Europopulistide miiting Roomas

Kas default või lahkulöömine: Itaalia võitlus Euroopa Liiduga

132
(Uuendatud 12:46 07.02.2019)
Euroopa Liidus küpseb Itaalia topeltkriis. Ühelt poolt on sel poliitiline või isegi geopoliitiline iseloom: Itaalia õõnestab Euroopa Liidu ühtsust, blokeerib Venezuela putšistide üleeuroopalist tunnustamist, ega lase Venemaa vastu suunatud sanktsioone laiendada.

Ivan Danilov - RIA Novosti

Rooma toetab isegi "kollaste vestide" liikumist, mis ajab Prantsusmaa juhtkonda sõna otseses mõttes marru. 

Teisest küljest on kriisi olemus majanduslik: Itaalia on taas jõudnud majanduslangusesse ning Itaalia pangad seisavad silmitsi rahaliste probleemidega.

Ärimeedias on juba välja arvutatud, et Itaalia majanduskriis on võimeline kogu Euroopa pangandussüsteemi lammutada.

On tõenäoline, et Euroopa Liidu juhtkonna ees seisab varsti valik: kas püüda Itaalia (ja kogu Euroopa) järjekordsest kriisist päästa või karistada riigi valitsust avalikult liiga sõltumatu majandus- ja välispoliitika eest.

Itaalia peaministri Conte valitsus seisab omakorda silmitsi dilemmaga: kas alistuda ja müüa Brüsseli abi nimel oma põhimõtted või minna Itaalia iseseisvuse taastamise nimel lõpuni.

Valik ei ole lihtne, kõik otsused on väga valusad ja Itaalia draama lõppvaatust ei saa kuigi õnnelikuks nimetada.

Nagu Briti ajaleht The Telegraph õigustatult kirjutab: "Itaalias küpsev kriis toob kaasa kas defaulti, eurotsoonist väljumise või lausa mõlemad korraga."

Mis on "Itaalia probleemi" olemus: 2008. aasta kriis ei kadunud tegelikult kuhugi ja kõik Euroopa (ja eriti Itaalia) poliitikute võidukad aruanded üritasid tegelikult vanu ja lahendamata probleeme " vaiba alla pühkida."

Itaalia majandus näitas hiljuti ajal olematut kasvu ja läks viimases kahes kvartalis langusse.

Abi ei ole ka püüdlustest laenukoormust suurendada - eurotsoonis on intressimäärad negatiivsed ning sageli on pankadel kasulikum hoida raha Euroopa Keskpanga kontodel või investeerida neid kuhugi väljapoole Itaaliat.

Itaalia ettevõtetele ja tavalistele itaallastele - kes tõenäoliselt seda raha ei tagasta - laenamine on ohtlik.

Veelgi enam, 2017. aasta lõpus registreeriti Itaalias 185 miljardi euro väärtuses "halbu pangavõlgu", mis on ühtlasi Euroopa Liidu rekord.

Ligikaudu veerand euroala "probleemsetest pangavõlgadest" (st neist, mille eest makseid ei tehta või mille laekumised lootusetult hilinevad) kuulub Itaaliale - on lihtne mõista, miks Brüssel seda riiki Euroopa Liidu valulapseks peab.

2018. aasta juunis, pärast seda, kui Conte valitsus võimule tuli, juhtides kahe "populistliku" ja euroskeptilise partei koalitsiooni, teravnes veel üks probleem: riigi majanduslikke probleeme püütakse lahendada valitsusepoolset stimuleerimist suurendades (nagu USA-s viimase kümne aasta jooksul – Toim.).

Kuid Itaalia on juba võlgades (riigivõlg moodustab 131% SKTst - USA 110% vastu) ning Euroopa Komisjon on keelanud tal eelarvepuudujääki suurendada või riigivõlga liiga aktiivselt kasvatada, ähvardades seejuures eelarvedistsipliini rikkumise eest trahvidega.

Euroopa Komisjoni poolsete majandussanktsioonide ohu tõttu (!) tuli Itaalia valitsusel fiskaalpoliitika osas läbirääkimisi alustada ja eelarvepoliitikas järeleandmisi teha.

Tänu majanduse kokkutõmbumisele seisab Conte meeskond taas silmitsi dilemmaga: kas taluda "majanduse kägistamist" euroametnike poolt ja valijate rahulolematust või minna Euroopa Liiduga teravasse konflikti.

Itaalia probleemi täielikuks mõistmiseks on vaja aru saada, et Itaalial kui riigil ja Euroopa Liidu ning euroala liikmel ei ole täielikku riiklikku suveräänsust, eriti majanduslikes küsimustes.

Rooma ei kontrolli Euroopa Keskpanga rahanduspoliitikat ega saa isegi oma valitsuse või parlamendi soovidele vastavat eelarvet kehtestada, ilma Euroopa Komisjoni sanktsioonide ja trahvide ohtu sattumata.

Lisaks sellele kahtlevad Itaalia euroskeptikutest poliitikud, et Euroopa Komisjon, kus juhtroll kuulub Saksamaa, Prantsusmaa ja USA käsilastele, karistab Itaaliat ja sõna otseses mõttes "lämmatab" riigi majandust karistuseks Rooma välispoliitiliste eelistuste eest.

Piisab, kui meenutada mitmeid hiljutisi näiteid: Itaalia blokeeris riigipöördekatse teostanud Juan Guaido Venezuela presidendina tunnustamise Euroopa Liidu tasandil.

On loogiline, et ameerikameelsed ametnikud Euroopa Komisjonis püüavad Itaaliat sellise käitumise eest võimalikult karmilt karistada. Itaalia põikpäisus ei piirdu aga ainult Venezuelaga.

Valitsusliidu üks juhtidest, Itaalia ministrite nõukogu aseesimees Luigi Di Maio kohtus sel nädalal Prantsusmaa "kollaste vestide" liidritega ja avaldas nende tegevusele toetust, mis president Macroni administratsiooni äärmiselt ärritas.

Tõenäoliselt näeb ta Itaalia valitsuse sellises tegevustes püüdu liikumise poliitilisi nõudmisi seadustada, eesmärgiga Macron ametist eemaldada.

Sellises olukorras tundub, et Eurokomisjoni kaudu Itaaliale avaldatav surve ja "riigieelarve kontrollimine" on Macroni loogiline vastus Itaalia valitsuse sammudele.

On ilmne, et sellised konfliktid ei soodusta Euroopa Liidu poliitilist stabiilsust.

Olukord muutub tõeliselt plahvatusohtlikuks: ühelt poolt võib Euroopa Komisjon viia Itaalia pankroti äärele või isegi provotseerida majanduse täieulatusliku kokkuvarisemise, mis võib – ehkki mitte tingimata - viia Rooma valitsuse vahetumiseni.

Teisest küljest võib Itaalia sellisel juhul välja kuulutada defaulti valitsussektori võlgade osas, euroalast väljumise või, nagu juba mainitud, otsustada üheaegselt nii defaulti kui ka euroalast väljumise kasuks.

Seda enam, et valitsus, kelle mitteametlikuks juhiks on asepeaminister Matteo Salvini, on selliseid ähvardusi (kuni Euroopa Liidust väljumiseni) juba kuuldavale toonud.

Saatuse iroonia tahtel oleksid niisuguse arengu peamisteks ohvriteks Prantsuse pangad, mis hoiavad oma bilansis Bloombergi hinnanguil sadade miljardite eurode väärtuses Itaalia võlakirju.

Peale selle võivad välisinvestorid (ja ka paljud Euroopa rahastajad) pärast sellist šokki euroalast põgeneda, mis lisab pangakriisile ka valuutakomponendi.

See, kas Euroopa Komisjon on valmis vaid selleks niisugusele riskile minema, et karistada liiga iseseisvaid Itaalia poliitikuid, näitab aeg. Hetkel võime nõustuda Luigi Di Maioga, kes pärast "kollaste vestidega" kohtumist ütles, et "muutuste tuuled on jõudnud teisele poole Alpi mäestikku."

Neile, kes NSV Liidu kokkuvarisemise üle elasid, ei saa Itaalia poliitiku fraasi tahtlik või tahtmatu sümboolsus jätta märkamata teatud seoseid sellega, mida eelmise sajandi 80ndatel Nõukogude inforuumis räägiti.

Tol ajal puhus "muutuste tuul" kõikidest Nõukogude Liidu pragudest ja me teame nüüdseks, et millegi heaga see ei lõpe. Euroopa "populistlikud" poliitikud armastavad Euroopa Liitu viimaste aastate Nõukogude Liiduga kõrvutada. Nüüdseks on see võrdlus muutunud põhjendatumaks kui kunagi varem.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

132
Tagid:
Brüssel, Giuseppe Conte, kriis, Itaalia parlament, Itaalia valitsus, Itaalia
Samal teemal
Euroopa Liidus on võimu võtmas selle hävitajad
Rooma on meiega!
Euroopa majanduskatastroofi lävel - süüdi on kolm riiki