nazarbajevi lahkumise kohta esitatakse palju. Kuid kõige olulisem on võib-olla see, kas tema järeltulijad suudavad tänase Kasahstani isa-asutaja tööd vääriliselt jätkata.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

148
Tagid:
poliitika, tagasiastumine, president, Kasahstan, Nursultan Nazarbajev
Samal teemal
Kasahstan läheb üle ladina tähestikule
Kasahstani riigitöölisi hakatakse läbi otsima
Kasahstani ja Tartu Ülikooli teadlased otsivad spordigeeni
Kasahstan annab uuest aastast eestlastele viisavabaduse
Kasahstan kutsus Süüria vaenupooled kohtumisele