Balti saba liputab NATO koera, illustreeriv foto

Balti saba liputab NATO koera

170
(Uuendatud 17:29 30.12.2018)
Rostislav Ištšenko
Balti riigid on parim näide, kuidas sõltuvad riigid saavad sundida tugevaid partnereid endaga arvestama. Samas on see ka hea näide ebapädevast välispoliitikast, mis kõik kolm Balti riiki katastroofini viib, arvab autor.

Rostislav Ištšenko, Süsteemse Analüüsi ja Prognoosikeskuse president

Läti, Leedu ja Eesti kooskõlastatud poliitika NATO-s ja EL-s aitas paljus kaasa nii Euroopa ja kui ka USA kaasatõmbamisele konflikti Venemaaga.

Zahharova eesti rahvale: küsige neilt, kes teie nimel Venemaad süüdistavad >>

USAs pooldasid mõned poliitikud konfrontatsioonipoliitikat Venemaaga niigi, kuid EL tervikuna sellesse konflikti tõmbamine on täielikult baltlaste, poolakate, rumeenlaste, rootslaste, osaliselt ka ungarlaste ja tšehhide südametunnistusel.

Kusjuures Balti riikidel oli selles küsimuses nende suurust ja poliitilist kaalu arvestades täiesti ebaproportsionaalselt suur roll.

Aga olgu peale, lõppude lõpuks sunniti Euroopa Liidule vastasseis Venemaaga peale Ida-Euroopa piiririikide, Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi ühiste jõupingutustega.

Baltlased võtsid selles endale jõukohase, kuigi aktiivse osa, milleks oli NATO kontingendi paigutamine oma territooriumile, vaatamata Euroopa Liidu vastuseisule ja USA avalikule vastumeelsusele sellele mõttetule PR-üritusele omapoolseid kulutusi teha.

Venemaa Föderatsiooninõukogu infopoliitika ja meediaga koostöö komitee juht Aleksei Puškov
© Sputnik / Рамиль Ситдиков

Balti riikide kasuks töötas hästi tuntud põhimõte "Me oleme nende taltsutamise eest vastutavad ".

Poliitikas peavad suurriigid tihti väiksematega arvestama ja tegema nende pärast planeerimata ja tarbetuid liigutusi. Eranditult vaid selleks, et ei saaks kahtluse alla seada nende loodud struktuuride tõhusust ega nende usaldusväärsust julgeolekugarantidena.

Baltlased kasutasid lihtsalt ära NATO-siseseid konsultatsioonimehhanisme, käivitades Venemaa-vastaste süüdistuste kampaania, nagu oleksid tal okupatsioonikavatsused. USA ja EL mõistsid tegelikult, et Venemaal selliseid plaane ei ole.

Moskva on kolmelt riigilt juba ära võtnud väärtuse transiitriikidena ning Euroopa Liidu jõupingutuste tulemusena on nad kaotanud nii oma majanduse kui ka elanikkonna ja see protsess jätkub.

Samal ajal pidas ka Washington ise Venemaa-vastast propagandakampaaniat, süüdistades teda agressiivsuses, Krimmi hõivamises ja Donbassi lahutamises Ukrainast.

Politoloog: Eesti poliitikutel tuleb Putiniga arvestada >>

Ameerika Ühendriigid ei saanud öelda, et nende Balti liitlased NATOs eksivad ja et Moskva on nende suhtes häälestatud rahumeelselt. Siis oleks välja kukkunud, et Ukrainat (mis ei kuulu ei NATOsse ega EL) kaitstakse, liitlased aga jäetakse saatuse hooleks.

Ameerika Ühendriigid olid sunnitud nende territooriumile terve brigaadi (kolm pataljoni) paigutama. Tõsi, brigaad on paljurahvuseline ja koosneb erinevate NATO riikide allüksustest.

Algus on tehtud. Nüüd võitlevad baltlased selle lahingugrupi tugevdamise eest. Loogika on arusaadav - mida rohkem liitlasvägesid (parem veel, kui USA omasid) Balti eesliinil, seda suurem on nende riikide poliitiline kaal.

Ameerika Ühendriikidel, NATO-l, EL-l tuleb hoolikalt kuulata iga nende järjekordset militaristlikku hüsteeriat. Kui nad provokatsiooni korraldavad, võivad kannatada ka Ameerika Ühendriikide, Saksamaa, Kanada, Suurbritannia ja Rootsi sõdurid (paljugi, kes seal veel olema ei saa). Nii võib Venemaaga sõtta sattuda aru saamata, kuidas ja millal see juhtus.

Nagu näeme, lahendavad baltlased oma probleeme vanemate partnerite arvel. Lisaks majanduses peituvale peaprobleemidele. NSV Liidust lahkumisel ei plaaninud nad väikebusside ja raadiovastuvõtjate tootmist säilitada.

Majandusliku arengu peamisteks mootoriteks olid põllumajandus ja meresadamad. Oma põllumajanduse sundis hävitama EL - piima ja võid tuuakse lätlastele, leedulastele ja eestlastele meelsasti Hollandist või Saksamaalt.

Politoloog: Ratase sõnad sanktsioonidest on takkakiitmine EL-le ja USA-le >>

Vanad EL liikmed ei vajanud konkurentsi, uute liikmesriikide vastuvõtmisel nõudsid nad, et nende majanduse konkurentsivõimelised sektorid hävitataks.

Transiit Läänemere sadamate kaudu kadus mõnevõrra hiljem - kohalike valitsuste russofoobiakampaania tõttu ei saanud Venemaa lihtsalt endale lubada sõltuvust Balti riikide transiidist. See oleks võidud igal ajal blokeerida, oleks võidud mängida tariifidega, ohustades nii Venemaa ettevõtete ekspordilepinguid.

Nagu näeme, saavutati sõjalis-poliitiline edu ja majanduslik katastroof sama faktori - russofoobse poliitikaga.

Esitagem nüüd küsimus: mis oleks juhtunud, kui Baltimaade poliitika oleks olnud pragmaatilisem? Läti, Eesti ja Leedu territooriumil ei oleks siis NATO vägesid, mis tegelikult, suure sõja puhkedes ei oleks kaitsjad, vaid sihtmärgid, seaduslikud sõjalised sihtmärgid Balti riikide territooriumil.

Järelikult oleks russofoobsest poliitikast võinud midagi kaotamata loobuda. Veelgi enam, normaalsete suhete korral Venemaaga toimiks Balti transiit isegi täna ja toidaks nende riikide elanikkonda.

Ja kui nad oleksid teinud samapalju jõupingutusi võitluses EL-ga oma põllumajanduse säilitamiseks, kui nad tegid NATO vägede meelitamiseks oma territooriumile, oleksid need riigid nüüd üsna jõukad ja nende elanikkond püsiks kodumaal.

Seega on meil tegemist ilmeka näitega, kus isegi õige ja tõhus rahvusvaheliste suhete põhimõtete rakendamine toob kaasa ainult kahju ja kaotusi, kui püstitatud eesmärk on algselt vale ja selle saavutamiseks valitakse vahend sobimatu.

Autori arvamus ei pruugi kokku langeda toimetuse seisukohaga.

170
Samal teemal
Soome ja Eesti on Venemaa suhtes erinevatel seisukohtadel
Uued vene tankid teevad Poola ja Balti riigid närviliseks
Balti riigid kui nõrk lüli: NATO idatiib ajab USA hulluks
Suursaadik: kultuurivaldkonnas tegutsevad Eesti ja Venemaa vägagi ladusalt
Balti riigid, hüvitis ja Venemaa: kes kellele võlgu on?