Saar Šikotan

Kuriilid ja Baltimaad: mida oleme 30 aastaga õppinud

171
(Uuendatud 12:52 26.02.2019)
Kolmkümmend aastat tagasi olime me kõik (või enamik meist) neitsid ja ega osanud sellist räpast trikki karta, nüüd on sellist süütust juba raskem kohata, arutleb autor.

Maksim Sokolov, RIA Novosti

Neil päevil küsis Venemaa avaliku arvamuse uurimiskeskus Kuriilide elanikelt, kuidas nad suhtuvad aheliku lõunapoolsema saarte Šikotani ja Habomai võimalikku tagastamisse Jaapanile. Kahe ülejäänud vaidlusaluse saare - Iturupi ja Kunaširi - kohta isegi ei küsitud. Elanike vastus oli muljetavaldav - 96% saarlastest olid selle vastu.

Täpsustagem, et see oli spetsiifiline küsitlus. Harjumuspärases üleriigilises uuringus, küsitletakse kolmetuhandelist esinduslikku (või siis mitte nii väga esinduslikku) valimit 100 miljonist täiskasvanud kodanikust. See tähendab, 0,003%. Saarelaste küsitlus oli aga pigem rahvahääletus. Intervjueeriti 7695 inimest, mis on 2/3 saarte täiskasvanud elanikkonnast. Ühelt poolt on 66% igatahe esinduslikum kui 0,003%.

Jaapan kavatseb Venemaalt Kuriilide eest hüvitise nõudmisest loobuda >>

Teisest küljest võivad inimesed rahvahääletusel käituda teistmoodi kui lihtsa arvamusküsitluse korral. Ümbruskonna mõju on suurem, nagu ka vastajate konformism. Seda enam saare elanikkonna mikrokollektiivis, kus kõik üksteist tunnevad. Ja üldse on saarlaste psühholoogia nende tahtmatult suletud eluruumi tingimustes teistsugune kui Suurel maal. Isegi inglaste arusaamad on mandrielanikest erinevad, mis siis veel väiksemate saarte asukatest rääkida.

Kui 96% on ühel päeval Jaapanis ärkamise vastu (või selle vastu, et seal ärkaksid naabrid), siis on see üldiselt küllaltki mõistlik. Jaapan võib küll olla hea riik ja seal elavad jaapanlased imelised inimesed, kuid lood sellest, kuidas Tõusva päikese maa on ajaloos mitte-Jaapani maid ja inimesi valitsenud, ei ole eriti head.

Balti kett
© Sputnik / Юрий Абрамочкин

Kaug-Ida elanikud mäletavad kodusõda. Jaapani okupandid jätsid endast maha halvad mälestused. Rääkimata juba mälestustest, mis on Jaapanist jäänud möödunud sajandi 30-ndatel ja 40-ndatel aastate nn Suure Kaug-Ida õitsengu piirkonna riikidesse.

Põhja- ja Lõuna-Korea, kes elavad nagu koer ja kass, on solidaarsed vaid väga halvas suhtumises Jaapanisse, ja hiinlasele tähendab sõna "holokaust" eelkõige 1937. aasta Nanjingi veresauna (13. detsembril 1937 vallutas Jaapan Nanjingi ning Jaapani väed tapsid seal 40 000 – 300 000 tsiviilisikut ja sõjavangi – Wikipedia) ja mitte ainult seda.

Võiks muidugi väita, et tookord oli aeg selline ja nüüd teistsugune. Kahtlemata on Jaapan tänapäeval rohkem poleeritud kui siis, kui lauldi laulu kolmest tankistist (patriootlik laul kolmest nõukogude tankistist, kolmest lõbusast semust, kes sõdivad vapralt Teise maailmasõja eel Kaug-Idas – toim.).

Kuid ettekujutus, et jaapanlased oleks, nagu ka sakslased, puhtsüdamlikult oma süüd kahetsenud ja naeratavad nüüd sõbralikud, tuleb isegi sakslaste puhul kohaldada põhimõttel cum grano salis (väga suure ettevaatusega – toim.), sest päeva saab alles õhtul kiita, ja Jaapanile ei ole see üldse kohaldatav.

Kreml tõi selguse diskussiooni Kuriilide kuuluvuse üle >>

Rahvusvähemuste - eelkõige korealaste ja ainude, Jaapani autohtoonsete (põlis- – toim.) elanike järeltulijate olukord Jaapanis ei ole kaugeltki ideaalne. See on ideaalist koguni nii kaugel, et isegi juba meie sajandil märkisid ÜRO asjaomased komiteed (keda, muide keegi ei kuulanud) seal nii diskrimineerimist kui ka ksenofoobiat.

Jaapan, nii nagu ta oli, suletud mono-etniline ühiskond, kus võõrad eriti ei käi, nii on ta selleks ka jäänud.

Sellisel juhul aga tekib küsimus, mis hea pärast ei peaks need Jaapani ühiskonnas sügavalt juurdunud omadused ilmnema venelastest saareelanike peal, kui neist peaks äkki Jaapani rahvusvähemus saama. Küsige ainudelt, las nad räägivad.

Kusjuures vaevalt, et avaliku arvamuse uuringufirma ajaloo sügavustesse laskus ja Jaapani ühiskonna toimimisega kursis oli. Tugevat propagandat ja poliitilist valgustamist polnud saarelanike seas märgata. Kui midagi sellist oleks olnud, siis meie progressiivne avalikkus oleks kindlasti juba jalgu trampinud, kuidas rahvale puru silma aetakse ja laimatakse. Aga ei.

Kuid on veel üks võrdlusteema. Kolmkümmend aastat tagasi toetasid Nõukogude Balti liiduvabariikide iseseisvumist (mis toimus 1991. aasta lõpus) mitte ainult metropolide demokraadid. See on eraldi lugu. Seda toetas ka märkimisväärne osa nende vabariikide venekeelsest elanikkonnast.

1991. aasta kevadel toimusid Leedus, Lätis ja Eestis iseseisvuse küsitlused või rahvahääletused, nimetus ei ole oluline. Tulemused olid järgmised.

Eestis oli iseseisvumise poolt 77,8%, vastu - 21,5%. Vene keelt kõnelevate inimeste osakaal oli seal tol ajal umbes 40%. See tähendab, et oluline osa neist, kes hiljem "mittekodanikeks" osutusid, hääletasid eraldumise poolt. Sama käib Läti kohta. Poolt - 73,7%, vastu - 24,7%, venekeelse elanikkonna osakaal - 48%. Leedus poolt - 90,5%, vastu - 6,5%, kuid mitte-leedulaste osakaal oli seal väiksem - ainult 20%, sealhulgas mitte ainult Nõukogude venelased, vaid ka poolakad. Selles on Leedu spetsiifika.

Kontrast nelja protsendi Kuriilide elanikega, kes oleksid nõus homme Jaapanis ärkama, on rabav.

Muidugi, kolmkümmend aastat tagasi olime me kõik (või enamik meist) neitsid ja ega osanud sellist räpast trikki karta, nüüd on sellist süütust juba raskem kohata. Ausalt öeldes ongi see sellise erinevuse peamine põhjus. Praegu on inimesed palju umbusklikumad. Vanasõna tasuta juustu kohta, mis pidavad olema ainult hiirelõikus, on jõudnud massidesse.

Kui venelased lahkuvad, tulevad ameeriklased: millised plaanid on Jaapanil Kuriilidega >>

Kuid mitte ainult. Kolmkümmend aastat tagasi - oleme nüüdseks selle unustanud - oli tulevik üsna segane, keegi nägi paljulubavaid perspektiive, keegi - vastupidi, mis aitas kaasa suuresti väljarännumeeleoludele. Meenutagem kasvõi kaltsakatena või juudikastmes kuhugi kaugele väljarändamist. Inimesed põgenesid kõhklemata, uskudes, et seal saab kindlasti olema parem. Sellele aitas tugevalt kaasa ka perestroika-majanduse olukord.

Tol ajal peeti Balti versiooni kõige vähemtraumaatilisemaks. Kuhugi lahkuda polnud vaja, oma korteris lihtsalt edasi elades satuti äkki välismaale, kus kuldsed pirnid paju küljes kasvavad. Seal on vabadus, turumajandus, stereofoonilised kempsupotid - ja kõik see ilma kodust lahkumata. Kas pole ime?

Rostislav Ištšenkto.
© Sputnik / Владимир Трефилов

Naabrid, kellega juba aastakümneid harjunud oldi, jäävad samaks, nendelt ei saa omati mingeid ebameeldivaid üllatusi oodata. "Eestlased (lätlased jne) on ju ometi kultuurrahvas," – see rahustas. Oli ka mingi keeleoskus (vähemalt käibefraaside ja numbrite tasandil) ja kohalike tavade tundmine. Jaapani keele oskusega on aga olukord palju kehvem.

Iseseisvuse eest võitlejad ajasid oma asju tasa ja targu, et vene keelt kõnelevat elanikkonda mitte enne õiget aega ära ehmatada. Erinevad meetmed apartheidi vaimus ja seejärel aeglane, hoolikas nn "salaamitaktika" (Salaamitaktika – algselt Ungari kommunistliku liidri Mátyás Rákosi käsitlus 1940. aastate lõpul, oponentide võimult järk-järguline tõrjumine justkui vorsti viilutamine – toim.). Seega kasutasid tsiviliseeritud Balti riigid osavalt ära Nõukogude kodanike kogenematust, kes arvasid, et midagi NSV Liidust hullemat enam kindlasti olla ei saa. Nii riisutigi süütuselt koor.

Nüüd on hoopis levinum ja isegi valdavalt levinum veendumus, et meid ei oodata kusagil avasüli, joosta pole mõtet ja polegi kuhugi. Meie partnerid on sellisele selginemisele ka ise palju kaasa aidanud. Seepärast on mitmekümnest protsendist, kes kunagi soovisid välismaal üles ärgata, kolmekümne aastaga järele jäänud vaid neli protsenti. Kantud kahju teritab mõistust.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

171
Tagid:
iseseisvus, Leedu, Läti, Balti riigid, Eesti, Jaapan, Venemaa, Kuriilid
Samal teemal
Jaapani ajaleht: Kuriilid on Ameerika rakettide paigaldamiseks ideaalsed
Jaapan kaotas ööpäevaga rohkem kui ainult Kuriilid
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega