Eesti president Kersti Kaljulaid

Kaljulaidi eesti keel kui "tola kirjatud märss"

295
Kolumnist Boriss Grigorjev võrdles presidendi aastavahetuse kõnet tuntud vene kõnekäänuga tolast ja tema kirjatud märsist*

Boriss Grigorjev

2019. aasta saabus Eesti elanikele president Kersti Kaljulaidi kõne saatel, kes kuurortlinna Pärnu südames kõneldes üritas üle karjuda sinna kogunenud rahvahulgast ja ehmus ilmselgelt pidevalt lõhkevast ilutulestikust.

Kuid kõne mõtet see eriti ei mõjutanud. Võiks isegi öelda, et kõigist Kersti Kaljulaidi peetud kõnedest oli see ehk kõige õnnestunum. Vähemalt ei olnud selles tunda ilmselget agressiooni. Kui varem rääkis president ikka Eestile idanaabrilt lähtuvast ohust, siis seekord oli selle kohta vaid väike vihje ja seegi oli nii pehme, et polnud peaaegu märgata.

Ajaloolisest kogemusest rääkides märkis president, et sada aastat tagasi "Leidus meie iseseisvuse toetajaid, kuid see turvavõrk, millega täna harjunud oleme, see puudus. Seda turvavõrku näeme nüüd kuust kuusse, NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumistel. …

Kuid alati tasub aasta lõpus korraks kontrollida, ega see võrk rebenenud ei ole. Kas on teised või meie ise astunud samme, et seda võrku hapramaks muuta?" Oletagem Eestile lojaalsete elanikena, et see ei olnud mitte presidendi vihje Venemaa suunas, vaid ainult "sisevaenlaste" poole, kes häbiväärsete Eesti poliitikutena ei taha Eestile head.

Kuigi sõna "hea" tähendus on igaühel meist erinev, tähendab see president Kaljulaidile kindlasti ka soovi kaasa aidata, et võimalikult paljud Eestis elavad inimesed suhtuksid Kaljulaidi emakeelde - eesti keelde – kui oma emakeelde.

"Kohe-kohe algav aasta on eesti keele aasta. Kuulata ja öelda, vaielda ja nõustuda või mitte nõustuda on ikka kõige parem oma emakeeles," väidab Eesti president. Siinkohal tuleb Kaljulaidiga igati nõustuda. Kuulata ja öelda, vaielda ja nõustuda või mitte nõustuda on ikka kõige parem oma emakeeles, isegi kui selleks emakeeleks on vene keel!

"Viited Tammsaarele, Lutsule ja Kivirähkile on üheselt arusaadavad ainult meile endile. See on meie oma salakeel, mida maailmas mõistab vaid miljon rahvuskaaslast," rõhutas Kersti Kaljulaid. Ja kummalisel kombel on ka venelastel oma "salakeel". Tahaks kangesti öeldut parafraseerida: "Viited Puškinile, Lermontovile ja Dovlatovile on üheselt mõistetavad ainult meile. See on meie oma salakeel, mida ...".

Ma ei mõista, miks peaks seda vastandama? Ühele on oluline Tammsaare keel (kultuurikood) teisele Puškini keel, ja see on suurepärane! Tähendab neil kahel inimesel on, millest rääkida. Kas selleks on tõesti vajalik, et homme peaks üks partneritest üle võtma teise keele ja kogu kultuurikoodi?

Võib tunda, armastada, austada teise rahva keelt ja kultuuri, kuid muuta selleks ka oma kultuurikoodi – see on midagi, mis ei mahu kaasaegse multikultuurse maailma raamistikku, kus iga kultuur peaks inimkonda rikastama ja mitte muutma seda vaesemaks, teist kultuuri endale allutades.

Hoolimata ülaltoodud väitest eesti keele kandjate arvu suurendamisest jõuab president järeldusele, et igaüks on riigile oluline: "Nii need, kes räägivad kodus eesti keelt kui ka need, kes räägivad küll mõnes muus keeles, kuid kannavad Eestit oma südames.

Neid kõiki on me Eestil vaja, kõik "nemad" on tegelikult "meie"." Aga kas "Eestit oma südames kandma" tähendab tingimata kultuurikoodi muutmist ja keeleoskust? Seda maad saab armastada ja seda omaks pidada ka oma rahva keelt ja kultuurikoodi säilitades.

Kas presidendil ja teistel Eesti poliitikutel, kes on aastaid eesti keelega ringi jooksnud kui tola kirjatud märsiga ja pidanud seda absoluutselt kõigi riigi probleemide lahenduseks, on sellest tõesti nii raske aru saada?

President Kaljulaidi kõnele sel aastavahetusel eelnes telekanalis ETV+ kahe noore telesaatejuhi vestlus, kus üks ütles riigipea kõneni jäävat aega parajaks tehes, et kohe kuuleme Eesti presidendi "juhtnööre".

Olen kindel, et see oli vaid keelevääratus või nali, kuid tahaksin väga, et nii president kui teda kuulavad inimesed suhtuksid sellesse kõnesse kui dialoogi, mitte dogmasse või tegevusjuhisesse. Võib-olla muutuvad kahe rahva kultuurikoodid siis lähedasemaks.

* peetakse silmas venekeelset kõnekäändu - носится как дурень с писаной торбой – tõlkes "jookseb nagu tola kirjatud märsiga", tähendab millelegi liigse tähelepanu osutamist, mida see tegelikult ei vääri.

Autori arvamus ei pruugi toimetuse seisukohaga kattuda.

295
Tagid:
Kersti Kaljulaid, Pärnu, aastakõne, uus aasta
Samal teemal
Vale ei läinud läbi: Putin õnnitles Eesti presidenti uue aasta puhul