Venemaa välisminister Sergei Lavrov

Sõprade ja süüdimatute seas: Venemaa tegevusest nõukogude-järgses ruumis

142
(Uuendatud 14:06 17.01.2019)
Rahandusülikooli politoloogiteaduste osakonna dotsent Gevorg Mirzajan analüüsis Sputniku palvel Venemaa välisminister Sergei Lavrovi suurel pressikonverentsil väljendatud seisukohti Venemaa välispoliitikast lähivälismaal.

Gevorg Mirzajan, Venemaa finantsülikooli poliitikateaduste osakonna dotsent Sputnikule

Suur osa 16. jaanuaril toimunud Venemaa välisminister Sergei Lavrovi suurel pressikonverentsil talle esitatud küsimustest puudutas nõukogudejärgset ruumi. Ministri vastused näitasid selgelt, et Venemaa diplomaatiale oli 2018. aastal selles piirkonnas raskuste ja mõningaste määramatuste aasta. Need määramatused tuleb aga ära klaarida juba 2019. aastal.

Kellega?

Märkimisväärne osa küsimustest puudutas muidugi Ukrainat. Sergei Lavrov tunnistas, et suhted Kiieviga on stagneerunud, kuid süüdi selles on Ukraina pool. Venemaa püüdis välja töötada teatud heanaaberliku kooseksisteerimise vormi, kuid mõistis väga kiiresti, et sealpool ei ole kellestki otsustajat. Ukraina pool pole lihtsalt läbirääkimisvõimeline ega Lavrovi sõnul ka päris adekvaatne.

Uusaastakingitus võimudelt: ukrainlastel soovitati oma kodud põlema pista >>

"Adekvaatsuse üheks kriteeriumiks on võime täita oma põhiseadust ja rahvusvaheliste konventsioonidega ühinedes endale võetud kohustusi. Ukraina haridusseadus ja Ukraina keelele riigikeele staatuse andva seaduse eelnõu rikuvad otseselt Ukraina põhiseadust," rõhutas minister.

Teisest küljest puhkeb Vene-Ukraina suhetes regulaarselt erinevaid lahendamist vajavaid kriise, mida tuleb lahendada, isegi kui vastaspool on ebaadekvaatne.

Võtkem kasvõi Ukraina poolt regulaarselt võetavad pantvangid nii Venemaa kodanike kui ka ukrainlaste seast, keda Kiiev süüdistab Moskva heaks töötamises vaid sellepärast, et nad räägivad tõde olukorrast oma õnnetus riigis. Täna tegeleb Venemaa pantvangide vabastamisega vahetustega – nii vabastati näiteks Nordi meremehed (Nord - Ukraina poolt 2018. aasta märtsis kinni peetud Venemaa laev – toim.).

Selline praktika ei ole aga jätkusuutlik, kuna see ärgitab Kiievit arestima edaspidi rohkem laevu, tunnistas Venemaa välisminister, vastates küsimusele Ukraina ajakirjaniku Kirill Võšinski vabastamise kohta.

"Ma ei usu, et vahetuse idee, mida keegi võibolla peabki huvitavaks, aitaks kaasa Ukraina võimude tagasipöördumisele oma kohustuste täitmisele ajakirjanike suhtes. Sellised ideed võivad ainult innustada neid, kes on valmis kasutama ajakirjanikke "vahetusrahana" vääritute eesmärkide saavutamiseks," märkis Lavrov.

Milliseid muid viise saaks Venemaa kasutada? Viia inimeste vabastamiseks läbi sõjalisi operatsioone? Võib-olla tasuks seda võimalust kaaluda, kuid see tekitaks Moskvale tõsiseid probleeme rahvusvahelisel areenil. Lisaks oleks see praegu kasulik valimiskampaaniat pidavale Porošenkole.

Seetõttu on kõik, mida Moskva teha saab, mõjutada Ukrainat tema välisrahastajate kaudu. Näiteks Saksamaa kaudu, kelle välisministri Heiko Maasiga Sergei Lavrov peagi kohtub. Kahjuks on nende sponsorite (see tähendab eurooplaste) mõju Kiievile piiratud, nii et vastuolude tõhusaks lahendamiseks peab Moskva ikkagi ära ootama Ukraina valimiste tulemused ja võimu vahetumise selles riigis.

RIA Novosti Ukraina peatoimetaja vahistamine >>

Suveräänsuse klaaslagi

Lisaks määramatusele suhetes Ukrainaga (mille lahendamine jääb Churchilli parafraseerides "veel pikaks ajaks mõistatuse sees olevaks mõistatuse sisse mähitud mõistatuseks") valitseb määramatus ka Venemaa-Valgevene suhetes.

29. detsembril kohtus Venemaa president Vladimir Putin oma Valgevene kolleegi Aleksandr Lukašenkaga
© Sputnik / Алексей Никольский

Aleksandr Lukašenka ei ole rahul Moskva käitumisega majandusvaldkonnas, ähvardab Venemaad liitlasest ilmajäämisega ning paljud Valgevene eksperdid (kusjuures nii opositsioonilised kui ka valitsusmeelsed) süüdistavad Kremli katsetes võtta vabariigilt suveräänsus.

Tegelikult ei ole kriisi põhjuseks ei Moskva soov vähendada Valgevene majanduse subsideerimist maksumuudatusega naftatööstuses (mille tõttu Minsk ei saa enam Venemaalt odavalt saadud toornaftast valmistatud saaduste müügist välismaale tulu teenida) ega Lukašenka ambitsioonid.

Lihtsalt Venemaa ja Valgevene integratsiooni areng on jõudnud punkti, kus pooled peavad otsustama, kuhu edasi liikuda. Integratsioon on kasvanud vastu suveräänsuse klaaslage ning edasi peab see kas sellest läbi murdma või tuleb fikseerida praegune olukord, nii et pooled muretseksid edaspidi rohkem oma pädevuse ja majanduslike huvide, kui integratsiooni pärast.

Moskvas saadakse aru, et poliitilistes küsimustes ei ole Lukašenka eriti valmis klaaslage purustama.

Jah, poliitilise integratsiooni ja liitriigi riigiüleste struktuuride tugevdamise põhimõtted liidulepingus tõepoolest sätestati, kuid "ajapikku selgus, et ühist põhiseadust, parlamenti ega kohtusüsteemi ei ole veel võimalik luua, kuid me ei nõuagi seda".

Lukašenka hoiatas tagajärgedest maksuvabastuse kompenseerimisest keeldumise korral >>

Moskva sõnul ei ole majanduslikes küsimustes integratsiooniks mingeid takistusi. Venemaa välisministri sõnul arutasid osapooled 2018. aasta lõpus liitriigi majandus- ja finantssuhetega otseselt seotud "ühisraha, krediidi- ja maksupoliitika" küsimusi. Lepiti kokku selles suunas tööd jätkama.

Tõsi, see töö ei edene nii kiiresti, kui tahaksime - tegelikult on pooled jõudnud klassikalise "kana ja muna" dilemmani. Minsk tahab kõigepealt saada mõningaid eeliseid ja alles seejärel integratsiooniga tegeleda, Moskva aga ütleb, et need eelised tekivadki alles sellesama integratsiooni süvendamise protsessi tulemusena. Hinnata saab vaid tulemuste põhjal.

2019. aastal selgub, milline seisukoht peale jääb - pooled ei saa sel teemal vaielda lõpmatuseni. Moskva tahaks vaid, et see dialoog oleks konstruktiivne - ilma skandaalide ja ähvardusteta.

"Loodan, et selles osas saab valitsema pragmatism, mitte püüd otsida selles töises olukorras mingeid geopoliitilisi tagamõtteid liitriigis endas või väljaspool seda," ütles Sergei Lavrov. Veelgi enam, Moskva austab igati oma partnerite suveräänsust ega kavatse mingil moel neid oma vasallideks muuta. Lavrov näitas seda, vastates küsimusele Kasahstani kohta. See riik otsustas kasutusele võtta ladina tähestiku, mis tekitas Venemaal segadust ja avaldusi a la "Nazarbajev õhutab russofoobiat ja reedab Euraasia integratsiooni".

Kasahstan: vene keele staatusest pärast ladina tähestikule üleminekut >>

Venemaa välisminister aga soovitas austada partnerite otsuseid ja hinnata nende suhtumist Moskvasse tõsisemate asjade põhjal.

 

"Jah, Kasahstan otsustas kasahhi keele ülemineku ladina tähestikule. See on meie kasahhi sõprade otsus. Samal ajal ei näe me, et selline otsus piiraksid vene keele ja Kasahstanis elavate venekeelsete elanike õigusi," märkis Lavrov.

Tõenäoliselt oleks ta andnud sarnase hinnangu ka Lukašenka mõnedele Lääne-meelsetele tegevustele (viimastest mainigem diplomaatiliste suhete laiendamist Ameerika Ühendriikidega ja püüdeid süvendada koostööd Euroopaga).

Mõned Moskva eksperdid peavad seda teatud russofoobia ilminguks, unustades, et Lukašenka (nagu ka Nazarbajev) on a) rahvusriigi president ja b) toetab praktilistes küsimustes peaaegu alati Moskvat. Tuleb osata eristada teri sõkaldest ja austada liitlaste huve, siis püsib ka liit (nii Vene-Valgevene, kui ka Euraasia) elujõulise ja arenguvõimelisena.

Kelle huvi on olulisem?

Tekib siiski küsimus - mil määral ja kui kaugele tuleks neid huve tingimusteta toetada? Näiteks kasvõi Armeenia seisukohta Mägi-Karabahhi küsimuses? Tegelikult tähendab see konflikti külmutamist - Jerevan püüab igati praegust olukorda säilitada ja on vastu igasugusele tõsiseltvõetavatele edasiminekule Mägi-Karabahhi staatuse osas. Ja see seisukoht on üsna pragmaatiline.

Esiteks vastab see Armeenia rahvuslikele huvidele (aeg mängib Jerevani ja Stepanakerti kasuks, sest mida kauem on Mägi-Karabahh de facto sõltumatu, seda rohkem harjutakse sellega nii välismaailmas kui ka Aserbaidžaanis).

Teiseks on nendesamade Madridi põhimõtete rakendamine võimatu ilma eelnevaid usaldusmeetmeid suurendamata, mis omakorda on võimatu ilma poliitilist kurssi muutmata. No millisest põgenike tagasipöördumisest Mägi-Karabahhi Vabariiki saab rääkida praegu Bakuus valitseva vaenu ja Armeenia-foobia tingimustes?

Rääkimata sellest, et sellises olukorras oleks Aserbaidžaanile (kes kaalub uut sõjalist operatsiooni Karabahhi vastu) osa "turvavöö" üleandmine suuliste garantiide vastu pehmelt öeldes ebaotstarbekas. Tundub, et Jerevan on tõenäoliselt nõus arutama kompromisse mõningaid - kuid nimelt kompromisse, mitte aga samme, mis lõpuks muutuksid ühepoolseteks järeleandmisteks.

"Rinde kohalolekukontroll": erinevate riikide elanikud mälestasid sõjaveterane >>

Moskva on aga huvitatud dialoogi kui sellise jätkamisest, sest selle puudumine provotseerib Bakuud üritama probleemi lahendada jõuga. Katseid, mis viivad piirkonna suure sõja äärele, pole kellelegi vaja, eriti Venemaale. Seetõttu püüab Kreml läbirääkimiste protsessi igati stimuleerida.

Armeenlaste katoolikos Garegin II tervitab usklikke
© Sputnik / Асатур Есаянц

"Eelmisel aastal vahetus Armeenias juhtkond, mistõttu meie panus Mägi-Karabahhi reguleerimisprotsessi kaasesimeeste töösse on seni piirdunud vaid tutvumiskohtumistega. Sel kuul on kavas Venemaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide kaasesimeeste järjekordne kontakt Armeenia ja Aserbaidžaani välisministritega. Arvan, et selles valdkonnas suudame me kaasa aidata juba külmutatud konflikti tunnused omandanud konflikti lahendamisele, sest seda on Jerevani ja Bakuu hea tahte korral ja rahvusvahelise üldsuse toetusel võimalik lahendada. Arvan, et ka Bakuust kõlanud avaldused valmisolekust lahendust otsida väärivad igakülgset toetust. Loodame, et meie armeenia sõbrad vastavad samaga," ütles Lavrov.

See tähendab, et dialoog jätkub.

Moskva ja Jerevani seisukohad on üsna ühilduvad, kuid probleem on selles, et mõned russofoobsed, läänemeelsed ja/või hurra-patriootlikud jõud Jerevanis peavad Venemaa üleskutset vastastikkusele taotluseks teha tõsiseid ja ühepoolseid järeleandmisi Ilham Alijevile. Näiteks seda sama territooriumide loovutamist. Nad püüavad sellist tõlgendust peale suruda kogu Armeenia ühiskonnale, et sellega esile kutsuda negatiivne suhtumine Kremlisse.

Sellise propagandaga võitlemine ei ole Venemaale lihtne. Armeenia kodanikud peavad mõistma, et Moskva austab oma Armeenia liitlaste huve ja palub samal ajal, et Jerevan (nagu ka Minsk ja Astana) austaksid omakorda Venemaa huve. Selles ongi Sergei Lavrovi eilse esinemise põhisisu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

142
Tagid:
Venemaa, pressikonverents, Sergei Lavrov, Valgevene, Ukraina
Samal teemal
Moskva hurjutas Mikserit tema kodakondsuse-repliigi eest
Lavrov: poliitika vene keele suhtes Eestit ei kaunista
Lavrov: USA ja rida lääneriike suurendavad pingeid meie piiride ääres