Venemaa välisminister Sergei Lavrov

Sõprade ja süüdimatute seas: Venemaa tegevusest nõukogude-järgses ruumis

147
(Uuendatud 14:06 17.01.2019)
Rahandusülikooli politoloogiteaduste osakonna dotsent Gevorg Mirzajan analüüsis Sputniku palvel Venemaa välisminister Sergei Lavrovi suurel pressikonverentsil väljendatud seisukohti Venemaa välispoliitikast lähivälismaal.

Gevorg Mirzajan, Venemaa finantsülikooli poliitikateaduste osakonna dotsent Sputnikule

Suur osa 16. jaanuaril toimunud Venemaa välisminister Sergei Lavrovi suurel pressikonverentsil talle esitatud küsimustest puudutas nõukogudejärgset ruumi. Ministri vastused näitasid selgelt, et Venemaa diplomaatiale oli 2018. aastal selles piirkonnas raskuste ja mõningaste määramatuste aasta. Need määramatused tuleb aga ära klaarida juba 2019. aastal.

Kellega?

Märkimisväärne osa küsimustest puudutas muidugi Ukrainat. Sergei Lavrov tunnistas, et suhted Kiieviga on stagneerunud, kuid süüdi selles on Ukraina pool. Venemaa püüdis välja töötada teatud heanaaberliku kooseksisteerimise vormi, kuid mõistis väga kiiresti, et sealpool ei ole kellestki otsustajat. Ukraina pool pole lihtsalt läbirääkimisvõimeline ega Lavrovi sõnul ka päris adekvaatne.

Uusaastakingitus võimudelt: ukrainlastel soovitati oma kodud põlema pista >>

"Adekvaatsuse üheks kriteeriumiks on võime täita oma põhiseadust ja rahvusvaheliste konventsioonidega ühinedes endale võetud kohustusi. Ukraina haridusseadus ja Ukraina keelele riigikeele staatuse andva seaduse eelnõu rikuvad otseselt Ukraina põhiseadust," rõhutas minister.

Teisest küljest puhkeb Vene-Ukraina suhetes regulaarselt erinevaid lahendamist vajavaid kriise, mida tuleb lahendada, isegi kui vastaspool on ebaadekvaatne.

Võtkem kasvõi Ukraina poolt regulaarselt võetavad pantvangid nii Venemaa kodanike kui ka ukrainlaste seast, keda Kiiev süüdistab Moskva heaks töötamises vaid sellepärast, et nad räägivad tõde olukorrast oma õnnetus riigis. Täna tegeleb Venemaa pantvangide vabastamisega vahetustega – nii vabastati näiteks Nordi meremehed (Nord - Ukraina poolt 2018. aasta märtsis kinni peetud Venemaa laev – toim.).

Selline praktika ei ole aga jätkusuutlik, kuna see ärgitab Kiievit arestima edaspidi rohkem laevu, tunnistas Venemaa välisminister, vastates küsimusele Ukraina ajakirjaniku Kirill Võšinski vabastamise kohta.

"Ma ei usu, et vahetuse idee, mida keegi võibolla peabki huvitavaks, aitaks kaasa Ukraina võimude tagasipöördumisele oma kohustuste täitmisele ajakirjanike suhtes. Sellised ideed võivad ainult innustada neid, kes on valmis kasutama ajakirjanikke "vahetusrahana" vääritute eesmärkide saavutamiseks," märkis Lavrov.

Milliseid muid viise saaks Venemaa kasutada? Viia inimeste vabastamiseks läbi sõjalisi operatsioone? Võib-olla tasuks seda võimalust kaaluda, kuid see tekitaks Moskvale tõsiseid probleeme rahvusvahelisel areenil. Lisaks oleks see praegu kasulik valimiskampaaniat pidavale Porošenkole.

Seetõttu on kõik, mida Moskva teha saab, mõjutada Ukrainat tema välisrahastajate kaudu. Näiteks Saksamaa kaudu, kelle välisministri Heiko Maasiga Sergei Lavrov peagi kohtub. Kahjuks on nende sponsorite (see tähendab eurooplaste) mõju Kiievile piiratud, nii et vastuolude tõhusaks lahendamiseks peab Moskva ikkagi ära ootama Ukraina valimiste tulemused ja võimu vahetumise selles riigis.

RIA Novosti Ukraina peatoimetaja vahistamine >>

Suveräänsuse klaaslagi

Lisaks määramatusele suhetes Ukrainaga (mille lahendamine jääb Churchilli parafraseerides "veel pikaks ajaks mõistatuse sees olevaks mõistatuse sisse mähitud mõistatuseks") valitseb määramatus ka Venemaa-Valgevene suhetes.

29. detsembril kohtus Venemaa president Vladimir Putin oma Valgevene kolleegi Aleksandr Lukašenkaga
© Sputnik / Алексей Никольский

Aleksandr Lukašenka ei ole rahul Moskva käitumisega majandusvaldkonnas, ähvardab Venemaad liitlasest ilmajäämisega ning paljud Valgevene eksperdid (kusjuures nii opositsioonilised kui ka valitsusmeelsed) süüdistavad Kremli katsetes võtta vabariigilt suveräänsus.

Tegelikult ei ole kriisi põhjuseks ei Moskva soov vähendada Valgevene majanduse subsideerimist maksumuudatusega naftatööstuses (mille tõttu Minsk ei saa enam Venemaalt odavalt saadud toornaftast valmistatud saaduste müügist välismaale tulu teenida) ega Lukašenka ambitsioonid.

Lihtsalt Venemaa ja Valgevene integratsiooni areng on jõudnud punkti, kus pooled peavad otsustama, kuhu edasi liikuda. Integratsioon on kasvanud vastu suveräänsuse klaaslage ning edasi peab see kas sellest läbi murdma või tuleb fikseerida praegune olukord, nii et pooled muretseksid edaspidi rohkem oma pädevuse ja majanduslike huvide, kui integratsiooni pärast.

Moskvas saadakse aru, et poliitilistes küsimustes ei ole Lukašenka eriti valmis klaaslage purustama.

Jah, poliitilise integratsiooni ja liitriigi riigiüleste struktuuride tugevdamise põhimõtted liidulepingus tõepoolest sätestati, kuid "ajapikku selgus, et ühist põhiseadust, parlamenti ega kohtusüsteemi ei ole veel võimalik luua, kuid me ei nõuagi seda".

Lukašenka hoiatas tagajärgedest maksuvabastuse kompenseerimisest keeldumise korral >>

Moskva sõnul ei ole majanduslikes küsimustes integratsiooniks mingeid takistusi. Venemaa välisministri sõnul arutasid osapooled 2018. aasta lõpus liitriigi majandus- ja finantssuhetega otseselt seotud "ühisraha, krediidi- ja maksupoliitika" küsimusi. Lepiti kokku selles suunas tööd jätkama.

Tõsi, see töö ei edene nii kiiresti, kui tahaksime - tegelikult on pooled jõudnud klassikalise "kana ja muna" dilemmani. Minsk tahab kõigepealt saada mõningaid eeliseid ja alles seejärel integratsiooniga tegeleda, Moskva aga ütleb, et need eelised tekivadki alles sellesama integratsiooni süvendamise protsessi tulemusena. Hinnata saab vaid tulemuste põhjal.

2019. aastal selgub, milline seisukoht peale jääb - pooled ei saa sel teemal vaielda lõpmatuseni. Moskva tahaks vaid, et see dialoog oleks konstruktiivne - ilma skandaalide ja ähvardusteta.

"Loodan, et selles osas saab valitsema pragmatism, mitte püüd otsida selles töises olukorras mingeid geopoliitilisi tagamõtteid liitriigis endas või väljaspool seda," ütles Sergei Lavrov. Veelgi enam, Moskva austab igati oma partnerite suveräänsust ega kavatse mingil moel neid oma vasallideks muuta. Lavrov näitas seda, vastates küsimusele Kasahstani kohta. See riik otsustas kasutusele võtta ladina tähestiku, mis tekitas Venemaal segadust ja avaldusi a la "Nazarbajev õhutab russofoobiat ja reedab Euraasia integratsiooni".

Kasahstan: vene keele staatusest pärast ladina tähestikule üleminekut >>

Venemaa välisminister aga soovitas austada partnerite otsuseid ja hinnata nende suhtumist Moskvasse tõsisemate asjade põhjal.

 

"Jah, Kasahstan otsustas kasahhi keele ülemineku ladina tähestikule. See on meie kasahhi sõprade otsus. Samal ajal ei näe me, et selline otsus piiraksid vene keele ja Kasahstanis elavate venekeelsete elanike õigusi," märkis Lavrov.

Tõenäoliselt oleks ta andnud sarnase hinnangu ka Lukašenka mõnedele Lääne-meelsetele tegevustele (viimastest mainigem diplomaatiliste suhete laiendamist Ameerika Ühendriikidega ja püüdeid süvendada koostööd Euroopaga).

Mõned Moskva eksperdid peavad seda teatud russofoobia ilminguks, unustades, et Lukašenka (nagu ka Nazarbajev) on a) rahvusriigi president ja b) toetab praktilistes küsimustes peaaegu alati Moskvat. Tuleb osata eristada teri sõkaldest ja austada liitlaste huve, siis püsib ka liit (nii Vene-Valgevene, kui ka Euraasia) elujõulise ja arenguvõimelisena.

Kelle huvi on olulisem?

Tekib siiski küsimus - mil määral ja kui kaugele tuleks neid huve tingimusteta toetada? Näiteks kasvõi Armeenia seisukohta Mägi-Karabahhi küsimuses? Tegelikult tähendab see konflikti külmutamist - Jerevan püüab igati praegust olukorda säilitada ja on vastu igasugusele tõsiseltvõetavatele edasiminekule Mägi-Karabahhi staatuse osas. Ja see seisukoht on üsna pragmaatiline.

Esiteks vastab see Armeenia rahvuslikele huvidele (aeg mängib Jerevani ja Stepanakerti kasuks, sest mida kauem on Mägi-Karabahh de facto sõltumatu, seda rohkem harjutakse sellega nii välismaailmas kui ka Aserbaidžaanis).

Teiseks on nendesamade Madridi põhimõtete rakendamine võimatu ilma eelnevaid usaldusmeetmeid suurendamata, mis omakorda on võimatu ilma poliitilist kurssi muutmata. No millisest põgenike tagasipöördumisest Mägi-Karabahhi Vabariiki saab rääkida praegu Bakuus valitseva vaenu ja Armeenia-foobia tingimustes?

Rääkimata sellest, et sellises olukorras oleks Aserbaidžaanile (kes kaalub uut sõjalist operatsiooni Karabahhi vastu) osa "turvavöö" üleandmine suuliste garantiide vastu pehmelt öeldes ebaotstarbekas. Tundub, et Jerevan on tõenäoliselt nõus arutama kompromisse mõningaid - kuid nimelt kompromisse, mitte aga samme, mis lõpuks muutuksid ühepoolseteks järeleandmisteks.

"Rinde kohalolekukontroll": erinevate riikide elanikud mälestasid sõjaveterane >>

Moskva on aga huvitatud dialoogi kui sellise jätkamisest, sest selle puudumine provotseerib Bakuud üritama probleemi lahendada jõuga. Katseid, mis viivad piirkonna suure sõja äärele, pole kellelegi vaja, eriti Venemaale. Seetõttu püüab Kreml läbirääkimiste protsessi igati stimuleerida.

Armeenlaste katoolikos Garegin II tervitab usklikke
© Sputnik / Асатур Есаянц

"Eelmisel aastal vahetus Armeenias juhtkond, mistõttu meie panus Mägi-Karabahhi reguleerimisprotsessi kaasesimeeste töösse on seni piirdunud vaid tutvumiskohtumistega. Sel kuul on kavas Venemaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide kaasesimeeste järjekordne kontakt Armeenia ja Aserbaidžaani välisministritega. Arvan, et selles valdkonnas suudame me kaasa aidata juba külmutatud konflikti tunnused omandanud konflikti lahendamisele, sest seda on Jerevani ja Bakuu hea tahte korral ja rahvusvahelise üldsuse toetusel võimalik lahendada. Arvan, et ka Bakuust kõlanud avaldused valmisolekust lahendust otsida väärivad igakülgset toetust. Loodame, et meie armeenia sõbrad vastavad samaga," ütles Lavrov.

See tähendab, et dialoog jätkub.

Moskva ja Jerevani seisukohad on üsna ühilduvad, kuid probleem on selles, et mõned russofoobsed, läänemeelsed ja/või hurra-patriootlikud jõud Jerevanis peavad Venemaa üleskutset vastastikkusele taotluseks teha tõsiseid ja ühepoolseid järeleandmisi Ilham Alijevile. Näiteks seda sama territooriumide loovutamist. Nad püüavad sellist tõlgendust peale suruda kogu Armeenia ühiskonnale, et sellega esile kutsuda negatiivne suhtumine Kremlisse.

Sellise propagandaga võitlemine ei ole Venemaale lihtne. Armeenia kodanikud peavad mõistma, et Moskva austab oma Armeenia liitlaste huve ja palub samal ajal, et Jerevan (nagu ka Minsk ja Astana) austaksid omakorda Venemaa huve. Selles ongi Sergei Lavrovi eilse esinemise põhisisu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

147
Tagid:
Venemaa, pressikonverents, Sergei Lavrov, Valgevene, Ukraina
Samal teemal
Moskva hurjutas Mikserit tema kodakondsuse-repliigi eest
Lavrov: poliitika vene keele suhtes Eestit ei kaunista
Lavrov: USA ja rida lääneriike suurendavad pingeid meie piiride ääres
Флаг Эстонии и НАТО

NATO ike: kui palju eestlased Venemaa-vastase poliitika eest maksavad

(Uuendatud 17:53 22.12.2019)
Tallinna välispoliitika aluseks on saanud hüpoteetiline vastasseis Moskvaga ning oma territooriumi täiesti reaalne andmine USA ja NATO käsutusse sõjalise taristu rajamiseks.

See on juba viinud sadade miljonite eurode kaotamiseni, mis on eraldatud tarbetute NATO võõrvägede toomiseks Eesti pinnale ja nende ülalpidamiseks. Ees ootavad uued vabatahtlikud rahakaotused.

Kui NATO riigid olid Varssavi tippkohtumisel 2016. aasta juunis otsustanud paigutada alliansi lahingugrupid Eestisse, Lätti, Leetu ja Poolasse, oli vaja investeeringuid.

Vajaliku taristu rajamiseks võõrvägedele järgmise viie aasta jooksul on Eesti valitsus kiirkorras eraldanud 40 miljonit eurot. Neid Eesti jaoks üsna suuri summasid on kasutatud kasarmute, arsenalide ja ladude ehitamiseks ning keskpolügooni arendamiseks.

Märgime, et Eesti valitsus on eraldanud reservfondist lisaraha liitlasvägede riigis viibimise hüvitamiseks alates 2014. aastast ehk ammu enne Varssavi tippkohtumist, mis olevat legitimeerinud võõrvägede alalise viibimise rahulikus ja stabiilses piirkonnas.

Eesti eelarvestrateegia 2019.–2021. aastaks näeb ette 2,4 miljardi euro suurused kaitsekulutused.

Absurdne lennubaas

Põhja-Atlandi allianss kavatseb suurendada Balti riikide õhuruumi turvavate lennukite arvu. Muuhulgas on kavas rakendada üsna valvsaks tegevaid lennupõhise eelhoiatuse ja õhuruumi juhtimise süsteeme (AWACS).

Ämari lennubaasis anti mullu oktoobris pidulikult käiku uued objektid, mis on ette nähtud NATO võõrvägede ja relvade vastuvõtmiseks ja teenindamiseks. Seejuures rõhutas kaitseminister Jüri Luik, et see taristu ei ole mõeldud mitte ainult USA õhujõududele, vaid "on kasulik kõigile". Projekti elluviimine läks maksma umbes 13,5 miljonit eurot.

Kaks kuud enne Ämari baasis toimunud tseremooniat oli Hispaania lennuväe hävitaja Eurofighter Typhoon 2000 lasknud Lõuna-Eesti kohal välja lahingraketi AMRAAM. Õnneks pääseti ohvrite ja purustusteta. Ligi 20-kilose lõhkepeaga raketi allakukkumise kohta ei leitud: see võis lennata ka saja kilomeetri kaugusele, isegi naaberriigi territooriumile.

See "õnnelik õnnetus" näitab, kui turvalisemaks on muutunud Eesti kodanike elu NATO õhujõudude kaitsva tiiva all. Esimene rakett sattus Eestisse sealt, kust seda ei oodatud, kuid täiesti ootuspäraselt.

Välismaise väegrupeeringu Eestis viibimise deklareeritav eesmärk on astuda vajadusel välja Venemaa agressiooni vastu ja võita aega alliansi põhivägede saabumiseni.

Kuni "kuri Venemaa" ei ründa, tuleb liitlasi ülal pidada Eesti maksumaksjate kulul. Võimalik, et aastakümneid. Aga kui võtta arvesse kulud oma kaitseväe relvastuse uuendamise kavale (praegu on Eesti ülemaailmses sõjalise võimsuse edetabelis Global Firepower 112. kohal 137-st), võib julgelt kinnitada, et eesmärgiks seatud 2,18 protsendil SKP-st Eesti sõjalise eelarve kasv pidama ei jää.

Tuleb veel kaua püksirihma pingutada, sest Ameerika presidendi Donald Trumpi üleskutse suurendada NATO riikide kaitsekulutused 4 protsendini SKP-st kehtib ka Eesti kohta.

Peegeldumisnurk

Läänes on levinud ettekujutus, et Balti regiooni postsovetlikud vabariigid seisavad vastu Venemaa agressioonile ja Põhja-Atlandi allianss kaitseb neid. Ja ometi ei ähvarda Eestit, Lätit ja Leedut ükski naaberriik, territoriaalseid või muid materiaalseid pretensioone ei ole neile ka Venemaal.

Teisest küljest NATO aastatepikkune motiveerimata laienemine itta ja Baltimaade "kaitsmine" tuhandetest sõjaväelastest koosnevate paljurahvuseliste väegrupeeringute ja löögirelvade paigutamise teel Venemaa piiride äärde ning õppused nagu Defender Europe 2020 meenutavad järjest rohkem agressiooniks valmistumist ja sunnivad Moskvat adekvaatselt reageerima.

Venemaa relvajõudude peastaabi ülem Valeri Gerassimov rääkis 17. detsembril otsesõnu alliansi valmistumisest "mastaapseks sõjaliseks konfliktiks" Balti regioonis ja see järeldus ei tõota Eestile midagi head.

Sõjaliste ohtudega silmitsi seistes on Venemaa kohustatud rakendama karme vastumeetmeid ning selleks on tal väärikad relvajõud ja ustavad liitlased.

Näiteks Leningradi oblastis, Eesti külje all, toimuvad alates 18. detsembrist kiire õppekogunemine ja Krasnoje Selo motolaskurbrigaadi õppus, millest võtavad osa ka Valgevene Vabariigi sõjaline delegatsioon, Lääne sõjaväeringkonna kõrgem juhtkoosseis, Balti laevastik, õhujõudude ja õhutõrje Leningradi koondised, üldväed ja tankiarmeed, mis dislotseeruvad 26 Venemaa Föderatsiooni subjekti territooriumil.

Eri tasandite staapides ja polügoonil harjutatakse uusimaid sõjategevuse viise võttes arvesse tänapäeva relvakonflikte. Erilist tähelepanu pööratakse luuretegevusele, õhutõrjele (tingliku vastase lahing- ja luuredroonide hävitamisele), raadioelektroonilisele võitlusele, tuleülesannete täitmisele suurtükiväelaste, tankistide ja motolaskurite poolt. Mis sellest järeldub?

Võõrvägede viibimine Eestis ainult vähendab Eesti julgeolekut. Mida rohkem on ettearvamatuid kaitsjaid olematu ohu eest, seda vaesemad on riigi elanikud ja seda tõenäolisem on piirkonna muutumine relvakonflikti tandriks.

Lugege lisaks:

https://ee.sputniknews.ru/columnists/20191219/18802351/chlenstvo-nato-estonia-traty.html

Tagid:
majandus, Eesti, Venemaa, NATO
Samal teemal
Kelle närvid enne üles ütlevad: ekspert hindas USA ja Türgi suhteid
Venemaa president Vladimir Putini pressikonverents

Kas Eesti riigijuhid saavad Putini läbipaistvast vihjest aru

(Uuendatud 16:51 20.12.2019)
Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus. Kuid Sputnik Eesti töötajate jälitamine seab tema kõrge koha löögi alla, arvab kolumnist Boriss Grigorjev.

Rahvusvaheline praktika näitab, et väike Eesti peab kõvasti pingutama, et pääseda maailma meedia uudiste edetabeli tippu.

See läks tal korda seoses parvlaeva Estonia katastroofiga, seoses astumisega Euroopa Liitu ja NATOsse ning seoses "pronksiste" sündmustega, nüüd aga on riigile pööratud tähelepanu seoses sõnavabaduse karjuva rikkumisega Venemaa teabeagentuuri Sputnik Eesti ajakirjanike tagakiusamise teel.

Venemaa president Vladimir Putin
© Sputnik / Екатерина Чеснокова

Ma pole kindel, kas Eesti tahtis just sellist kuulsust, kuid seda küsimust Tallinna agentuuri ajakirjanike riigipoolse tagakiusamise kohta, mille esitas Sputnik Eesti peatoimetaja Elena Cherysheva otse Venemaa presidendile Vladimir Putinile tema iga-aastasel pressikonverentsil, millest võtsid osa Venemaa ja maailma tippajakirjanikud, kuulis kogu maailm, ja isegi kui mõnedes maades suhtutakse sellesse eelarvamustega, kujuneb ometi mingisugune ettekujutus Eestist kui riigist, kus rikutakse ajakirjanike õigusi ja ajakirjandusvabadust.

Midagi head ma selles ei näe. Seniajani on Eesti trooninud sõnavabaduse edetabelite tipus — nüüd aga on ta endale ise sellise hoobi andnud.

Kelle kõrvad selle tagant paistavad?

Kahtlemata püüab Eesti peavoolumeedia serveerida praegust etteheidet Putini poolt ja lubadust toetada Venemaa ajakirjanikke Eestis kui infopoliitilist rünnakut "kaitsetu" Eesti vastu, kes võitleb kõigest väest kurja Vene "monstrumiga".

Juba mitu aastat on Eesti poliitikud ja valitsusmeelsed väljaanded kinnitanud, et Sputnik Eesti ei olevat meedia, viitamata seejuures ühelegi seadusele. Ja kõik sellepärast, et mingit õiguslikku alust selleks põhimõtteliselt polegi.

Viimastel kuudel on agentuuri püütud hävitada isiklike sanktsioonide rakendamise kaudu, mis on kehtestatud Sputnik Eesti emaagentuuri rahvusvahelise infoagentuuri Rossija Segodnja juhi Dmitri Kisseljovi vastu.

Ja seda vaatamata sellele, et agentuuri ennast sanktsiooninimekirjades ei ole ja Euroopa Liidus on juriidiliselt tunnistatud, et Kisseljov ei ole agentuuri tegelik kasusaaja.

Eesti võimude sellise põikpäisuse üle võib vaid imestada, eriti kui võtta arvesse seda tõenäolist kahju, mida kõnealune tegevus toob Eestile rahvusvahelisel areenil.

Kuid nähtavasti ei seisa asjaomase aktsiooni taga mitte ainult natsionalismist pimestatud Eesti poliitikud ja ametnikud, vaid ka läänest pärit kolmandad jõud, kes püüavad Eesti kätega Venemaale järjekordselt "käkki keerata".

Omasid me hätta ei jäta

Sputnik Eesti tagakiusamisest rääkides lubas Venemaa president Vladimir Putin kasutada olukorra lahendamiseks kõiki võimalusi püüdes seejuures mitte kahjustada riikidevahelisi suhteid ja mitte jätta agentuuri ajakirjanikke hätta.

"Me teeme kõik, mida suudame, et teid jõukohaste abinõudega toetada ja mitte kahjustada meie riikide vahelisi suhteid. Vaatame, mida me teha saame," märkis president Putin.

Pole kahtlust, et avalikult sellisel tasemel kõlanud lubadus täidetakse. Muuhulgas on Venemaa välisministeerium juba saatnud pöördumised juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

"Eesti võimud on oma jahis Vene teabeagentuurile läinud üle nii totalitaarsetele meetoditele nagu tema töötajate ja koostööpartnerite jõhker hirmutamine karistusmeetmetega. Taoline olukord on täiesti vastuvõetamatu ning täielikult vastuolus demokraatia aluspõhimõtetega ja Eesti rahvusvaheliste kohustustega meedia segamatu töö, arvamuste avaldamise vabaduse ja infole võrdse juurdepääsu tagamisel," märgitakse Venemaa välisministeeriumi avalduses. Välisministeerium kutsus asjassepuutuvaid rahvusvahelisi organisatsioone ja kodanikuõiguste kaitse ühendusi üles kiiresti reageerima.

"Eelkõige ootama hinnangut olukorrale OSCE esindajalt ajakirjandusvabaduse küsimustes Harlem Désirilt," teatati ministeeriumist.

Kas Eesti võimud alluvad rahvusvahelisele survele? See sõltub "vanemate vendade" poolse surve tugevusest ja nendest kadudest, milleks Eesti võimud on valmis praeguses konfliktis Venemaaga.

On ilmselge, et Sputnik Eesti töötab edasi igal juhul. Kas see hakkab toimuma Eesti pinnal või enamjaolt väljaspool Eestit, seda näitavad lähikuude sündmused.

On täiesti tõenäoline, et järgnevad kohtuasjad Eesti võimude suhtes, kuid kuna kohtu veskid jahvatavad aeglaselt ja asi võib minna Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja, tuleb õiglust oodata kaua.

Igal juhul jätkavad Eesti võimud sihikindlalt Eesti kui demokraatliku riigi maine halvendamist ning võimalusi koostööks naaberriigi Venemaaga jääb järjest vähemaks. Ja vaevalt on mõtet pärast taolisi tegevusi oodata Venemaa riigijuhtide heatahtlikku suhtumist igasugustesse Eestile majanduslikult kasulikesse algatustesse.

Autori arvamus ei pruugi kirjastaja seisukohaga kokku langeda.

Lugege lisaks: 

Tagid:
analüütika, demokraatia, Venemaa, Eesti, sõnavabadus, Sputnik Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Samal teemal
Putini suur pressikonverents 2019
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega
Meedialahingud
Руководитель представительства МИА Россия сегодня в Эстонии, шеф-редактор Sputnik Эстония Елена Черышева

Sputnik Eesti asus tööle erirežiimis. Peatoimetaja avaldus

(Uuendatud 00:17 01.01.2020)
Sputnik Eesti juhataja Elena Cherysheva selgitas portaali lugejatele suunatud pöördumises olukorda seoses portaali töö peatumisega. Avaldame avaliku pöördumise tervikteksti.

Austatud lugejad!

Tänasest, nagu näete, erineb Sputnik Eesti veebisait tavapärasest. Tõenäoliselt teate juba muutuse põhjust, kuid pean vajalikuks toimunu veel kord lahti seletada.

Alates 1. jaanuarist võeti meilt võimalus teie heaks töötada.

Eesti politsei- ja piirivalveamet esitas meile kõigile ultimaatumi: me kas katkestame töölepinguid rahvusvahelise uudisteagentuuriga "Rossiya Segodnja" ega tööta enam Sputnik Eestis, või meie suhtes algatatakse kriminaalasjad.

Eelmise aasta viimastel päevadel arutasime korduvalt kujunenud olukorda ja jõudsime järeldusele, et hoolimata võimude nõudmiste absurdsusest ja ohust, mille reaalsusse me tegelikult uskuda ei tahaks, ei ole meil õigust oma inimeste saatusega riskida.

Selle tulemusel olid toimetuse töötajad sunnitud 1. jaanuarist lõpetama töösuhted Sputnik Eesti ja RIA "Rossiya Segodnjaga". Kas see tähendab, et saidi elupäevad on lõppenud? Ei, see pole nii.

Sait jätkab tööd täies mahus, kuid protsessi organiseerimine selliselt, et me ei peaks Eesti võimude pideva surve all elama, võtab veel natuke aega. Loomulikult proovime töö võimalikult kiiresti taastada. 

Tahan tänada teid, kallid lugejad, meie tegevuse toetamise eest nelja aasta vältel ja eriti viimastel kuudel, kui surve ja ähvardused kõigi meie ja meie partnerite vastu muutusid äärmuslikeks.

Pangad külmutasid meie palgad, meie büroo omanikule avaldati survet ja sunniti teda meiega lepingut lõpetama. Seda kõike tehti karistusseadustiku paragrahviga ähvardamise taustal, mis näeb ette kuni viis aastat vabadusekaotust.

Meie ainus "süü" on selles, et oleme ajakirjanikud võimudest sõltumatus meediaväljaandes ja lihtsalt teeme oma tööd.Võideldes võimaluse eest töötada, võitleme me nii Eestis kui ka välismaal asuvate lugejate õiguse eest saada täielikku teavet.

Meiega võib mitte nõustuda. Võib vaielda ja kritiseerida. Kuid meie jaoks on peamine lugejate võimalus iga päev meie sait avada ja iseseisvalt infot, kommentaare ja pakutavaid järeldusi hinnata.

Seda nimetatakse sõnavabaduseks, mis kahjuks tänases Eestis puudub, vaatamata tõsiasjale, et "Piirideta reporterite" arvates sobib meie riik väljendusvabaduse pingereas maailmas 11. kohale.

Täname veelkord kõiki meie lugejaid, kolleege, avaliku elu tegelasi, poliitikuid ja lihtsalt kõiki ausaid inimesi nende toetuse eest nii Eestis kui ka teistes riikides.

Saadud toetus ei jäta meile muud valikut, kui jätkata võitlust õiguse eest tõtt rääkida ja teile täielikku ja kvaliteetset informatsiooni pakkuda. Tuleme varsti tagasi!

Lugupidamisega,

Elena Cherysheva
RIA "Rossija Segodnja" Eesti esinduse juhataja

Tagid:
tagakiusamine, sõnavabadus, Sputnik Eesti, Eesti
Teema:
Võimud ähvardavad ajakirjanikke kriminaalkaristusega