Oleme hukule määratud: oligarhid kuulutasid ristisõja

219
(Uuendatud 16:23 24.01.2019)
"Turumajanduslik eliit" on solidaarne ainult nendes küsimustes, mis puudutavad tema ühiseid huve. Muus osas koosneb see konkurentidest. Seepärast muutub iga miljardär, kes otsustab reegleid muuta ja "õiglase jaotuse" nimel efektiivsuse ohverdada, kiiresti miljardärist miljonäriks.

Viktor Marahhovski, RIA Novosti

Maailmse juhtivad meediaväljaanded nuhtlevad sel nädalal jõuliselt vaesust ja ebavõrdsust. See on traditsioon: vaesuse hukkamõistmiseks läheb alati jaanuari lõpus, kui Davosis toimub Maailma majandusfoorum. Ja kuigi sel aastal kukkus see läbi (tõsised inimesed ei tulnud kohale), siis igaüks, kes selle teema kallal töötab, tulistas valangu kibedaid paljastusi.

Näiteks juba peaaegu 80 aastat kogu maailmas vaesusega võitleb Briti organisatsioon Oxfam esitas uue aruande, millest inimkond sai teada, et:

  • vaid ühele protsendile maailma rikkamatest inimestest kuulub rohkem vara kui ülejäänud planeedi elanikkonnale;
  • kahekümne kuuel rikkamail inimesel on rohkem raha kui 3,8 miljardil vaesemal kokku;
  • miljardäride arv on üleilmse kriisi kümne aasta jooksul kahekordistunud;
  • kaks tuhat kakssada miljardäri said eelmisel aastal 12% rikkamaks ja vaesem pool inimkonnast jäi 11% vaesemaks.

Guardian avaldas India-Ameerika kirjaniku Anand Giridharadase artikli (põhineb tema uuel raamatul) "Uue eliidi võlts ristisõda maailma päästmiseks - midagi muutmata" (The new elite"s phoney crusade to save the world – without changing anything).

Autor kirjutab: "Edukas ühiskond on progressi liikumapanev masin. Ameerika masin läks katki. Sama võib öelda ülejäänud maailma kohta."

Edasi tulevad näiteid, kuidas rikaste aastakümneid kestnud vihase võitluse tulemusena ebavõrdsuse vastu on vaeste olukord halvenenud: keskmiste ameeriklaste eluiga pole tõusnud, nagu oodati, vaid isegi mõne aasta võrra vähenenud. Koolilõpetajate lugemisoskus on halvem, kui 1992. aastal ja nad loevad veerandi võrra vähem. Ebatervisliku rämpstoidu söömine ja sellest tingitud ülekaalulisusega seotud haiguste arvukus kasvab, oma äri omavate noorte arv on vähenenud kahe kolmandiku võrra ning vaestele mõeldud toetussüsteem toimib kolm korda halvemini kui XX sajandil.

Mis siis rikaste võitluses ebavõrdsusega valesti on? Iga miljardär loeb ennast muutuste toetajaks ja annetab heategevusele ning investeerib "kõigile tulutoovatesse" projektidesse, koolitusprogrammidesse ja muusse sellisesse.

Kuid need head rikkad inimesed on veendunud, et sotsiaalsed muutused saavutatakse mitte riikliku või avaliku reguleerimise, vaid võitjate hea tahtega ja rangelt vabaturu toimimise tingimustes.

See tähendab, et võitlust ebavõrdsuse vastu juhivad need, kes ebavõrdsusest kõige rohkem kasu saavad.

Ja üllatus-üllatus – välja kukub täpselt vastupidi - ebavõrdsus aina kasvab. Kuigi rikkad annavad maksukärbete nimel tehtavast lobitööst vabal ajal palju heategevuslikke õhtusööke ja räägivad nii ilusti vaesuseteemalistel konverentsidel, kaotavad massid tuimalt usku õiglusesse.

USA kodanike usaldus oma valitsuse suhtes on vaid veerand 1960. aastate tasemest. Inimesed on veendunud, et mis iganes ka ei juhtuks, neid petetakse. Parafraseerides tuntud luuletust brittidest, kellel erinevalt metslastest on Maximi kuulipilduja, tunnevad kodanikud, et "eliidil on sama vastus kõigile väljakutsetele, nemad saavad tulu, meie mitte."

... Ja nüüd - kõige huvitavam.

Olles miljardäridele nina alla hõõrunud terve pinu häbiväärseid fakte, jõuab ameerika autor üleskutseteni, et eliit peab oma privileegidest vabatahtlikult loobuma. See tähendab "maksma kõrget ettevõtte- ja üksikisiku tulumaksu, korralikku palka oma töötajatele, lubama ametiühingute tegevust, rahastama kodanikuühiskonda, koole ja tervishoiureformi". Uute reeglite järgi toimuva mängu reguleerijaks peaks olema valitsus, mis "on rahva valitud ja rahva eest vastutav".

Vastuseta jääb vaid üks küsimus - kuidas seda tegelikult teha? On põhjust uskuda, et mitte kuidagi.

Ukraina korruptsioon murdis tehisaju oimetuks
© Sputnik / Рамиль Ситдиков

Asi on selles. "Turumajanduslik eliit" on solidaarne ainult nendes küsimustes, mis puudutavad tema ühiseid huve. Muus osas koosneb see konkurentidest. Seepärast muutub iga miljardär, kes otsustab reegleid muuta ja "õiglase jaotuse" nimel efektiivsuse ohverdada, kiiresti miljardärist miljonäriks. See, kes nõrkust üles näitab, on luuser ja kaotab.

Võimalus, et see triljoneid veeretavate tšempionide seltskond tahaks endale näppude pihta anda, on nullilähedane. "Peatuma ja mõistusele tulema" on nad võimelised umbes samapalju kui vähkkasvaja.

Inimestele on omane püüd kasu saada - isegi Oxfami võrdõiguslikkuse rüütleid (keda me artikli alguses tsiteerisime) tabavad nõrkusehetked. Näiteks üürivad nad Haitil, mida tabas ränk loodusjõud, heategevuseks elegantset villat ja veavad sinna noori prostituute.

See ainuke, mis võib neid sundida oma huvide vastu mängima, on tegelikult karm ("autoritaarne ja mitteturumajanduslik") riik. Seegi pole kunagi täiuslik, korruptsioonivaba ja nii edasi, kuid tal, kui ülirikkad teda muidugi ära ei erasta, on tahe ennast säilitada. Seepärast on ta võimeline (erinevalt oligarhilisest eliidist) kurssi muutma ja sundima rikkaid sügavalt turuväliste meetoditega riigi kehtestatud reeglite järgi mängima. See tähendab, ehitama ülikasumite eest sildu ja staadioneid, kõrvaldama katastroofide tagajärgi ja rahastama ulatuslikke "arendusprojekte", mida miljardäridest koosnev eliit ei vaja. Lihtsalt sellepärast, et see on autoritaarne ja ebatäiuslik ning tugineb olemuselt kodanike enamusele.

Aga seal, kus valitseb eeskujulik arenenud demokraatia, pole praktiliselt mingeid võimalusi. Arenenud demokraatia on süsteem, kus juhtimises osalevad "kõik elanikkonnakihid", see tähendab eelkõige võimas üks protsent - superrikkad. Just nemad sponsoreerivad poliitikuid ja rahastavad meediat.

Seepärast muteerub selline demokraatia varem või hiljem selle teemandikildkonna teenindamise mehhanismiks. Tulemuseks on palju lootusetum diktatuur - see pole mitte riigi, vaid riigiks mitteoleva eliidi diktatuur. Sellel eliidil pole muud tahet peale kustumatu kasumiiha. Ja usaldada talle võitlus ebavõrdsuse vastu on lihtsalt loomuvastane. Sisuliselt on see ebavõrdsuse tootmise masin. Seda on samuti vaja (konkurentsita ühiskond on düstoopia ehk antiutoopia ehk kakotoopia - fiktiivne ühiskond, mida iseloomustab totalitarism ning rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid - Wikipedia), kuid hoopis muul põhjusel.

Selline diktatuur on tõepoolest hukule määratud.

Ta võib mõnda aega kujutada endast midagi filmisarjast "The Hunger Gamessellist" tuntud Capitoli, surudes mõnd maha jõuga ja mõnd leiva ja tsirkustega, kuid isegi filmis lõppes see halvasti. Elu on aga hoopis karmim.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.
 

219
Tagid:
majandusfoorum, miljardär, Davos