Seksuaalvähemuste paraad Madriidis

Teadlased: aeg on inimkonna väljasuremist "tähistada"

227
(Uuendatud 13:30 10.03.2019)
Alguseks uudised. Maailma meedia arutleb taas – esimest korda viiekümne aasta jooksul - aktiivselt sünni ja suremuse küsimuse üle, vaieldes, kui palju inimkonnal veel elada on jäänud.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Ühes on aga kõik osapooled ühel meelel: maailma rahvaid ootab ees väljasuremine. Eri arvamusel ollakse vaid protsessi kiiruses ja selles, kas toimuva üle tuleks rõõmu tunda, või vastupidi, kurvastada. 

... Eelmine ülemaailmne huvipuhang demograafia küsimuste vastu toimus 1960. aastate lõpul.

Siis ilmus terve rida populaarteaduslikke raamatuid ("Nälg 1975", "Rahvastikupomm"), mis olid pühendatud Maa ülerahvastatuse ideele.

Kasutades beebibuumi hirmutavat statistikat, näitasid teadlased, et juba 1970ndatel aastatel paljuneb inimkond sedavõrd, et sajad miljonid hakkavad nälga surema.

Rahvastiku kasv – umbes 24 miljardini 21. sajandiks – neelab majanduse ja hävitab keskkonna. Sellega seoses oli vaja kiiresti sündimuse vähendamise meetodid välja töötada.

Ilukirjandus ja kino liitusid populaar-teadusega. 1970. aastatel algas iga teine tulevikku kirjeldav film sõnadega "ülerahvastatuse tõttu puhkes maa peal kohutav katastroof."

Paljud riigid suhtusid seitsmekümnendate alguses sellesse ohtu rohkem kui tõsiselt, võttes vastu sündimust piiravaid programme. Paljud maad hakkasid populariseerima vähelapselisi perekondi.

Nüüdseks on aga käes 2019. aasta ja olukord on mõnevõrra muutunud. Jah, Maa elanikkond tervikuna kasvab endiselt. Kuid sündimus ise langeb kiiresti peaaegu kõikjal.

© Sputnik / Deniss Grabussov

Rohkem kui pooltes riikidest, sealhulgas Hiinas, Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Jaapanis, Saksamaal ja Brasiilias on iive negatiivne. 

See tähendab, et lihtsamalt öeldes sünnib lapsi vähem oli nende vanemaid.

Hetkel mõjutab statistikat pikenenud eluiga - aga varsti, kui "rohkearvulised" põlvkonnad vanadusse surevad ja "väikestele" teed annavad, kahaneb ka üldine elanikkonna arvukus.

Kanada teadlaste Brickeri ja Ibbitsoni äsja ilmunud raamatu "Tühi planeet" kohaselt jõuab maailma elanikkond oma maksimumsuuruseni – pisut üle üheksa miljardi inimese - järgmise 30 aasta jooksul. Seejärel hakkab näitaja langema. Siis aga ei pruugi see protsess enam peatuda, sest tekib doominoefekt.

Viimastel aastatel oleme näinud kogu maailmas tehtavaid katseid, mis on paiguti ettevaatlikud, paiguti aga meeleheitlikud, et väljasuremisohuga võidelda.

Hiina Rahvavabariigis tühistati 2016. aastal ametlikult "ühe perekonna – ühe lapse" poliitika. Lõuna-Koreas hakati laste sündimust propageerima. Itaalias viidi sisse "viljakuse päev", Ungaris on paljulapseliste perede emad tulumaksust vabastatud, ja peredele, kes soovivad palju lapsi saada, antakse intressivabasid eluaseme- ja autolaene.

Paraku ei anne kõik see veel tulemusi. Pärast väikest sündimuse suurenemist Hiinas 2016. aastal – 16,55 miljonilt 17,85ni – langes näitaja 2018. aastal taas, püstitades 15,23 miljoniga uue "antirekordi".

Sisserändest hoolimata saavutas ka Itaalia sündimus absoluutse miinimumi. Ka Ungaris pole seni veel viljakuse kasvu märke. Lõuna-Korea aga püstitas suurte rahvuste hulgas uue maailmarekordi: seal on sündimus langenud vähem kui ühe (!) lapseni naise kohta.

"Peatse väljasuremise" piirile lähenevad kiiresti ka sellised rahvad, kellelt seda oodatagi poleks osanud. Indias on sündimus peaaegu kõikides linnades ja kaheteistkümnes osariigis tervikuna juba langenud alla "2,0". Bangladesh, Vietnam, Malaisia ja Myanmar ei ole samuti enam "viljakad". Sünnid vähenevad ka Saudi Araabias, Filipiinidel, Argentinas ja Indoneesias.

Isegi Aafrikas - praeguses peamises rahvastiku kasvu allikas – on saabunud paiguti tohutu, paiguti aga järkjärguline sündide arvu vähenemine.

Küsimus on selles, mis saab edasi ja kuidas seda mõista. Ja siin põrkuvad tuleviku prognoosimises kaks vastuolulist seisukohta. Asi on selles, et "pool sajandit kestnud hirm ülerahvastatuse ees " suutis luua terve majandussektori.

Need on arvukad rahvusvahelised rasestumist vähendavad organisatsioonid, kus on sadu tuhandeid töötajaid. Need on teadlased, kes on aastakümneid viljakuse vähendamiseks võimalusi otsinud. 

Bulgaaria rahvaarv on kahanenud allapoole seitset miljonit
© Sputnik / Алексей Витвицкий

Nad on režissöörid, kes oma nooruses Robert Malthuse ideed südamesse võtsid ja neid läbi kogu elu kandsid. Näiteks hirmutas kuulus James Cameron oma 2009. aasta "Avataris" ikka veel hirmuäratava, ülerahvastatud tulevikuga ökoloogiliselt hävitatud Maal.

Niisiis, selle "vana kooli" esindajate, näiteks Oxfordi gerontoloog Sarah Harperi sõnul ei tohiks maailma elanike lähenevat väljasuremist mitte leinata, vaid rõõmusündmusena tähistada.

Sest "teadmistepõhises majanduses kaaluvat väike hulk haritud inimesi üles kasvava inimkonna, kuna automatiseerimine võtab enamiku ülesannetest enda peale" ja "tänapäeva armeede jaoks ei ole enam palju inimesi vaja."

Lisaks on laste puudumine ka keskkonnale väga hea, sest laps tarbib väga palju. 

Muidugi võib majanduses tekkida mõningane tasakaalustamatus – sellega tuleb aga toime "tööjõu globaalne liikumine". Töökäte nappus Saksamaal? Ostame miljon töötajat Pakistanist või Aafrikast. Ja nii edasi.

"Uuel koolil" on toimuvale erinev visioon. Mitte ainult selles, et "väljasuremise tsivilisatsioonist" saab "õendusabi ühiskond", see tähendab, et üha suurem osa majandusest ja töötajatest tegeleb eakate eest hoolitsemisega.

On veel üks efekt. Nii nagu teaduse ja tehnika plahvatuslik areng 19. ja 20. sajandil oli seotud haritud inimeste arvukuse järsu tõusuga, tähendaks inimeste arvu vähenemine ka haritlaste määra kokkukuivamist.

Sünnib vähem spetsialiste, vähem geeniusi, vähem leiutajaid, ratsionalisaatoreid jne. See tähendab, et inimkonna uute väljakutsetega tuleb hakkama saada väiksemate inimressursside tingimustes.

Loomulikult võime unistada "geniaalsetest robotitest, kes meie eest kõik ära teevad", kuid siiani esineb küberneetilisi Mendelejeveid ja Landausid vaid ebateadusliku fantastika vallas.

Tegelikkuses ei jätku neid piisavalt isegi Ameerika Ühendriikides – mille elanikkond on kolmandik miljardit – sundides riiki spetsialiste kõikjalt, kus võimalik, kokku ostma.

Niisiis, sujuva, progressi mittehäiriva elanike arvu vähenemise asemel küberorganismide mugava järelevalve all, saame me väljasuremise ja spetsialistide puudumise paljudes eluvaldkondades.

See tähendab majanduslikku regressi, teaduslik-tehnilist allakäiku ja infrastruktuuri lagunemist ning ka vabalangust kultuuri tasemes.

Turtšõnov teatas Ukraina rahva väljasuremise ohust, illustreeriv foto
© Sputnik / Алексей Витвицкий

... Teemal, kes siis planeedi ikkagi pärib, levivad samuti erinevad versioonid.

Esimese kohaselt elavad Maa peal saja aasta pärast praeguste miljonäride järeltulijad. Nende inimeste, kes mõistavad juba praegu, et tuleviku "tühjenevat maailma" on võimalik oma isekate geenidega üle ujutada.

Ja kes hakkavad juba praegu vastava egotsentrilisuse tõttu võimalikult paljude abikaasade ja elukaaslastega nii palju järeltulijaid sigitama, kui võimalik (see kõlab hullumeelsusena, aga ma tunnen selliseidki inimesi).

Teise versiooni kohaselt pärivad Maa ultra-religioossed, hetkel suletud kogukonnad, mis eitavad kõiki kaasaegseid saavutusi ja paljunevad vanal viisil. Aga see on juba eraldi lugu.

Kõiki kirjeldatu paneb meid taas mõistma esmapilgul mitte eriti ilmset banaalset tõde. Hoolimata asjaolust, et kaasaegne inimkond kui liik on sadu tuhandeid aastaid vana, võib see teoreetiliselt hääbuda ühe põlvkonna jooksul. 

See tähendab, et me oleme iidsed ja elujõulised, kuid samal ajal väga üürikesed. Kogu meie iidsus ja elujõulisus on tingitud asjaolust, et iga põlvkonna inimesed tõid raskustes, läbi häda ja vaevade ilmale ja kasvatasid üles oma järglasi.

Kui selline käitumisviis kaob – kaob kogu inimkond ühe tsükli jooksul. Loomulikult tundub see peaaegu uskumatu stsenaariumina.

Kuid isegi kõige leebemates versioonides kirjeldatav "väljasurev tsivilisatsioon" erineb väga vähe sellest, millega me tänaseks harjunud oleme.

Ja muide, see ei ole enam kauge tulevik – meie, kes elame Euroopas, oleme sellises ühiskonnas juba nüüd.

227
Tagid:
sündimus, rahvastik, maailm, iive
Samal teemal
Põhjamaine äravool: Leedus otsitakse uut "Vene ohtu"
Leedus ületas immigratsioon väljarännet: kas võit? Vaevalt
Euroopa demograafia: muutuva maailma stsenaariumid
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega